maja
Victor Horta projekteeris selle hoone riigiametnik Edmond van Eetvelde jaoks aastal 1895, ehitustööd algasid 1898. Noil aegadel polnud sugugi tavaline, et väljapaistvate isikute eramud uhkeldavad klaasi- ja teraskonstruktsioonidega, kuid just selliseks kujunes van Eetvelde maja fassaad. Pikad read kõrgeid klaasaknaid, neid eraldavad pikalt kõrgusse tõusvad metalltriibud, mis suubuvad viimase korruse sepisrõdu balustraadi. Aknaridade vahele jäävatel horisontaalsetel nelinurkadel lookleb kaunis juugendornament. Ja hoone sees voogab valgus suurde vastuvõturuumi läbi kõrge värvilise klaasmaalinguga kupli.
Oma raamatus „Maailma väljapaistvaim arhitektuur“ kirjutab arhitektuuriajaloolane John Julius Norwich:
„Van Eetvelde maja Brüsselis projekteeris kahtlemata Euroopa parim juugendarhitekt Victor Horta ajal, mil enamik teisi arhitekte uue stiiliga lihtsalt flirtis. Horta leidis aga selles stiilis kõige parema väljenduse oma ideedele. Tema eriline meisterlikkus seisis võimes oma kaunid hooned kitsastele ehituskruntidele paigutada ja nende väikeste paleede interjöörid otsekui valguse keskusteks muuta. Valguse, mis levib tavaliselt läbi ehitise keskossa paigutatud filigraanse kupli või katusakna. Van Eetvelde majas kasutas Horta oma valgusallikat fuajeest esimese korruse vastuvõturuumidesse viiva kauni imposantse juugendtrepi esiletoomiseks.“
Arhitekt Victor Horta projekteeris Brüsselisse kokku ligi paarkümmend hoonet. Enamik neist on väikesed, viimase võimaluseni viimistletud kaunid juugendpaleed perekondade jaoks, kes endale sellist luksust lubada said. Kuid Horta projekteeris ka kaubamaju ning hilisemal ajal, kui juugend oli tulnud ja läinud, uusklassitsistlikus stiilis raudteejaama, haigla ja näitusehalle. Itaaliasse, Torinosse kavandas Horta 1902. aastal Rahvusvahelise dekoratiivkunstide näituse Belgia paviljoni ning 1925. aastal teise Belgia paviljoni Pariisi dekoratiivkunstide väljapanekule.
Enamik Horta loomingut ehib siiski Brüsselit, kuid kahjuks pole siin kõik tema loodud hooned enam alles. Hoogsate laugjate vormidega juugendstiilis loodud Maison du Peuple, rahvakogunemiste jaoks ehitatud kaunis hoone, lammutati aastal 1965 ja seda peetakse arhitektuuriringkondades 20. sajandi suurimaks arhitektuurialaseks kuriteoks. Kuid suur osa Victor Horta loomingust Brüsselis on õnneks siiski olemas, ka maja, mille ta 1890. lõpul enda jaoks ehitas.
Kodu juugendi jäädvustamiseks
Praegu on selles majas Victor Horta elule ja elutööle pühendatud muuseum, kuid mitte selline muuseum, kuhu on kokku toodud hulk ühe inimese eluga seotud esemeid. Maja ise on muuseum, arhitekti enda jaoks projekteeritud ehtne juugendmaja, mis oleks ehitatud otsekui selle noil aegadel nii uuendusliku stiili ülistuseks. Ka siin võib näha üht Horta silmapaistvaimatest uuenduslikest ideedest – hoone keskel asub otsekui tühi šaht, trepp lookleb mööda seinu ülespoole ning ruumid paiknevad ümber selle keskse halli.
Victor Horta maja koosneb õieti kahest osast, ühel pool on elumaja, teisel stuudio ja kontor. Elumaja on kitsas ja kõrge – neli korrust, kaaraknad. Kaks kolmanda korruse eenduvat akent moodustavad teise korruse rõdu jaoks juugendkaunistustega katuse ja saavad neljanda korruse rõduks, mida ääristab looklevatest raudväätidest sepis. Tavapärast sümmeetriat sellel fassaadil ei ole ja pole seda ka paremale poole jääval stuudiohoone fassaadil. Siin on kolm korrust, viimase korruse suurte akende taga oli ilmselt arhitekti ateljee.
Sa astud klaasmosaiigiga uksest elumaja ruumikasse trepikotta. Trepi marmorastmed looklevad maja ruume omavahel ühendades graatsiliselt mööda seina, läbi kõrge ja kitsa maja kõigi korruste. Õhulistele ja fantastilistele sepisrauast taimeväätidele toetuv käsipuu lookleb trepiga kaasa. Seina taga on veel teine, majapidamistrepp. Kolmanda korruse peegeluks viib Victor Horta stuudioruumidesse, sest elumaja ja stuudiot eraldab teineteisest vaid sein. Seda, et elumajal on imeilus väikestest ruutudest klaaslagi, mille äärtes õitseb suuri värvilisi juugendlilli, alt tänavalt ei näe. Luksuslikus trepikojas tajud sa kusagilt kõrgelt voogavat valgust ja alles trepi lõppu tõustes võid seda valgusallikat, elegantset klaaslage, imetleda. Nagu ka selle heiastust kahes kurvilises peeglis. Ümbritsevatel seintel toretsevad taas kord suured värvilised eksootilised õied, mida kusagil mujal maailmas olemas ei ole.
