>
Pildi sees
Turistidest ei olda siin just vaimustatud, neid on liiga palju ja nad on tüütud. Aina küsivad teed ja jäävad äkki otse keset tänavat linnaplaani uurima. Nii et kui normaalne kohalik juhtub jalgrattal otse nende järel liikuma, on kokkupõrge sama hästi kui käes. Aga turistid on visad. Nemad on kaugelt kohale sõitnud, et imetleda, ja seda nad teevad, maksku mis maksab. Sest kuidas sa ei imetle Madalmaade linnade iidsetes südametes ringlevaid peegelsiledaid kanaleid ronitaimedega ehitud kivimüüride vahel, maalilisi kaarsildu ning pikki kõrgete värviliste fassaadide ja fantastiliste katuseviiludega majade ridu. Loomulikult paeluvad ka rõõmsad linnaväljakud põnevate losside ja kirikute vahel ja rohelusse peitunud vaiksed parginurgad, kus leinapajude oksad langevad otse kanalivette, et sealt viimse lehekeseni tagasi peegelduda.
Pole ime, et Madalmaadest on läbi aegade nii uskumatult palju andekaid kunstnikke võrsunud. Siinne imepärane läbipaistev valgus paneb värvid elama. Ja nii võibki väiksemates ajaloolistes linnades, kas või Brügges ja Delftis kõndides tunduda, nagu oleksid otse mõne vana meistri maali sisse sattunud. Imede maa, kus, nagu kirjutab soomlane Erkki Toivanen ühes oma õhtustest jalutuskäikudest Euroopas: „…laevad võivad libiseda linna katuste kõrgusel ja konnad jälgida ülevalt järvekaldalt pääsukeste mängu all majade räästail. Unenäolised vaatepildid ja sürrealistlikud stseenid olid võimalikud maal, mis ei ole ainult looduse, vaid ka inimeste loodud.“
Inimesed võivad küll imetleda vanade meistrite võrratuid maale, kuid elada tuleb tõelisuses. Madalmaade jaoks on tõelisus tähendanud pikka keerulist ajalugu täis vallutusi ja vabadusvõitlust, kodusõdasid ning 20. sajandil kaht maailmasõda.
Euroopa liitriigi asutamise idees polnud õieti midagi täiesti uut, unistus sellest oli elanud juba Rotterdami Erasmuse ja rahvusvahelise õiguse isa Grotiuse, filosoofide Leibnitzi ja Kanti, kirjanike Goethe ja Hugo mõtetes. Seda mõtet asuti ellu viima kohe pärast teise maailmasõja lõppu.
Rahvusvaheliste konverentside ja kongresside linna Haagi saabusid 1948. aastal oma aja valgustatud eliidi hulka kuulunud Euroopa-aate toetajad. Haagi kongressi on peetud esimeseks tähtsaimaks verstapostiks ühinenud Euroopa ajaloos. Poliitikute kõrval viibisid kohal filosoofid, kirikute juhid, juristid, ajaloolased, teadlased, ajakirjanikud – kokku 750 delegaati. Paljud neist olid pärit Euroopat läbivast vööndist, mis ulatus Madalmaadest Alpideni ja sealt edasi Tirooli ning Triestesse. Just see piirkond on moodustanud vaidlusalased piirialad Prantsusmaa ja Saksamaa, Austria ja Itaalia vahel, niisiis – pidev lahinguväli.
Ja nii juhtuski, et uue, ühineva Euroopa keskused leidsid oma koha just selle vööndi linnades – Brüsselis, Haagis, Luxembourgis ja Strasbourgis. Kolm esimest kuuluvad meie rännaku marsruuti, mis kätkeb eneses kiviks saanud jutustusi Belgia, Hollandi ja Luksemburgi ajaloolistest ehitistest.
Grote Markt
Kunagi elasid siinsetel aladel keldi hõimude hulka kuulunud belgid. Kui saabus sõjakas Caesar oma leegionidega, tekkis nendele madalatele maadele Rooma provints Gallia Belgica. 3.–9. sajandini käisid nendelt aladelt läbi frangid, friisid ja saksid. Kui Belgia Frangi riigi koosseisu kuulus, hakkas välja kujunema ka kaks praeguses Belgias elavat rahvust – flaamid ja valloonid.
Ammustel aegadel oli siin voolavas Senne jões kolm saart. Umbes aastal 500 laskis lähedal asuva Cambrai linna piiskop püha Géry kõige suuremale soisele saarele kabeli ehitada. Kroonikud on märkinud, et pühamu lähedal sooservas olid ka mõned puust ehitatud onnid. Aastal 977 püstitati tollase Brabandi hertsogi käsul endise püha Géry kabeli kohale tugev kindlus, millest tulevane linn oma alguse sai. Ametlike allikate järgi on Brüsseli linna asutamise aasta 979. Koht oli linna jaoks väga hea, sest Senne jõgi oli purjetamiseks sobiv ning linnast viis tee Genti ja Brügge kaubakeskustesse, sealt edasi aga juba Reini jõe orgu ja Kölni.
