ja klaustrofoobiline katsumus sundis paljusid loobuma. Üks minu noor inglise kolleeg põgenes, lubades kolida Iraani, Zagrose mägedesse, et seal romaani kirjutada.
Poliitilist temperatuuri oli kergem mõõta. Chávez oli igal pool. Mangodest, maisileivakestest arepa’dest ja kohvist koosneva hommikusöögi kõrvale lugesin ma kohalikke ajalehti – vältimatult need kas laitsid või ülistasid comandante’t – ning päeva jooksul kuulsin ma, mida temast arvatakse metroos, müügiputkade ees või kontorites. Mootorrattatakso tagaistmel, mis kihutas pöörase kiirusega mööda kiirteid, kuulasin ma, kuidas selle omanik kaitseb või ründab presidenti, üritades liiklusmürast üle karjuda. „¡Asi es, mi amigo!” Ja nii ongi, minu sõber.
Iga valitsusjuht kasutab massiteabevahendeid enda õigustamiseks ja veenmiseks, asjade ilustamiseks ja üleskiitmiseks, ent mitte ükski nii palju nagu Chávez. Ta esines televisioonis peaaegu iga päev tundide kaupa järjest, alatasa otseülekandes, ilma paberil valmisteksti või teleprompterita, valjusti omi mõtteid mõlgutades, otsustades, käsutades. Tema sõna oli de facto seadus ning tema spetsialiteediks olid välkteadaanded: natsionaliseerimised, referendumid, vägede mobiliseerimised, valitsuskabineti ümberkujundamised. Teda ei vaadatud mitte lihtsalt uudiste pärast. Mees oli vilunud esineja. Ta laulis, tantsis, räppis, ratsutas, sõitis tankiga, jalgrattaga, sihtis püssist, hällitas last, kortsutas kulmu, tegi õhusuudlusi, veiderdas, mängis riigimeest, perekonnapead. See kõik näis hetke ajel tehtuna. Pealtvaatajaid hoiti ärevuses, mis küll järgmisena juhtub.
Riigitelevisioon, mis Chávezi käe all paisus ühelt kanalilt kaheksale, näitas teda pidevalt. Puhuti oli see kõigest tema hääl, kui ta helistas teistesse jutusaadetesse, et osaleda kõikvõimalikes debattides. Eriolukorras oli täitevvõimul õigus katkestada nii riiklike kui ka erakanalite programmi, et edastada presidendi otsepöördumisi. Sääraseid saateid nimetati cadena’deks ehk kettideks. Eelkäijad olid privileegi pruukinud haruharva, õnnetuste või suursündmuste puhul, ent Chávez rakendas seda iga paari päeva takka. Mingit hoiatust ei antud. Seebiooperid, filmid ja pesapallimängud paiskas kõrvale tuttav nägu, kes istus kirjutuslaua taga või oli hoopis traktoriroolis. Kui kuulati raadiot, siis muusika katkes järsku. „Tere päevast, kaasmaalased. Mul on teile teatada midagi olulist…” See võis kesta minuteid või tunde. Mõnikord Chávez ei rääkinud, vaid osales mingil tseremoonial. Kui raadio sisse lülitada pärast taolise cadena algust, siis võis kuulda näiteks puhkpilliorkestrit, marssimist või aplausi ning jäädagi imestama, millega tegu. Korra otsustas Chávez isiklikult kaasa lüüa Caracasest Charallavesse kulgeva raudteetunneli puurimisel. Üks tele- ja raadioteadustaja pingutas esimesi minuteid kommenteerida, ent viimaks lõppesid tal sõnad otsa, kui president muudkui puuris ja puuris. Raadiokuulajaid, kes ei taibanud, mida Chávez teeb, ajas eetris valitsev mehhaaniline müra segadusse ja siis ärevile. Leidus neid, kes arvasid, et see tähendab riigipööret.
Rhonny Zamora, pühapäevase maratonsaate produtsent, ütles, et Chávez juhtis filmimist ise ning määras teemad, võttepaigad ja – nurgad, külalised. „See on metsik, taltsutamatu ja väga keerukas. Me püüdsime leida saatele kindlat aega ning piirata seda kahe-kolme tunniga, ent see osutus võimatuks. President otsustab kõik, see on tema mängumaa. Saade sai nimeks „Aló Presidente”, kuna inimesed võisid sinna helistada, ent sellest sai loterii. Igaüks tahtis saatest tööd, maja või muud sellist. Niiviisi juba riiki ei juhi. Nüüd räägib peamiselt tema ise. Meeskond on täis adrenaliini ja ärevust. President võib igal hetkel küsida mida tahes. Ministrid valmistavad enne tulemist ennast päevateemadel ette, aga president oskab suurepäraselt neid üllatada, välja käia midagi, milleks nad pole valmis. Kas sellel on midagi pistmist päriseluga? Küsimus, minu sõber, on hoopis, mis on päriselu. Elu võib näidata, kuidas tahad, kauni, inetu, rõõmsa, kurvana.”
