tervitavad mind./ Ma sirutan välja vennakäe/ ja Caracas võtab mind oma embusse.” Tal oli kena tenorihääl ning ta laulis hästi. Mõnikord tagasihoidlikku mängides ta luiskas, et tal on halb hääl, kutsudes esile vastuväiteid. „¡No mi comandante!” Ta pöördus tütre poole. „María, kas sa lapsepõlve mäletad? Sa jooksid siin ringi, ajasid tuvisid taga ja siis puhkesid nutma, kuna ei saanud ühtegi kätte.” Tütar punastas ja naeratas. „María, vaata, siin on üks, võta kinni!” Kõik puhkesid naerma.
Comandante käis aeglaselt väljakul ringi, mida palistasid igihaljad paiskpuud ja koloniaalajastu hooned, uuris arvustavalt hoonefassaade, seadis siis sammud väljaku keskele, marmorist pjedestaalil seisva hiiglasliku ratsamonumendi poole. Must pronksist täkk oli end tagajalgadele püsti ajanud, hobu läikivatel külgedel pungitasid veresooned ja lihased. Ratsul olid lühike lakk, lai paks kael ning pea küljele kallutatud, justkui otsinuks ta, kuhu oma võimsad kabjad maha panna. Ratsanik energiast pakatava looma turjal kandis lühikesi pükse, saapaid ning suursugust epolettide ja kardpaelaga kaunistatud kuube. Tema õlgade ümber lehvis mantel. Ta oli sadulas rahulik ning hoidis ratsmeid ühe käega. Ta oli enam kui sada aastat alla väljakule vaadanud, kõigutamatu ja aukartustäratav, hoides oma kübarat, justkui tervitaks ta hõiskavat rahvasumma ja igavest kuulsusesära.
„Vaadake Bolívari,” ütles comandante. „Bolívar, Bolívar,” kordas ta, rõhutades eraldi iga silpi. Kõik vaatasid. Talle jäi silma väikse kogu nobe liikumine. „Vaadake, orav! Seal, vaadake, vaadake, vaadake, orav jookseb.” Kõik vaatasid. Monument köitis uuesti tema tähelepanu. „Bolívar. Simón Bolívar, Venezuela, Uus-Granada, Ecuadori ja Peruu vabastaja, Boliivia rajaja. Kui kaua on see kuju siin seisnud?” Enne, kui keegi jõudis vastata, kõnetas ta ühte lähedalseisvat ametnikku. „Kui vana te olete, compadre?” „Viiskümmend kaks, comandante,” tuli vastus. „Peaaegu minu vanune.” Pöördudes ühe naise poole: „Aga teie?” Enne, kui naine jõudis vastata, oletas ta ise: „Te olete kolmkümmend.” Naine tegi suu lahti ja siis pani kinni. „Jah, täpipealt.” Comandante noogutas. „Ja kui vana teie olete?” Enne kui jõuti vastata, tegi ta juttu oma tütrega. „Sa oled noorem, kakskümmend viis, eks, María?” Tütar noogutas. „Ma mäletan, kuidas ma tulin tihti siia koos Rosita, María ja Huguitoga – nad olid väga väikesed – ning me külastasime teisel pool vana väljakut seisvat maja, kus Bolívar sündis.”
Comandante peatus kuju juures ning asus dotseerima, mis oli kaaskondlastele märguandeks tema ümber ringi võtta. „Sel aastal, kui Bolívari säilmed siia toodi, anti väljakule nimeks Plaza Bolívar. Oli 1842. Oligarhid tõid tema põrmu siia, ent kui Bolívar veel elus oli, siis kihutati ta siit minema. Rahvas avaldas tõsist survet, et Bolívar tagasi toodaks, ning tema põrm jäi tükiks ajaks katedraali. Siis tuli kindral Guzmán Blanco ja käskis monumendi püstitada. Aa, siin ongi daatum, vaadake, 1874! See oli pärast föderatsioonisõda, veel ühte reetmist. Zamora tapeti ning oligarhia jäi võimule. Siis hakkasid oligarhid ära kasutama Bolívari ja tema müüti, temast tehti peaaegu pühak, ent seda nende oma huvides, et rahvast Bolívari varjus rõhuda. Ma sain sellest kõigest aru, kui ma olin kadett ning me tulime siia paraadmundris, valgete kinnaste ja sinise mütsiga, vaatama tema panteoni ja sünnimaja.” Kuulajad noogutasid. Guzmán Blanco oli olnud diktaator, ent Ezequiel Zamora kuulus mässuline.
