ilmega Rodríguez: „Me alles koostame seda, president.”
Chávez, kergelt kannatamatu: „Te koostate seda.”
Šiki tegelasena, keda revolutsiooni vähem pilkupüüdvad toetajad hästi ei sallinud, sobis linnapea hästi patuoinaks.
Siis, kogenud uudistelugejana, vahetas comandante teemat. „Aga nüüd satelliitülekanne.” Monitor lülitus umbes 200 punaseid pesapallimütse kandva inimese kogunemisele Caracase lähedal asuvale küntud põllule.
Kaamera edastas panoraamvaates traktorit, tööriistu, seemneid, köögiviljakorve ning äsja ehitatud maju. Eesträäkija seletas, et need 1374 hektarit kuulusid algselt Bolívarile ning pärastpoolsed jätsid omanikud need hooletusse. Nüüd muudavad 32 kommuuninõukogu, kuhu on koondatud 5900 perekonda, selle maa viljakandvaks.
Chávez: „Elagu kommuunid! See on looming, kangelaslik looming.”
Kõik see oli „Aló Presidente” tavaline sisu. Eelmisel nädalal õnnelikud tehasetöölised, sel nädalal õnnelikud talupojad. Ent Chávez oskas peaaegu alati lavastusest väljapoole minna ning näidata midagi ehedat, mis seekord osutus eesträäkija taga ujedalt seisvaks elatanud naiseks. Parkunud näoga vanaema, kelle näole olid oma jäljed jätnud aastakümnete pikkune vaesus ja füüsiline töö ning keda tähelepanu ajas selgelt närviliseks.
„Tere päevast, minu comandante.” Hääl värises ning naine vaatas ärevalt mikrofoni poole. Plaza Bolívaril, nägu monitorile suunatud, Chávez naeratas ja noogutas julgustavalt. Naine jätkas. „Minu nimi on Laura Thais Rojas ning ma kuulun Brisas del Paraíso kommuuni. Palun vabandust, mul on lavahirm.” Hääl värises taas. Kõnemaneeri ja vanuse järgi otsustades oli ta arvatavasti lahkunud koolist väga noorena ja vaevu kirjaoskajana. Chávez noogutas, soovitades jätkata. Naine sai enesekindlust juurde. „Aga ma räägin teiega.”
Ja ta rääkiski, juhtides kaamera väikse maja ning köögiviljapeenra juurde. „Siin ma kasvatan salatit, tomatit, redist, veel… kurki, porgandeid, peeti. Saak oli hea.”
Chávez naeratas laialt: „Plaksutame Laurale.” Kõik plaksutasidki. „Ta ütles, et ta kardab, aga seletas kõike täitsa kenasti. Laura, sa rääkisid väga hästi, tead?” Laura naeratas ujedalt. „Jah, sa rääkisid meile salatist, tomatitest, redistest, kurkidest, porgandist, peetidest. Nii, Laura, sul on see köögiviljaaed. Mitu meetrit see on? Räägi mulle.”
„Noh, minu comandante, siin on neli peenart, igaüks kuus meetrit pikk, üks meeter lai. Samuti kasvatan ma vihmausse ja pistan neid mulla sisse.
Neid pole palju, aga nendest on abi. Küsige veel, comandante.”
„Muidugi on ussidest kasu, Laura. Kui tore, loomulik väetis, mitte midagi keemilist või saastavat. Me peame kõik need ressursid ära kasutama, andma tehnika rahva kätte. Kui palju inimesi selles aias koos sinuga töötab?”
Laura, nüüd kindla häälega: „Minu poeg, minu pojapoeg, minu tütar, minu abikaasa. Me töötame koos. Enne elasime kõnnumaal. Siin ma olen õnnelik, sest mul on köögiviljaaed, ning ma olen selle üle uhke.”
„Uhke oma aia üle, ja meie oleme uhked sinu üle, Laura. Räägi mulle midagi, millist toetust sa oled saanud? Räägi veidi sellest.”
„Noh, comandante, peale maa me oleme saanud labida, kõpla, veepaagi, vooliku, seemneid. Tehnilised nõustajad on pidevalt meiega koos olnud, Kuuba õpetajad Sonia ning Arbello.”
Chávezi huuled vormusid naeratuseks ja ta lõi käsi kokku: „Sa seletasid kõike nii hästi. Ja ise ütlesid, et sa kardad esineda!” Kuulajaskond aplodeeris pikalt ja valjult ning kaamera näitas suurelt vana naise nägu. Laura lausa säras suurest õnnest. See oli tema hetk. Sära tema silmis ja tema põski paisutav rõõm polnud kuidagi lavastatud. Pikka silmapaistmatut elu, mil ta paakunud maad harides elatist teenis, anonüümset elu, nagu tema esivanematelgi, oli just puudutanud maagia. President küsis tema nime, tema perekonna, tema aia kohta. Kaamera jäädvustas tema sõnad ning kosmoses asuv satelliit edastas need kogu rahvale.
