aasta läbi soojas Venezuelas on reeglina kaks aastaaega. Kuiv ilm kõrvetab maad novembrist aprillini ning vihmad niisutavad mullapinda lühikeste äikeseliste puhangutena ülejäänud aasta vältel. Indiaanlased nimetavad seda päikese ja vihma vaheldumiseks. Ägedate sadude ajal suunasid Humboldti täheldatud jäärakud kivi- ja mullamassi Ávila tulnukate pihta, lõhkudes majade plekk-katuseid. Venezuela päike ja vihm langesid rütmist välja kaks nädalat enne põhiseaduse referendumit. Äikesetormid jätkusid detsembrikuuski, kastes päevast päeva Caracast ja veel suurt osa riigist. 14. kuupäeval, vahetult enne hääletamist, ägenes vihm metsikult taguvateks kardinateks. Comandante keelitas oma toetajaid ikkagi hääletama. „Kui loodus on meie vastu, siis me võitleme temaga ja sunnime teda endale alluma.” Nimelt tsiteeris ta Bolívari kuulsaid trotslikke sõnu, mida too oli kuuldavale toonud pärast seda, kui 1812. aastal hävitas maavärin Caracase. Katastroofi pidas hispaaniameelne katoliku kirik jumalikuks kättemaksuks Bolívari ülestõusu eest.
Chávezi manamine läks täide. Ilm keeras veelgi halvemaks, metsikuks marutormiks. Kõigest tundidega sadas maha mitme kuu sademehulk. Kui hääletamine 15. detsembri õhtul lõppes – osalejaid oli alla poole valijaskonnast –, siis hakkasid pilvedesse ja öhe mähkunud Ávila tipud liikuma. Vettinud pinnas oleks justkui sulanud ja libises allamäge. Suured ja väiksed kivid ning juurtega üles kistud puud kukkusid ülepeakaela hunnikusse. Üks maalihe järgnes teisele, paisudes kujuteldamatute mõõtmetega laviiniks, mis rajas suure mürinaga endale pimedas teed mere poole. Neil, kes jäid laviini teele, ei olnud mingit võimalust eluga pääseda. Kataklüsm mattis enda alla ülemiste nõlvade barrio’d, tirides inimeste elud ja kodud keerisesse ning heites nad naabrite kaela: looduse lõugade vahel leidsid kõik oma otsa. Mägi varises alla, kuni seda ei pidurdanud enam miski ning ta vajus vahutavasse merre.
See oli Venezuela kõige hullem loodusõnnetus. Sajad kogukonnad kadusid, nad pühiti merre või mattusid äratundmatu, võõrastava maastiku alla. Üles leiti umbes 1000 laipa, ent hukkunute arvu hinnati 10 000–30 000 inimesele. Ainsatena teadsid nende nimesid perekonnaliikmed ja naabrid, kes hukkusid nende kõrval, nii et ohvrid surid, nagu nad olid elanudki – anonüümsena. Neid poleks nagu kunagi olnudki. Vargase osariik oli rusudes, selle majad, sillad, maanteed ja sadam olid hävitatud. Uut peavarju vajasid sajad tuhanded kodutuks jäänud inimesed.
Chávezi juhioskused katsuti läbi varem, kui ta ise või keegi teine oleks oodanud. Esmalt ta kukkus läbi. Kui rahvas nõudis valjusti uudiseid ja oma kartuste hajutamist, siis ta kadus vaateväljalt, olles ilmselt tragöödia suurusest halvatud. Teisel päeval ta toibus ning asus isiklikult vägesid juhtima, uurides laastamistööd helikopterilt, korraldades evakueerimist, muutes spordistaadione ja isegi presidendiresidentsi La Casona ajutisteks varjupaikadeks, koordineerides sõjaväe, tsiviilisikute ja rahvusvahelisi päästetöid, sõites ise mööda poriseid teid, esinedes televisioonis emotsionaalse, ent tasakaalukana, et anda värskeid uudiseid, lohutada ja väljendada rahva südamevalu. Hädaolukord meelitas välja tema tugevad küljed ja sõjaväelise väljaõppe.
Ja siis, kui nädalad möödusid ning algne šokk kustus, tõi see välja midagi muud. Kriis kisti paleepoliitikasse. Esialgu oli comandante abi vastu võtnud igaühelt, kaasa arvatud USA-lt, kes saatis kahe päeva jooksul kohale helikoptereid ja kümneid sõdureid. Kaitseminister Raúl Salazar võttis vastu veel USA pakkumise taastada mereäärne kiirtee 450 merejalaväelase ja laevastikuinseneri abiga. Siis, kui USS Tortuga asus Norfolkist (Virginia osariik) teele, peal buldooserid ja traktorid, helistas Chávez kell 4 hommikul Salazarile, et gringo’d ei tohi tulla. Kõne all on suveräänsus, ütles ta. Kindral oli pahane ja kahtlustas, et Fidel oli väljendanud oma muret, et tegemist on hoopis imperialistlike vägede dessantõppusega. Chávezi läbisaamine USA presidendi Bill Clintoniga oli hea ning abi oli ilmselgelt vaja, ent see ei õigustanud veel, et kaasataks jänkide superriik oma harjumusega igale poole nina vahele toppida. Revolutsioonilise maine kaitsmine maksis enam. Salazar kuuletus ja ütles ameeriklastele, et neid rohkem ei taheta. USS Tortuga pööras otsa ringi.
