see on ärisid täis,” ütles Rodriguez.
Comandante paistis haavunud. „Bolívar elas siin, kui ta oli vast abiellunud, just selles kahe rõduga majas. Ja nüüd on siin poed! Võõrandada!”
Aplaus valjenes ja Rodriguez taipas. „Jah! Miks ka mitte, president!”
Comandante osutas veel ühele majale. „See hoone, mis see on?”
Rodriguez: „See ka on erakauplusi täis.”
Comandante: „Võõrandada! Härra linnapea, võõrandada!”
Rodriguez, nägu säramas: „Miks mitte!” Nüüd järgnesid rõõmuhõisked ja plaksutamine.
Comandante: „Jah, võõrandada. Peame sellest tegema suure ajaloolise keskuse. Muidugi see on juba seda, aga me teeme ära veelgi rohkem, teostame… arhitektuuriprojekte, ajaloolisi projekte. Me asume Caracase südames.”
Rodriguez: „Täitsa õige.”
Comandante patsutas teda õlale. „Caracas, Caracas, mässuliste linn. Kuidas käsi käib, Jorge?”
Mis oli aset leidnud? Pealtnäha oli see ilmselge. Meile rääkisid oma silmad ja kõrvad. Hugo Chávez oli riigi nimel hõivanud mitu hoonet. Me teadsime, kuna seda näidati otse televisioonis. See oli iganädalase otsesaate „Aló
Presidente” („Tere, president!”) 351. episood. Tundes Vabastaja mälestusmärgi kommertsliku rüvetamise pärast meelepaha, oli saatejuht ja teletäht tegutsenud kiiresti ja resoluutselt, teenides ära heakskiidu ja tänu. Kuidas võiski kahelda? Me ise nägime ja kuulsime. Saate järgmise viie tunni jooksul – mõni saade kestis kaheksa – nägime linnapead võõrandamisdokumente koostamas ja presidendile ülevaatuseks esitamas. Protsess poleks kuidagi saanud olla läbipaistvam. Asjad olid nii olnud sestsaadik, kui veebruaris 1999 vannutati Hugo Chávez ametisse ning ta muutis otsetelevisiooni oma võimu tugisambaks, lastes kaameratel edastada 28 miljonile venetsueellasele ametlikke kohtumisi, perekondlikke üritusi ja avalikke sündmusi.
Plaza Bolívarist näidati meile hooneid, presidendi otsuse konteksti ning ümberseisjate reageeringut. Valitsemine toimus sõna otseses mõttes päikesepaistel. Meedia valdamine oli aidanud comandante’l järjest valimisi võita ning oma sõnutsi viia ellu bolivaristlikku revolutsiooni. See tähendas radikaalset ettevõtmist, et muuta riik ja ühiskond Bolívari nägemusele vastavaks, enneolematuks demokraatia, sotsialismi ja valgustuse majakaks. Lausa tele-eetris.
Ainult et kaamerad pelgasid panoraamvaateid, pöördusid üksnes teatud suunda, olid lähivõtetega kitsid. Plaza Bolívar oli kena, ent 2010. aastal oli ülejäänud Caracase südalinn räämas. Kunagi oli see paistnud õnnistatud, haljendava oruna Venezuela põhjatipus, Kariibi mere ligidal, ning kaitstud ranniku niiske loiduse (ja XVIII sajandi piraatide) eest Ávila mäega, mis hoidis õhu värske. 1950. aastatel paistis linn söaka arhitektuuri ja kiiskavate tornmajade modernistliku imena, ent pool sajandit hiljem lehkas lohakuse järgi. Murenevatelt hoonetelt koorus värvi, seinu määrisid vanadest referendumitest jäänud kritseldused („Hääletage vastu” osutas aastale 2004, „Nüüd poolt” pärines 2007. aastast), löökaugud lõhkusid asfalti, mootorrattad trügisid läbi tossava halvatud liikluse, kõnniteid ummistasid kioskid, kus müüdi naiste aluspükse ja rinnahoidjaid, sokke, teksasid, piraat-DVD-sid, patareisid, mangosid, sibulaid, kanapraadi. Linna siluetti rebestas Parque Centrali 56-korruselise kaheksanurkse põhiplaaniga tornmaja mustunud koorik, mida tulekahju oli kuue aasta eest laastanud ja mida polnud ikka veel parandatud. Kunagi Lõuna-Ameerika võimsaim pilvelõhkuja, ent nüüd tohutu söestunud etteheide.
