paljud Flandria linnad olid teinud Antverpeni katedraali rajamiseks annetusi, ei piisanud sellest siiski kahe torni ehitamiseks. Õnneks, on arvanud paljudki arhitektuurihindajad, sest üksainus kõrgusse sööstev sale pitsiline lumivalge torn on hoopis efektsem ja elegantsem kui kaks kõrvutiseisvat. Teine, tunduvalt madalamaks jäänud torn siinsamas kõrval, ei jäta lõpetamata muljet, pigem aitab see oma naabri suursugusust esile tõsta. Kolmas, samuti madalam, tume, otsekui ümaratest voltidest torn kroonib ristikujulise kiriku põikosa.
Antverpeni Jumalaema kirik on 117 meetrit pikk ja 65 meetrit lai. Siseruumide kõrgus on 40 meetrit. Hiigelsuurte teravkaareliste võlvidega kesklöövi kõrval on kummalgi pool veel kolm löövi, niisiis on tegemist tervelt seitsmelöövilise ehitisega. Iga löövi hoiab üleval 48 tugipiilarit, viimased seisavad hoone sees otsekui vägev kivine mets. Öeldakse ju ka teistpidi – mets on nagu katedraal. Kõrge kuplivõlv paistab hele ja pitsiline, on nii tähe- kui võrgukujulisi võlve ning lugematu hulk kuldseid tähti, otsekui taevas. Kupli tohutus kõrguses paiknevalt ümaralt maalilt jälgivad pühakud kõike, mis all hiigelkirikus toimub. Nende jaoks on see tõenäoliselt üks tillukeste olendite arusaamatu sagimine.
Kunstnik Pieter Bruegeli poeg, oma isa ametit jätkanud Jan Bruegel Vanem, on koos teise maalikunstniku Hendrik Steenwijk Nooremaga jätnud meile suure maali „Stseene igapäevaelust Onze Lieve Vrouwe katedraalis. Anno 1609.“ Sellel kujutatud vägev võlvitud kesklööv näib lõppevat kusagil määramatus kauguses ja inimesed seal kirikuruumi teises otsas on esiplaanil seisvatega võrreles imetillukesed. Kahel pool kõrgub vägev tugipiilarite mets, kahekaupa kõrvuti seistes ühinevad need kaugel üleval kõrgeteks teravateks gooti kaarteks. Suuri, kaunilt võretatud aknaid on selles rangelt lihtsas hiigelruumis kokku tervelt 34, nii et valgust ja õhku on külluses. Piilarite ääres on altareid ja muidugi ka altarimaale.
Maale on kirikus üldse palju, siin-seal paistab ka skulptuure, kuid tõeline ime on ikkagi hoone ise. Grupiti seisvad või põlvitavad inimesed sel igapäevaelu stseene kujutaval maalil pidid end tolles tohutus ruumis küll imeväikestena tundma. Aga nii see ju pidigi olema, hiigelkirikud pididki näitama jumala suurust ja surelike armetust ning jõuetust. Kuigi tundub, et Jan Bruegel Vanema ja Hendrik Steenwijk Noorema pildil Antverpeni katedraali tulnud rahvas sellele ei mõelnud. Nende inimeste jaoks oli kirikuruumi uskumatu suurus iseenesestmõistetav. Nad tulid siia tervete peredega, kõikjal on näha end siin koduselt tundvaid lapsi. Kõikjal on ka suuri valgeid krookkraesid ning tumedaid maani ulatuvaid keepe. Ja kui pilti uskuda, siis kuuluvad Amsterdami Jumalaema kiriku argiellu aastal 1609 ka perekondadega kaasa tulnud koerad.
Meid 17. sajandi Antverpeni katedraali juhtinud kunstniku Jan Bruegel Vanema isast, talupojakunstnikuks kutsutud Pieter Bruegeli elust jutustab Gerhard Menzeli raamat. Sellest leiame, et sünnikülast imelinna tulnud noor maalikunstnik Pieter õppis Antverpenit ahnelt tundma kõigi meeltega. Mööda linna jalutades nautis ta alati kirikukellade vägevat sümfooniat. Esmalt hakkas lööma katedraali väiksem tornikell, kõmisevalt ühines temaga püha Jakobi suur kell, sellele järgnes dominiiklaste kiriku kellahelin. Sellele tuli tugevahäälne vastus eeslinnadest, kabelitest ning kloostrikirikutest. Kiledalt kõlasid sekka väiksemad kellad ja kui kogu see kõmav Te Deum juba hinge värisema pani, segunes metalse kooriga Onze Lieve Vrouwe kiriku, Flandria ja Brabanti kõrgeima taevassetungiva torni võimsate kellade helin.
Mööda kitsa kanali äärt palistavate viilkatustega majadega piiratud Munga tänavat kõndides kerkib see äkki su ette – hiiglaslik torn, mis kõrgete katuste rägastikust taevani näib kasvavat. See on võõrapärane, iseloomulik ja kordumatu, tõeline Antverpeni linna sümbol.
