style="font-size:15px;"> Lameda patsutas bokserit, kes ennast tema vastu surus, ja naeratas. „Minu ja Chávezi vahel oli olnud lahkarvamusi, kuid ma ütlesin talle alati tõtt. Oli ministreid, kes halbu uudiseid varjasid. Mina mitte. Ma rääkisin talle halbadest asjadest ja see tegi teda murelikuks. Te teate, et presidenti ninapidi vedada on kõige lihtsam asi maailmas.” Lameda võttis sahtlist pakse pruune toimikuid ja ladus üksteise otsa. „Iga minister paneb sellise toimiku tema lauale. Kakskümmend kaheksa ministrit ja kuhi muudkui kerkib. Kas te arvate, et president suudab kõik läbi lugeda? Ei. Nii et iga minister raporteerib talle lühidalt. Kõik läheb hästi, võrratult, oivaliselt.” Lameda turtsatas. „Hüva, toona kasvas eelarvedefitsiit selgelt liiga kiiresti, aga keegi ei söandanud seda tunnistada. Kogu surve langes PDVSA-le. Iga minister küsis valjul häälel raha juurde. Leppisin presidendiga kokku eraviisilise kohtumise palees. Parajasti lõigati tal juukseid. See oli sama mees, kes lõikas meie juukseid siis, kui olime kadetid. Hüüdsime teda don Corleoneks.” Lameda oli graafikud ja tabelid kaasa võtnud ning rääkis kiiresti sellal, kui comandante kõrvade ümber kärbiti juukseid. Lameda ütles, et vabariik on PDVSA-le kaks miljardit dollarit võlgu ning puudujäägi täitmiseks taotleb ettevõte välisfinantseeringuid. Lameda lõpetas harjunud ebadelikaatsusega. „Härra president, teile valetatakse.”
Järgmisel päeval helises telefon. Helistas Chávez. „Lameda, olen ministritega koos ja näitan neile teie graafikuid. Lülitan valjuhääldi sisse, et nad kuuleksid teie seletusi…” Lameda ettekanne ajas ministrid maruvihaseks, nagu oli päevselge isegi telefonitsi rääkides. Ometi ei teinud Chávez mingit otsust. Fiskaaldilemma jäi püsima. „President päästis valla sõja. Mina ministrite vastu. Algas minu väljakangutamine valitsusest.”
Trooni ümber käivas kassi ja hiire mängus leidis kindral, et Giordani, planeerimisminister, kes oli ta eelarvekoosoleku ajal ukse taha jätnud, surub teda muudkui nurka. „Kui kirjutatakse selle valitsuse ajalugu, siis väärib Giordani omaette peatükki. Intrigaanina on ta hiilgav.” 2001. aasta keskel leidis Lameda, et teda jäeti viimase hetkeni kõrvale seaduse koostamisest, millega välismaistelt naftakompaniidelt rohkem ressursitasu kätte saada. Giordani liitlastest koosnev komitee lükkas tagasi Lameda ajapikendustaotluse, siis lekitas pressile, et teatud ametnikud venitavad seadusega ning need venitajad on revolutsiooni vaenlased.
Õukondlaste halb õnn oli, et nad teenivad mobiiltelefonide ajastul valitsejat, kes pistab oma nina kõikjale. „Umbes kolmekümnele inimesele, peamiselt ministritele, anti eritelefon ja kästi alati vastata. Chávez oli number üks. Näib, nagu ma poleks kunagi sellelt telefonilt vastu võtnud meeldivat kõnet. Ta helistas mulle mitu korda kell 3 öösel, et küsida tühja-tähja. Peamiselt selleks, et oma võimu näidata.” Lameda naine, kes astus intervjuu selles järgus tuppa, võpatas telefoni mainimise peale. „See oli kümme aastat tagasi ja mul on helin praegugi meeles.” Kindrali uhkust haavas, et ta on nii täielikult allutatud endisele kolonelleitnandile, ning ta reageeris jultunult. Chávez helistas korra Lamedale, kui too pidas Tšiilis 850 miljoni dollari suuruse laenu üle läbirääkimisi, ning ütles, et mees lahkus riigist ilma loata ja peab otsekohe tagasi tulema. Lameda keeldus. President tõlgendas seda oma autoriteedi trotsimisena ning tsiteeris Bolívari: „Kes nimetab ennast juhiks ega käitu sellisena, on ülimalt armetu.” Lameda vastas, et tema ise „on PDVSA president ega ole sugugi armetu”. Üks sõber graveeris dialoogi tahvlikesele, mis lebab Lameda kirjutuslaual.
Kahe mehe läbisaamine halvenes. „Ta pani tähele, et ma ei tarvita sõnu, nagu „kaasmaalane” ega naera asjade peale, mis peaksid naljakad olema. Olen väga läbipaistev ega suuda tundeid varjata. Ta ütles: „Lameda, te pole revolutsiooni omaks võtnud.” Ütlesin, et olen tehnokraat ega taha esineda poliitiliste seisukohtadega.” Puhkus ei toonud pingete kasvu mingit vaheldust. 2001. aasta sügisel sai Lameda number ühelt kõne. Tal oli toru vastu võttes halb tunne, aga ta vastas ikkagi. „Chávez küsis, kus ma olen. Vastasin: „Minu president, ma olen otsekohene. Olen puhkusel, istun Miamis Dolphin Malli pingil „Victoria’s Secreti” vastas, kus minu naine ostab aluspesu.” Comandante pani toru hargile, siis helistas järgmisel päeval, et Lameda saabuks otsekohe olulisele kohtumisele. „Oli 11. september. Viisteist minutit hiljem ma vaatasin, kuidas New Yorgi kaksiktorne tabab lennuk. Tagasitulek oli luupainajalik, aga ma vähemalt pääsesin viimasele lennule enne lennuvälja sulgemist. Suundusin otsekohe paleesse. Mind jäeti ootama, seejärel ütles üks abi, et presidendil pole enam vaja minuga kohtuda, et ma võin koju minna.”