Uuest kunstist, art nouveau’st, juugendstiilist, sõnadega pilte luua on päris tänamatu ülesanne. Ühe väljenduse põhjal olevat see otsekui vees veidike sulama hakanud rokokoo, kuid seegi ei ütle vist kuigi palju. Aga Senne’i jõe äärses Brüsselis, Euroopa südames, elab nii vähe kestnud, kuid nii imepärane juugendajastu õnneks ikka edasi tänu Victor Hortale ja tema rikastele edumeelse maitsega sõpradele.Võib-olla on siin üks põhjus, miks sellisel arhitektuuristiilil suhteliselt vähe järgijaid oli, see polnud kaugeltki igaühele taskukohane. Kuid ometi tähistasid Victor Horta juugendpaleed üht kindlat epohhi arhitektuuriajaloos ning on tunnistatud UNESCO kultuuripärandiks.
Jumalaema kirik
Sadamaelu haaras oma lärmiga ja tõrva ning praetud kala mõrkja lõhnaga. Värske läänetuul tõi kaugelt merelt soola hõngu. Vantide ja raade nagin, ankrukettide kõlin, hüüded ja vaidlused, viled ja naer. Sadamasse saabuva Ida-India laeva võis ära tunda pika, vappide ja ornamentidega kaunistatud kahetipulise plagu järgi, mis mastikorvist peaaegu tekini alla rippus. Varsti oli laev ankrus, purjed rehvitud. Uudishimulikud, kes ikka kohale tõttasid, kui mõni uhke merelaev sadamasse tuli, olgugi et see sündmus päevast päeva oma tosin korda aset leidis, ei läinud veel laiali, sest suur kraana alustas tööd. Majakõrgune koletis sirutas oma laudadega kaetud nina üle pardaseina.
Paigal joostes panid kaks paljasjalgset meest oma raskusega kaks sõtkeratast liikuma ning kerisid paksu trossi võllile. Pikapeale ilmus laeva trümmist nähtavale ristamisi kinninööritud purjeriidest kaubapall. Nüüd pidid mehed tagurpidi jooksma hakkama, et kõikuvat kaupa pikkamööda kaile lasta. Rahvas ümberringi arutas, mis neis kaubapallides küll olla võiks…
Enam-vähem sellise pildi loob Antverpeni sadamast umbkaudu 1550. aastatel Gerhard Menzel oma raamatus kunstnik Pieter Bruegelist. Onze Lieve Vrouwe katedraal – Jumalaema kirik – seisis tollal juba kogu ilus ja uhkuses oma kohal.
Esimesed teated Põhja-Belgias Schelde jõe alamjooksul asuvast Antverpenist on pärit 7. sajandist, linnaõigused sai ta aastal 1291. Hansalinn, suur kaubakeskus, vabasadam. Juba 1460. aastal alustas siin tegutsemist maailma esimene börs.
16. sajandil hakati Antverpenit imelinnaks kutsuma. Hiilgava ja erakordse kauplemiskeskuse Veneetsia saadik oli siis sunnitud tunnistama, et laguunide linna konkurent Schelde kaldal on nagu teemant maailma sõrmuses. Linn muudkui kasvas, muutudes üha esinduslikumaks ja toredamaks. Uusrikastest maaklerid, pankurid, advokaadid, rahavahetajad ja liigkasuvõtjad lasksid endale uutesse linnaosadesse suursuguseid paleesid ehitada, milliseid said varem endale lubada vaid aadlikud.
Iga päev veeres läbi linnavärava tuhandeid talupojakaarikuid. Sadamas randus sadu suuri merelaevu, lastiks Inglise kalev, Hispaania vill, India vürtsid, Prantsuse veinid. Schelde-äärses linnas muudeti need kaubad vastavalt vajadusele kas natuke paremaks või pisut vähem kvaliteetseks, et neid siis igasse ilmakaarde edasi müüa. Terved laevatäied kodumaist Flandria lõuendit, Brüsseli vaipu, Lüttichi arkebuuse ja muskette ning teadagi – Hollandi juustu.
Säärasena on kirjeldatud 16. sajandi keskpaiga Antverpenit. Imelinna imepärast katedraali oli hakatud ehitama kaks sajandit varem, anno Domini 1352.
Üks torn on parem kui kaks
Juba 12. sajandil seisis samas paigas romaani kirik ning veel varem lihtne väike kabel. Uue hiigelkatedraali põhiarhitektiks peetakse ehitusmeister Jan Appelmansi, kelle tööd jätkas tema poeg Pieter, kuid kogu konstruktsiooni loojaks peavad asjatundjad siiski Dominicus de Wagemakerit, vähemasti meenutab just seda meistrit 19. sajandist pärit skulptuur lõunatorni jalamil.
Kiriku kooriosa ja kesklöövi