Gerhard Menzel kirjutab: „Tookord ammu, kui kunstnikud olid avastanud Idamaa, lõi üks võimsatest Antverpeni kiriku ehitusmeistritest Dominicus de Wagemaker pikaks venitatud, terava kupliga astmelise nelitistorni, mida paljud hommikumaiseks pidasid.“
Lumivalge ilmutus sinitaevas
Pikki sajandeid oli Antverpeni katedraal kõige kõrgem ehitis kogu Madalmaades. See 123 meetri kõrgune terav astmeline torn valitseb praegugi linna panoraami, küllap ka seetõttu, et Antverpenis on hoonete kõrgus piiratud. Mitte et linnal läbi aegade uhkeid unistusi poleks olnud. Samal 16. sajandil, nn kuldsel ajastul, kui Jumalaema kirik oli just valmis saanud, jäi jõukale, uhkele ja rikkale rahvale Schelde ääres tohutust seitsmelöövilisest kirikust väheks. Kohale kutsuti keiser Karl V, et ta paneks nurgakivi veel kahe löövi võrra suuremale ehitisele, mis pidi tulema valminud kirikust lausa kolm korda vägevam. Antverpeni rahvas tahtis oma linna maailma kõige suuremat hoonet, kuid sellise suurusehullustusega kuigi kaugele ei jõutud. Ehitusplatsil puhkes mitmel korral tulekahju ja vesi, millega tuld kustutati, tegi alustatud hoonele nii palju kahju, et sinnapaika see ehitamine jäigi. Ja Onze Lieve Vrouwe, Põhja-Euroopa suurim gooti katedraal oma fantastiliselt kauni, õhulise ja valge kivipitsist torniga, jäi otse taeva poole sööstes uhkelt üksi seisma.
Sellise torni kirjeldamine ei kuulu maailma lihtsaimate ülesannete hulka. Alaosas neljatahuline, seda ta on, liigendatud horisontaalsete balustraadidega. Igal küljel kohakuti kolm hiigelkõrget teravkaareliste akende paari. Kõrgemal hakkab torn astmeliselt ahenema, nurkadest tõuseb väiksemaid saledaid ja pitsilisi teravatipulisi tornikesi, viimaste varju jäävad hästi kitsad aknad. Selle torniosa allääres, peene kivibalustraadi kohal paiknevad igal neljal küljel suured ümarad kuldsed ja õhulised kellade numbrilauad.
Edasi kõrgusse – uus balustraad ja uus, üha ahenev torniosa ning ikka väikesed pitsilised tornikesed. Ja veel ja veel, kuni terava tipuni välja. Tipus on rist ja selle otsas kuldne kukk. Torni tipuosa sirutab end sinisesse taevasse otsekui lumivalge ilmutus. Siin on viilud, kaared, nišid, skulptuurid ja tugikaared. Detailid on peened, saledad ja kõrged, kõik ülespoole pürgimas. Kogu kirik on kaunistatud ääretu toredusega – aina peenelt välja raiutud kivipits. Ammu lahkunud ja nimetuks jäänud meistrite kätetöö. Ars longa…
Rubens
Iidsed kirikud ja katedraalid võivad uskumatud kunsti varaaidad olla, Antverpeni Jumalaema kirik on seda üleni ja täielikult. Madalmaade maalikunstnike nimed on ju suurelt kunstilukku kirjutatud ja neid on palju. Seekord on põhjust peatuda 17. sajandi algul, ajal, mil Peter Paul Rubens oma kuulsaimad tööd tegi.
Peter Paul tuli ilmale Saksamaal, Vestfaalis, sest kunstniku isa pidi oma usuliste tõekspidamiste tõttu koos perega Flandriast lahkuma. Pärast isa surma tuli perekond tagasi Antverpenisse ja, nagu tollal kombeks, asus Peter Paul juba teismeeas tuntud meistrite juures maalikunsti õppima. Aastal 1600 sõitis noor Rubens koos mõnede teiste flaami kunstnikega Itaaliasse ja jäi sinna kaheksaks aastaks. Need olid tema tõelised õpinguaastad. Ta nägi Veneetsia valgust ja värve, uuris Tintoretto ja Veronese maale ning viibis pikemat aega Mantua hertsogi teenistuses, kelle valduses oli suurepärane Itaalia kunstnike tööde kogu.
Aastal 1608 tuli Rubens Antverpenisse tagasi ning rajas endale seal fantastilise kodu – maja, mis oli täis maale, skulptuure, vanu münte ja ehteid. See oli tema isiklik aarete panteon.
Peter Paul Rubensist sai peagi üks Antverpeni ja kogu Flandria hinnatumaid religioosseid maalikunstnikke. Aastal 1612 valmis Antverpeni katedraali jaoks tema suur triptühhon. Selle kolmikmaali keskosas on kujutatud Kristuse ristilt võtmist. Keskel on Kristuse hele elutu keha, mida parasjagu kõrgelt ristilt valgel linal alla tõstetakse. Kahel pool redelitel on noori ja vanemaid mehi, kolm noort naist põlvitab Kristuse jalgade juures. Peaaegu kogu valgus langeb kesksele figuurile, neile, kes teda ümbritsevad, jagub valgust vaid osaliselt. Särab punane rüü, helgib sinine, hästi on näha ristilt võtjate nägusid, kuid ülejäänud osa pildist katavad mustjad pilved, vaid õige pisut on taevas näha roosakaid loojangutriipe. Juba varased Rubensi pildid on hoogsad ja kirglikud, liikuvad figuurid tunduvad olevat vaid hetkeks jõulisse ja traagilisse poosi tardunud. Rubensi maalide maailm on energiline ja barokne, ühtlasi ka raskepärane, täis jõudu ja kirge.
Rubens tegi Antverpeni