„Tere, presidendil!” oli kindel algusaeg, ent kuna enamus Chávezi teleesinemisi toimus ette teatamata, siis oli kõige parem jätta teler pidevalt tööle kanalile 8, mis oli peamine riiklik televõrk, Venezolana de Televisión. Hommikust õhtuni virvendas see nurgas, heli maha keeratud ja unaruses, kuni ekraanile ilmus comandante. Siis tuli pult haarata ja heli valjuks keerata. „Tere hommikust, kodanikud, sel kaunil päeval tervitan ma teid Miraflorese paleest…” Saate lõppu polnud mitte kuidagi võimalik arvata. Puhkepäevadel võis korterist lahkuda, sõita metrooga läbi linna, arveid tasuda, sõbraga kohvikus istuda, sisseoste teha, pesule järele minna ja kodus leida, et president räägib ikka veel. Vaatamine nõudis kannatust ja head vaistu. Saate alguses pidi tähele panema võttekohta ja arvatavat teemat – põllumajandus, uus sotsiaalprogramm, relvajõud, suhted USA-ga – ning siis asuma selle kõrval tegelema millegi muuga – lugema, kirjutama, pesu triikima –, hoides samal ajal presidendil silma peal. Aastatega tekkis sisemine antenn, mis tuvastas peeneid muutusi hääletoonis ja näoilmes, hääle langemist, väikest nõksatust, mis osutab, et peagi tullakse lagedale millegi olulisega.
Televisioon oli kõigest üks mõõde, kontrollitav elektrooniline lava, mis ühtaegu varjas ja tegi avalikuks. Mis juhtus lava taga? Siin valitses pimedus, sest siis, kui comandante esinemise lõpetas, kustutati tuled ja saade sai läbi. Valitsuse ette tõmmati suur virtuaalne eesriie. Chávez kaotas üksikute ministeeriumide pressibürood ning koondas kogu uudiste edastamise informatsiooni- ja kommunikatsiooniministeeriumi ehk Mincisse, mis paiknes paleest mõne kvartali kaugusel. Minci noored töötajad, sõbralikud, viisakate maneeridega, mugavalt teksadesse ja T-särkidesse riietatud, korraldasid akrediteeringuid ning külvasid külastajaid üle riiklike publikatsioonidega („President Chávezi mõtted” neljas köites), ent ei korraldanud intervjuusid, kuna ametnikel ja ministritel polnud õigust neid anda. Isegi mitte järjestikustel informatsiooniministritel. Nad vältisid intervjuusid ja telefonikõnesid ning ilmusid avalikkuse ette üksnes presidendi vaikivate ja noogutavate abilistena. Venetsueellased on loomu poolest lobisemishimulised ja tundeküllased, ent näis, nagu oleks ametnikkonna suu kinni topitud.
Kidakeelsed olid siiski üksnes ministrid ja õukondlased. Need, kes seisid väljaspool kuldset ringi, alamad revolutsionäärid ja opositsioon, tegid oma vähese tähtsuse tasa valju häälitsemisega. Nad alustasid peagi pärast Chávezi ametisseastumist ning ka kümme aastat hiljem ei lõpetanud nad oma visa kakofooniat ei trükisõnas ega eetris. Üks pool – parteid, erameedia, äriomanikud, keskklass – kuulutas valju hädakisaga maailma lõppu, hävingut, türanniat. Teised – valitseva partei liikmed, rahvamalevlased, agulielanikud – elasid presidendile kaasa ning ülistasid progressi, arengut, moderniseerimist. Paistis, nagu oleks tegemist kahe erineva maailmaga. Neil ei saa korraga õigus olla ja võib-olla eksivad mõlemad. Revolutsiooni mõistmiseks ja García Márquezi ennustuse hindamiseks tuli kisajaid vältida ning teha kolme asja: jälgida presidenti televisioonis, otsida üles õukondlased ja funktsionäärid, kes tal varjuna kaasas käivad, ning rännata läbi talude, tehaste, külade ja linnade, et revolutsiooni tulemusi ise näha.
Ülevad, ootamatud hetked valgustasid teleriekraani ning näitasid, miks comandante püsib populaarsena isegi pärast kümmet võimuaastat. Saatnud linnapea võõrandamisdokumente koostama – „aega pole raisata, Jorge” – asus Chávez väljaku keskel suure kirjutuslaua taha, vastu kaamerate ridu ja istuvaid ametnikke. Nagu tavaliselt, pääses tema huultelt valla sõnadetulv, kusjuures üks mõte järgnes segase loogika ajel teisele: äsjaloodud kommuuninõukogude ülistamine otsedemokraatia vahenditena; teoloogiline arutelu revolutsiooni püha kolmainsuse, Kristuse, Bolívari ja Karl Marxi üle; rahvalaul; anekdoot oma perekonnast; lahendus Venezuela elektrikriisile; USA nurjatuste hurjutamine; nali ühe Hispaania habemeajaja pihta; tervitus oma mentorile, Fidel Castrole. „Hei, Fidel! Kuidas käsi käib?” Seda ütles ta tugeva aktsendiga inglise keeles. Enamus venetsueellasi ei osanud inglise keelt ning comandante liialdas pidevalt oma halba hääldust ja uhkeldas sellega – khellow! khow are yoo? –, andes mõista, et gringo’de superriigi keelt ei maksa karta.
Nüüd