2010. aasta veebruari saates, mis piirdus linnas säilinud veetleva jäänukiga koloniaalajastust, polnud linna allakäigust midagi paista. Kaamerad olid ajastuse suhtes hoolikad veel sellepärast, et võõrandatud hoonete filmimine liiga vara või liiga hilja, niisiis enne või pärast Chávezi otsust nende saatuse üle, oleks narratiivi ära rikkunud. Mida siis televisioonis ei näidatud? Nädalaid enne saadet käisid valitsuse ametnikud La Francia 95 juveelipoekeses nuhkimas: nad esitasid küsimusi ja tegid fotosid. Omanikud, kellest mõni oli seal poodi pidanud 1950. aastatest peale, pidasid isekeskis nõu. Pessimistid kartsid kättemaksu, kuna poodnikud olid osalenud ülemaalises valitsusvastases streigis. Optimistid märkisid, et hiilgavad vitriinid mõjuvad linnapeale ja teistele tähtsatele chavista’dele vastupandamatu ahvatlusena ning poodides töötab 2000 inimest – kindlasti on see midagi väärt. Päev enne comandante saadet kogus jõudu kuulujutt: võõrandamine. Halba aimates lülitasid omanikud ja töötajad järgmisel hommikul televiisorid saatele „Aló Presidente!”. Igal nädalal tehti saadet erinevas kohas – palees, tehases, talus –, kuhu iganes Chávez ilmus. Kodus istudes jälgisid nad algustiitreid, kuulasid trompetihelisid ja trummipõrinat ning vaatasid välkuvat arvutigraafikat, siis nägid comandante’t suunamas oma kaaskonda Plaza Bolívarile.
Hiljem, ööpimeduse katte all, kui saade oli lõpetanud ja väljak rahvast tühi, hiilisid poeomanikud oma äridesse – rahvuskaart oli veel tulemata – ning kallasid kõik kulla, hõbeda, pärlid, rubiinid ja teemandid pappkastidesse. Koidikuks olid nad kõik peale laadinud ja sõitsid ära. Kui võõrandatud kauplusi külastada aasta hiljem, veebruaris 2011, siis oli kõik kinni naelutatud, tolmunud ja räämas. Arhitektuuriliste ja ajalooliste projektidega polnud ikka algust tehtud, arvatavasti olid need suisa unustatud. Värava vastu nõjatus üksainuke valvur, khakisse rõivastatud teismeline, püss üle õla. Ta igavles ja mängis telefoniga. „Siin pole kedagi peale minu,” naeratas ta.
Chávez domineeris eetris päevast päeva, aastast aastasse: ta natsionaliseeris mõne ettevõtte, korraldas tippkohtumisi, võttis ametisse ja vallandas ministreid, seletas, laitis, meenutas, pidas valimiskampaaniat. Plaza Bolívari saate toimumise eel oli riigitelevisioon edastanud temast üksteist aastat järjest silutumat ja professionaalsemat kuvandit. Revolutsioon õilmitses. Uus „võimu geomeetria” oli asendanud vana korrumpeerunud haldamise otsedemokraatiaga. Solidaarsust ja inimväärikust edendavad riigiettevõtted tõrjusid kõrvale kapitalistlikku kasumiahnust ja individualismi. Venezuela, eeskuju tervele maailmale, juhtis Ladina-Ameerikat ühtsuse ja suveräänsuse ajastusse, mis oleks jänkide imperialismist vaba. Comandante oli varasemast veelgi populaarsem ning võis eeldada, et ta võidab 2012. aasta valimised ka kolmandaks ametiajaks.
Kui aga teler välja lülitada ja tänavatel kõndida (hoolega löökauke vältides), muutus pilt süngemaks. Comandante nimi ja nägu olid kõikjal: müürilehtedel, seinamaalidel, T-särkidel. Ta seisis autoritaarse demokraatia eesotsas, mis kätkes isikukultust ja ainuvalitsust, ent sallis opositsiooniparteisid, sõnavabadust ja vabasid, aga mitte täiesti ausaid valimisi. Üks kolmandik elanikkonnast jumaldas Chávezit, üks kolmandik põlgas teda ning ülejäänud olid ni-ni’d – ei see ega teine, vahepealsed. Rekordiliste naftatulude aastad – maailma suurimad naftavarud kuulusid Venezuelale – olid maa sularahaga üle ujutanud ning vaesust leevendanud. Riik pakkus tasuta haridust, arstiabi, laene, stipendiume, kursuseid, tööd. Ent majandus oli moonutustest koormatud. Inflatsioon põletas säästud läbi, aeg-ajalt valitses supermarketite lettidel defitsiit ka kõige tavalisematest kaupadest ning bürokraatia kammitses ärisid ja tavalisi inimesi. Kuuba ja veel üksikud liitlased kummardasid Chávezile (pilk suunatud tema tšekiraamatule), ent enamus Ladina-Ameerikast suhtus tema mudelisse viisaka reservatsiooniga. Ülejäänud maailm jälgis Kariibi mere ääres toimuvat eemalt, küll uudishimuga, ent ilma tõelise mõistmiseta, ning vastavalt oma eelistustele pidas comandante’t kangelaseks, deemoniks või klouniks. Venezuela kirju opositsioon, mis koondas lõdvalt endas keskklassi ja traditsioonilist eliiti, oli ennast Chávezi esimestel võimuaastatel häbistanud, üritades temast riigipöörde ja streigiga vabaneda. 2010. aastal oli vastasrind endiselt nõrk, ent üritas valimisurni