Kui vihmapilved 2000. aasta alguses hajusid, siis oli uue palge saanud Ávila taas palee terrassilt näha. Ent comandante tähelepanu pöördus hoopis Miraflorese koridoridesse ning siinsele poliitilisele heitlusele. Tema pikaaegne seltsiline ja kaasvandenõulane kindral Jesús Urdaneta oli rahulolematu. Chávez oli nimetanud oma sõbra, kes läänepoolse Zulia osariigi elanikele omaselt oli avameelne, luureteenistuse DISIP etteotsa. Urdaneta oli saanud ettekandeid, et kaks presidendi tähtsaimat tsiviilisikust liitlast, Rahvuskogu esimees Luis Miquilena ning välisminister José Vicente Rangel, võtavad pistist. Tegemist oli veteranpoliitikutega, kes olid poliitikas võhiklikku comandante’t juhendanud pärast tema vangist vabanemist selles, mis puutus niinimetatud neljanda vabariigi valitsuse, meedia- ja ärihuvidesse. Urdaneta kaebas Chávezile, et nad toovad vastsesse viiendasse vabariiki kaasa vanu korrumpeerunud harjumusi. Kindrali sõnul tunnistas president, et tegemist on korruptantidega, ent ütles, et vajab nende hämaraid oskusi oma võimu kindlustamiseks. Vaen segunes Vargase osariigis toimunud õnnetuse järelmitega, kui julgeolekujõude süüdistati rüüstajate hukkamises. 8000 seal tegutsevast mehest kuulus vaid kuuskümmend DISIP-sse, ent Urdaneta tajus, et just tema agentuur on pandud häbiposti – väidetavalt Miquilena ja Vicente Rangeli mahhinatsioonide tulemusel. Chávez keelas Urdanetal pressiga suhtlemise. Chávezi vana sõber väitis, et teda on süüdi lavastatud, ning oli esimene tähtsam isik, kes revolutsioonile selja pöörab.
Sosistati, et teised teevad samamoodi, et teisedki troonile lähedal seisjad sepitsevad midagi ja ihuvad pistoda. Comandante kulutas vähem aega Ávila peale või ringsõitudele Vargase varemetes. Kuigi valitsus rakendas erifonde, jaotas kümnete miljonite dollarite ulatuses rahvusvahelist abi, palkas välismaiseid konsultante, kuulutas välja ulatuslikke ülesehitusplaane ning teatas, et kannatanuid ei tuleks nimetada mitte damnificado’deks, nagu tähistatakse neid, kes on loodusõnnetuses kodu kaotanud, vaid dignificado’deks, „väärikateks”, oli kõigest vähe kasu.
Kuna palee tähelepanu oli mujal, siis taastamistööd aeglustusid ja seejärel seiskusid üldse. Vargase osariiki valdas loidus. Buldooserid hilinesid või jätsid üldse tulemata, insenerid tegid plaane, ent ei tulnud tagasi, tsement läks kaotsi. Abi näis õhku haihtuvat. Kuude möödudes lahkusid kannatanud ajutistest varjupaikadest ning naasid oma kokkuvarisenud kodudesse, et vireleda kuidagimoodi keset varemeid, kaljurahne ja kuivanud pori. Enam kui kümme aastat hiljem on nad ikka sealsamas ja ootavad abi. Nende pea kohal lagedatel libedatel mäeveerudel ei kasva mitte savann, vaid uute rantšode räbubetoon ja present. Tsükkel kordub. Ent see tähendaks loost etteruttamist, palee oluliste arengujärkude eiramist.
2000. aastaks jättis Hugo Chávez endast rahvusvahelisel areenil värvika mulje. Välismaised valitsused ei teadnud, mida arvata demokraadiks hakanud putšistist, kes kiidab Fidel Castrot ja nimetab ennast revolutsionääriks, ent ütleb, et ta pole ei kapitalist ega sotsialist, vaid otsib kolmandat teed. Oma sagedastel ja kurnavatel maratonreisidel kaasas ta delegatsiooni Venezuela ärimehi, meelitas investoreid, helistas New Yorgi aktsiabörsi kella, servis pesapalli Yankee staadionil, kohtus Valges Majas Clintoniga, surus Houstonis Texase kuberneri George Bushi kätt, avaldas Kolmanda Maailma solidaarsust Aafrika liidritega, kiitis Aasia majandusedu. Chávez kees üle tarmukusest, kuulsusihast ning aukartmatusest. Ta rikkus hoolimatult diplomaatilist protokolli. Ta pistis Suure Hiina müüri otsas jooksma, embas Jaapani keisrit, keda ei tohi puudutada, tervitas Vene presidenti Vladimir Putinit juudopoosiga, külastas Bagdadis Saddam Husseini ning ümises Kolumbia noore naissoost välisministri ees laulda. Võõrustajad olid segaduses ja võlutud. Kes on see mees?
USA suursaadik Caracases, John Maisto, soovitas oma valvsatel ülemustel Washingtonis vabamalt võtta. „Loeb see, mida Chávez teeb, aga mitte, mida ta räägib.” Vaatamata Fideli imetlemisele jättis noor president ametisse eelmise valitsuse konservatiivse rahandusministri, parandas maksude kogumist, tasus täpselt Venezuela võlgu ning ajas tavapärast majanduspoliitikat. Tema kõige radikaalsem käik oli kutsuda Caracasesse kokku
