lehisornamentidega kaunistatud tornikesed, nende all paikneb aga tervelt 48 nišši, igaühes kaunis kivifiguur. Algul olid need piiblitegelased ja Flandria aadlimehed, kuid pärast Prantsusmaal toimunud revolutsiooni ja Prantsuse vägede tungimist Flandriasse esialgsed kujud hävisid. Nüüd seisavad niššides uued, uhkelt lumivalged Flandria ajaloost jutustavad kivist tegelased. Muidugi on Brügge raekoda sajandite jooksul mitmel korral restaureeritud, nii et ta paistab ühtaegu kummaliselt ja säravalt uus, samas aga ajalooliselt ehtne, iidne ja stiilne.
1376. aastal valminud Brügge raekoda on esimene tõeliselt suurejooneline ja monumentaalne raekojahoone Madalmaades. Siit on linna valitsetud 14. sajandist tänaseni. Siinselt rõdult on Flandria valitsejad vandunud seista oma alamate õiguste ja vabaduse eest. Ning muidugi on see kaunis gooti ehitis inspireerinud arhitekte ja kunstnikke nii Madalmaades kui ka kaugemal.
Diplomaat meister Jan
Raekotta astudes leiad end kõigepealt avarast eeshallist. Siit viib uhke trepp peakorrusele, kus laiub silmipimestavalt majesteetlik Gooti hall – Gotische Zaal – Brügge linna kõige tähtsam paik. Hiigelruumil on rabav punakaspruun gooti võlvlagi. Võlvkaarte roideid tähistavad kirjud värvilised triibud, kaks rida kaarjaid võlve meenutavad saali kohale rippuma jäänud eriskummaliste eksootiliste taimede hiigelsuuri, ülespoole avanevaid õisi. Laes ühendavad võlve väiksemad kuldsed õied. Gooti akende vahel toetuvad võlvid seintele, kus elavad oma elu värvilised piiblistseenid ning maalid Brügge linna ajaloost. Saali mosaiikpõrandat katab sügavpunane vaip, sellest kahel pool seisavad punasest puust toolide read. Nende ees, otsaseinas, laiub suur majesteetlik laud, selle kohal seinal on Brügge linna vapp ning kivvi raiutud linna kaitsepühakud. Väga uhke linnavalitsuse saal.
Ühel Brügge linna ajaloost jutustaval stseenil raekoja Gooti hallis on kujutatud maalikunstnik Jan van Eycki oma ateljees töötamas. On teada, et 1433. aasta sügisel maalis Jan van Eyck turbanis mehe portree: keeruliselt ja kunstipäraselt ümber pea seotud turban on kaunis punases toonis. Rahulik nägu, milles pole rõõmu ega kurbust, terased tumehallid silmad, mis su pilgust kinni hoiavad. Kunstiajaloolased arvavad, et tegemist on kunstniku autoportreega.
Jan van Eyck on üks Põhja-Euroopa 15. sajandi tuntumaid ja tunnustatumaid maalikunstnikke, kelle sünniaega ja – kohta üheski ürikus päris täpselt kirjas ei ole. Esmakordselt on teda mainitud Haagi õukonnadokumentides, kus on märge selle kohta, et õuekunstnik maalermeister Janile on aastatel 1422–1424 tema tööde eest makstud. Siit on kunstiajaloolased järeldanud, et meister Jani sünniaeg pidi olema igal juhul enne aastat 1395, vahest isegi 1380. aastatel. Pisut hiljem avastati, et meister võis olla sündinud Liege’i lähedal Maesheyckis ning et siit võis olla pärit ka tema nimi – van Eyck. Pole teada ka see, kus meister Jan õppis, kuid kreeka- ja ladinakeelsed märkused tema maalide raamidel viitavad heale klassikalisele haridusele.
Jan van Eyck töötas esmalt Hollandis Haagis. Umbkaudu 1425. aastal astus aga kunstnik rikka ja mõjuvõimsa Burgundia hertsogi Philippe Hea teenistusse ning kolis õige pea Brüggesse, kuhu jäi elama kuni surmani aastal 1441. Brügge muuseumis on alles Rogier van der Weydeni 16. sajandil tehtud koopia Jan van Eycki Philippe Hea portreest. Rahulik ja õilis nägu, hinnaline must rüü, suur must kuldse pärlnõelaga kübar, kaelas kuldne valitsejakett. Jan van Eycki teenistusajast Philippe Hea juures on olemas päris mitu kirjalikku dokumenti, mis ei jutusta üksnes tema kunstnikutööst, vaid ka mõnest pisut delikaatsest diplomaatilisest missioonist. Näiteks juhtis van Eyck 1428. aastal Burgundia hertsogi õukonnast kaugele Lissaboni saadetud delegatsiooni, kes pidi tasapisi uurima võimalusi ja tingimusi hertsogi ja Portugali printsessi Isabella vaheliseks abieluks. Van Eyck pidi maalima tulevase pruudi portree, et hertsog teda enne abiellumist ka näha saaks. On teada, et van Eyck maaliski Lissabonis kaks printsess Isabella portreed, mida hilisematel aegadel pole suudetud leida. Kunstiajaloolased on arvanud, et Isabella ei olnud neil portreedel naisena just väga veetlev: meister Janil olnud kombeks rõhutada portreedel oma modellide väärikust, mitte aga kaunistada nende välimust. Kuid nagu ajaloost teada, abiellusid hertsog Philippe Hea ja Portugali Isabella portreedest hoolimata.
Als ik kan – nagu ma suudan
Vanadest ürikutest on teada, et Burgundia hertsog maksis Jan van Eyckile kõigi tema teenete eest väga heldelt. Juba üksnes see muutis kunstniku teiste varaste Madalmaade maalijate seas üpris eriliseks, sest teised pidid ainult oma maalide müügist ära elama. Küllap oli van Eyck oma kõrget tasu ka väärt. Marie-Anne Lescourret kirjutab Rubensi elust jutustavas raamatus, et Jan van Eyck oli oma aja põhjamaade kunstnike vaieldamatu kuningas ning õlimaali isa – vennad Jan ja Hubert van Eyckid hakkasid peaaegu pool sajandit enne Michelangelo sündi värvide sidumiseks ja värvitoonide mahendamiseks linaõli kasutama. Veel väidab Lescourret, et Burgundia hertsogid soosisid noil aegadel kunsti ja kunstnikke täpselt samamoodi nagu Itaalia renessansiajaloo vürstid ja elasid niisama suurejoonelist elu. Ja et van Eyck oli, samuti nagu hiljem Rubens ning teised Madalmaade kunstnikud, teinud õppereisi Itaaliasse.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