Sama aasta detsembris avaldas comandante Guaicaipurole toretsevalt austust, kolides väepealiku sümboolsed säilmed rahvuslikku panteoni Simón Bolívari kõrvale. Riigipea nullis teise Guaicaipuro aeglaselt ja ilma üleliigse kärata. Lameda liitlased sunniti naftakompaniist lahkuma. Lamedat eirates ostis valitsus kokku põduraid energiaettevõtteid. Comandante käskis Lamedal üks kolleeg vallandada, kuna see kavatsevat tema mõrva. Comandante käskis Lamedal annetada 1 miljon dollarit naftatulu Boliivia opositsioonile ning põrnitses tigedalt, kui Lameda reeglitele viidates keeldus. Riiklikku meediasse siginesid Lameda välimust pilkavad hüüdnimed: puupea, kuulipea, munapea. Planeerimisminister Giordani jätkas rünnakut, üllatades kindralit koosolekutel, jättes aruandeid esitamata, rääkides PDVSA hinnangutele vastu. Vastulöögina andis Lameda Chávezile üle toimiku koos oletustega tema kiusaja kohta: Giordani on sündinud Dominikaani Vabariigis, Giordani on Kuuba spioon, Giordani juhib Garibaldi grupi nimelist sotsialistlikku salaühingut. Chávez puhkes naerma ja ütles, et Lameda fantaseerib.
Veebruaris 2002 lasi Chávez ta lahti. President tahtis Aladdini koopasse koostööaltimat valvurit. See kuulutati välja laupäeval enne paastuaega, kui venetsueellased on rannas, joovad, taovad trummi ja tantsivad. Ajalehti ei loe nädal otsa mitte keegi. Lameda ütles, et president lubas tal valitsusse jääda, aga madalamal positsioonil. Kindral vaagis pakkumist mõnda aega, siis ütles ära ja palus ennast kohe vabastada ka relvajõududest. Ta tahtis kõik sidemed katkestada.
See oli pöördepunkt. Lameda sümboliseeris vanamoelisi norme. Ta oli tõsine arvude mees, kes Chávezi retoorilise äikese taustal hoiab nafta voolamas ja riigi arved korras. Ja nüüd ta lahkub. Comandante oli andnud Lamedale ja tervele riigile valiku. Kas temaga või tema vastu. Asi ei seisnud ideoloogias või suurtes poliitilistes erinevustes. See oli hoopis isiklikum. Lameda oli PDVSA-sse suunatud, et allutada sealsed eliitülikoolides haritud parunid comandante tahtele, ent ta oli vähehaaval poolt vahetanud. Peremehe isiksus ja maneerid panid teda nägu krimpsutama, ent parunid võtsid ta omaks. Ja nii ta vahetaski poolt.
2001. aasta lõpuks oli Venezuelas toimunud sündmustel kolm taganttõukavat jõudu. Üks oli mõistagi Chávez. Kui Rahvuskogult erivolitused käes, avaldas ta 49 dekreeti, mis puudutasid põllumajandust, tööstust ja riigiasutusi. Vähesed neist olid tõeliselt radikaalsed, aga dekreetide salajane koostamine ilma kellegagi aru pidamata ajas raevu talupidajaid, suurärimehi ning ametiühinguid. Luis Miquilena, presidendi poliitiline mentor ja niiditõmbaja, läks meeleheitest erru. „Need võltsid revolutsioonilised fraasid… Oleksin võinud talle ütelda: „Aga te pole majandusvallas õieti kellegi tagumikul ühtegi karva puudutanud! Te olete loonud kõige neoliberaalsema majanduse, mis Venezuelas on kunagi olnud. Sellegipoolest te petate inimesi revolutsioonist jahumisega. Niiviisi te veate alt siinseid hulle revolutsionääre ja pealekauba hirmutate inimesi ja ärimehi, kes võiksid teil aidata riiki üles ehitada.”” Seda rääkis Miquilena aastaid hiljem Cristina Marcanole ja Alberto Barrera Tyszkale, Chávezi elulookirjutajatele. 2001. aasta lõpus oli vana rebane veel minister, ent valmis lahkuma. Ta oli oma protežeesse usu minetanud. Ja võib-olla aimas, mis tulekul.
Teine faktor oli erameedia, iseäranis televisioonivõrgud Globovisión, RCTV, Venevisión ja Televen. Nad kallasid Chávezi üle järeleandmatu kriitikaga, arvustades, laites, liialdades ja moonutades kõike, mida ta ütles ja tegi. Uudistelugejad, reporterid ja intervjueeritavad üheskoos esitasid lakkamatult sedasama räiget hurjutust, mis kujutas presidenti kontrollimatu ohuna ühiskonnale. See sütitas protestiliikumise, kuhu põhiliselt astusid