Soo kuivendati, kaupmehed ehitasid endale kivimajad, linnas hakati kuduma villast riiet, brokaati ja seinavaipu, valmistati ka relvi. Linnamüüre asuti ehitama siiski alles 11. sajandi keskel. On oletatud, et oma nime sai linn sõnadest Bruoc Sella või Broek Zelle, mis tähendab soo peale ehitatud küla. Kroonikud väidavad, et varasel keskajal ehitati Brabandi hertsogi jaoks jõe kaldalt tõusvale mäele uhke maja ning sellest algas Brüsseli jagunemine üla- ja all-linnaks.
Oma raamatus „Õhtusel jalutuskäigul Euroopas“ kirjutab Erkki Toivanen, et ülalinnas elasid aadlikud, all-linnas kaupmehed ja käsitöölised ning piir nende vahel ei eraldanud mitte üksnes seisusi, vaid sellest sai aegade jooksul ka germaani ja gallia kultuuriala piir ning prantsus- ja flaamikeelset Brüsselit teineteisest lahutav kuristik. Kuid oma vaimult pole Brüssel ei flaami ega ka prantsuse linn, vaid Euroopa linn, mis on läbi elanud kõik meie mandri arengut mõjutanud sündmused.
Burgundia hea Philippe
Tänapäeva Burgundia – see on võrratult kauni loodusega maakond Ida-Prantsusmaal. Keskaegse Burgundia piiride määratlemine oleks aga ütlemata keeruline. On vaid teada, et need ulatusid Põhjamerelt Vahemere kallasteni ning muutusid pidevalt, sest krahvkondi ja hertsogiriike vallutati, osteti või päriti, neid saadi kaasavaraks ja kaotati sõdades.
15. sajand oli sõjakas, end suurteks ja tähtsateks pidanud maavalitsejad üritasid muudkui oma valdusi laiendada ning lisaks olid nad enam-vähem kõik omavahel keeruliste sugulussidemetega ühendatud. Ja juhtuski nii, et aastal 1430 läksid Lotringi, Brabanti ja Limburgi hertsogiriigid pärandina Burgundia kuninga Philippe Hea valdusse. Philippe kuulus mingit liini pidi tollal Prantsusmaal trooninud Valois’ dünastiasse. Ta valitses Burgundiat 1419–1467 ja see oli riigi jaoks hea aeg. See valitseja püüdis oma valdusi laiendada rohkem abielusidemete ning oma järglaste tähtsatele kohtadele sokutamise kui sõdadega, kuigi viimastest ei pääsenud ka tema. Kuid olulisem on siin vahest Philippe Hea kunstilembus ning tema ekstravagantne ja tormiline õukonnaelu.
Valitseja ei teinudki endale oma suures hertsogiriigis kohe kindlat pealinna. Talle meeldis oma peene õukonnaga ringi rännata ning tema põhilised linnalossid Brüsselis, Brügges ja Lille’is pidid tema vastuvõtuks alati valmis olema. Ta oli asutanud kuningas Arthuri Ümarlaua Rüütlite Ordu eeskujul oma Kuldvillaku Ordu, korraldas sageli suuri pidustusi ning tema ordu rüütlid pidasid hertsogi lossides hiilgavaid turniire. Antiikmütoloogiast tuntud Kuldvillaku rüütelkonna liikmeks saamine oli kõige kõrgem tunnustus, mida Burgundia hertsog võis anda. Philippe Hea õukond oli tollases Euroopas kõige uhkem. Just siin kujunesid välja ajastu moe- ja maitseetalonid ning see mõjus ju riigi majandusele hästi, sest Burgundia ja peaasjalikult Madalmaade luksuskaupu nõudis kogu Euroopa kõrgkiht. On teada, et Philippe Hea ise kogus haruldasi vanu käsikirju, ostis kalleid ja kauneid gobelääne, kuldesemeid, ehteid ja igat sorti kunsti.
Pikapeale koondas Philippe Hea oma õukonna siiski Brüsselisse, mis tähendas linna kiiret arengut ja jõukuse kasvu. Just selle valitseja ajal sai linna keskväljak Grote Markt või siis Grand Place oma praeguse kuju.
Philippe Hea õuekunstnik Jan van Eyck saadeti 1428. aastal Portugali. Ta pidi maalima portree Portugali kuninga tütrest Isabellast, kellest sai kaks aastat hiljem Philippe Hea kolmas abikaasa. Sellest abielust sündis kolm poega. Kõige nooremast, Charlesist, sai järgmine Burgundia hertsog Charles Südi, vaenlaste jaoks Charles Kohutav. Ta päris suure ja rikka riigi, millesse kuulus Flaami, Prantsuse, Šveitsi, Provence’i, Itaalia ja isegi Inglismaa piirkondi. See oli Euroopas kõige paremini ja targemini valitsetud mitmekeelne riik, kus olid ühtsed seadused ja kohtud neid rakendamas, alaline sõjavägi ja ühine rahaühik. Kas ei sarnane meie Euroopa praegu 15. sajandi Burgundiaga, küsib Erkki Toivanen ning kirjeldab meile Burgundia lõppu.
Nimelt soovis paavst, et Burgundia aitaks Saksa-Rooma riigi keisril tagasi lüüa Euroopa sisemaale tungida ähvardanud türklased. Vastuteenena nõudis Burgundia hertsog Charles Südi Burgundiale iseseisva kuningriigi staatust, kuid Burgundiast ei saanud kunagi kuningriiki. Charles Südi langes lahingus aastal 1477, tema tütar Maria aga abiellus Saksa-Rooma keisri poja Maximilian Habsburgiga.