Enamus venetsueellasi elas suurtes ja väikestes linnades, ent tundis igatsusvalu maal elavate sugulaste ning maa järele, mis olid küngastel asuvatele agulitesse kolides hüljatud. Laura oleks võinud olla igaühe vanaema ning see, kuidas ta näitas üles uhkust ja väärikust, sulatas kõikidel südant.
Saade jätkus. Valimatu monoloog, kuidas põlisameeriklased on sündinud sotsialistideks, hädaldamine, et Chávezi pesapallimeeskond Magallanes kaotas Caracasele, hoiatamine kasuahnete kapitalistide eest, soovitus Leninit lugeda. Peagi pärast seda, kui kirikukellad andsid märku, et kell on 3 pärast lõunat, tuli linnapea, nägu kergendust täis, comandante juurde tagasi. „Härra president, ma kirjutasin just alla ühiskondlikku kasutusse võtmise deklaratsioonile nelja hoone kohta, mis asuvad Plaza Bolívari neljas nurgas. Homme kuulutatakse nad ametlikult ühiskondlikus kasutuses olevaks, president.”
Chávez uuris dokumenti. „Korras!”
Veel üks satelliitlülitus, seekord Barinase osariiki, kus comandante vend kuberner Adán oli ringkäigul jahubanaanide kombinaadis. Comandante, kes jälgis toimuvat oma laua tagant, palus ühel töölisel jahubanaani koorida. „Sa vaata vaid, kui tore. Nüüd praeme tostóne’sid!” Ta ütles, et kiirteed, raudteed, kivimurrud, süvendatud jõed annavad tema koduosariigile uue ilme. Presidendi laua kõrvale ilmus väike poiss. „Näete, gallito on siin! Gallitooo!” See oli tema pojapoja hüüdnimi. Nad kallistasid. „Kas sul on hea? Vaata Bolívari! See ongi Bolívar. Ütle kõigile tere. Kuidas sa sõdureid tervitad?” Poiss andis au. „Täpselt nii. Täitsa sõjamees valmis.” Kuulajad plaksutasid. „Sa laulad Bolívarist. Kuidas see käib?” Comandante ja lapselaps laulsid koos ballaade, siis rahvushümni. Viimane satelliitlülitus Haitile, kus Venezuela ja Kuuba arstid tegutsesid maavärinas kannatanutele püstitatud laagris.
Kaks viimast teadaannet: kanal Orinoco jõe ühendamiseks Kariibi merega, iidne unistus, saab tänu Argentinaga sõlmitavale lepingule teoks. Ja Hiina ning Venemaa lubasid just laenata miljardeid, millega moderniseerida kehvakest elektrivõrku. Elekter tuleb igasse kodusse. Saate lõpetas muusika. Hip-hopparid räppisid vastupanust. Comandante tantsis ja vehkis punase rätikuga. „Braavo, braavo, braavo!” Siis leelutas folkgrupp harfi saatel Venezuela plaanidest. Comandante laulis viimase rea kaasa. Lõpptiitreid saatvad kaadrid olid rõõmurikkad. Hommikune leitsak oli asendunud õhtuse jahedusega, varjud läksid pikemaks, kõik laulsid, tantsid, naersid. Mõne kvartali kaugusel informatsiooni- ja kommunikatsiooniministeeriumis jäid noored kannatlikud ametnikud keskööni tööle, tippides saate üleskirjutust. See oli kokku 89 lehekülge – täiesti keskmise pikkusega. Mõni saade täitis üle saja lehekülje.
2
MIRAFLORESE MÜÜRIDE VAHEL
Comandante oli harjunud hilja ärkama. Teada-tuntud fakt, et ta töötas kaua, kuni kella kolme või neljani hommikul, sünnitas legendi, et ta magab öösel ainult kaks-kolm tundi. Päriselt kippus ta voodist välja kella kaheksa ja üheksa vahel hommikul. Ehkki ta kibeles tööd alustama, pühendas ta suurt tähelepanu isiklikule hügieenile ja kaasnevatele rituaalidele. Hoogne dušš – ta võttis ise aega, et see kestaks alla kolme minuti –, millele järgnesid ülipüüdlik habemeajamine, küünte lõikamine ning pöetud kräsus juuste kammimine. Kehalõhn oli talle vastik, nii et ta võitles troopilise kuumuse vastu tualettvee ja deodorandiga. Abilised imestasid isekeskis, kuidas comandante suutis nii kaua aastaid higi, pori ja määrdeõli sees sõjamees olla.
Peagi pärast ametissepühitsemist 1999. aasta veebruarikuus