Comandante jätkas. „Ma pole siin sündinud, nagu te hästi teate. Mina sündisin kaugel lõunas, ent nüüd kuulub minu armastus Caracasele. Kui ma lapsena siia tulin, siis ma kartsin, aga nüüd ma armastan seda linna. Bolívar. Kuidas see laul oligi, María?” President laulis veel ühe laulu, mis seekord võrdles Vabastaja häält küünlaga, mis juhatab kätte õige tee. Kui ta lõpetas, siis plaksutati. President pöördus kuju poole. „Taas edasi koos Simóniga. Oleme siin, me tungime edasi ja tema juhib lahingut esireast.” Veel üks aplaus. Comandante kissitas silmi, kuna ta püüdis meenutada veel ühte Vabastajast kõnelevat luuletust. Kissitamine muutis tema silmad ligipääsematuteks piludeks, iseäranis nüüd, kui ta oli kaalus juurde võtnud, ega lasknud aimata, kuhu tema pilk on suunatud. Mees oli alati otsinud silmsidet ning ta muudkui vaagis juuresolijate ilmeid. Pilk libises vasemalt paremale, siis paremalt vasakule. Seinamaalide loojad püüdsid seda pilku edasi anda, kujutades teda kulmu kortsutamas ja kitsaste silmadega. Presidenti kujutavatel nukkudel oli kuklal pea pööramiseks väikene kang. Kui luust ja lihast comandante pruunid silmad lahti sähvatasid, siis võpatas igaüks, keda nende pilk juhtus tabama.
Ta palus oma tütrel nutitelefoniga üles otsida Venezuela suure kirjaniku Andrés Eloy Blanco luuletuse „Hambutud”. „Maríal on väike masin, millega ta leiab kõik üles. Ta vajutab nupule, taraaaa!, ja kõik tuleb ise lagedale.” Tütar naeris. Isa jätkas oma mõtet, kuidas oligarhid kuritarvitasid Bolívari pärandit. „Nad tegid ta ringi, nagu osa katoliiklasi on Jeesuse ringi teinud. Kristus oli suur mässuline ning seepärast ta surigi ristil. Ta oli anti-imperialist. Kristus sündis ja suri vaeste seas ja vaeste heaks ning koos vaestega. Ja samuti juhtus Bolívariga, kodanlus moonutas teda.” See oli varjamatu kriitika katoliku kirikuhierarhia pihta, keda comandante süüdistas alatasa elitismis ja tema vaenlaste poole hoidmises.
Kaaskonna kohale laskus vaikus. Comandante, kes oli paigale naelutatud, justkui ise kujuks muundunud, langetas häält, et manada esile veel üks stseen. Siiasamasse, kõneles ta, toodi 1797. aasta mässu patrioodid tapalavale: osa poodi üles, teistel raiuti pea maha. Õudusest tardunud pealtvaatajate seas oli hulk teismelisi, kreooli maaomanike poegi, kes istusid hobuste seljas ning jälgisid toimuvat väljaku nurgalt, võpatades, kui silmused ja kirved tegid oma verist tööd. Neist noorim oli Bolívar ning ta vandus Hispaania impeeriumile kättemaksu. „Just siin!” Comandante kuulajad näisid kõrvetavale päikesepaistele vaatamata lõdisevat, sest maa, millel nad seisid, oli püha. „Te saate aru,” jätkas ta, „kust me tuleme ja millest me oleme tehtud. Kas te ikka saate aru? Seepärast me olemegi täna siin ja tõotame veelgi siiramalt: isamaa, sotsialism või surm! Võit jääb meile!”
Kaaskond möirgas vastu: „Võit jääb meile!”
Comandante: „¡Viva Bolivar!”
Kaaskond: „¡Vivaaa!”
Comandanteviipas linnapea Jorge Rodríguezele. Elukutselt psühhiaater, oli ta algusaastatel olnud comandante lemmikintelligent, nimetatud valimiskomisjoni etteotsa, mis oli võtmetähtsusega positsioon, siis edutatud asepresidendiks, ehkki ta oli ühel öösel sõitnud nooblis linnajaos oma Audiga otsa ühe sõbra Audile. See väike skandaal pälvis revolutsiooni vaesemate poolehoidjate meelepaha. Hiljem minetas Rodriguez comandante eestkoste – temale pandi süüks presidendi ühte valimiskaotust, 2007. aastal peetud referendumit – ning ta heideti palee kuldsest ringist välja. Linnapeaks taandatud ja meeleheitlikult soosingusse tagasi ihkava Rodrigueze kahanenud valdused hõlmasid Plaza Bolívari ning nüüd kutsus boss teda enda juurde, silmis helk.
„Plaza on teistsugune, parem, aga siit on ikka midagi puudu, eks? Midagi erilist. See hoone, endine teater, mis aga nüüd on valitsuse käes, eks?”
Rodriguez: „Jah, praegu on see valitsuse käes.”
President osutas nägusale 10-korruselisele majale, mida osaliselt varjasid laternapostide küljes rippuvad punalipud: „Ja see hoone?”
Ootusrikas paus, väike hingetõmme, sest kõik teadsid, comandante kaasa arvatud, et see on kuulus La Francia, kus paiknevad riigi parimad ehtekauplused. Siin tegid oma oste kõrged valitsusametnikud. Ka turistid käisid siin, kuni ristluslaevad lakkasid saabumast. Rodriguez ise ostis äsja siit kalli smaragdsõrmuse.
Ta vastas: „Siin majas tegutsevad eraomandis ehteärid.”
Comandante, kes osutas väljasirutatud käe sõrmega, saatis teele välgunoole: „Võõrandada! Võõrandada!”
Rodriguez
