Belgia revolutsiooni leek. Pärast etendust ümbritses patriootilisi üleskutseid hüüdev rahvas valitsushooneid. Madalmaade monarhiat esindas tollal Brüsselis lahke, sõbralik ja mõõdukate vaadetega kroonprints Willem. Tema ja tema nõuandjad leidsid, et Madalmaad tuleks administratiivselt kaheks jaotada ja olekski kriis lahendatud. Kroonprintsi isa kuningas Willem I oli aga kindlalt selle vastu. Septembris 1830 kestsid Brüsselis kolm päeva verised tänavalahingud, kuid oktoobris võttis Belgia vastu oma iseseisvusdeklaratsiooni ja Londonis peetud konverents kuulutas, et Madalmaade kuningriik on ajalugu ning Belgia on nüüdsest iseseisev riik.
Belgias on kaks riigikeelt, prantsuse ja flaami keel. Maalilisel Grote Marktil kõlab küll kõiki maailma keeli, lisaks veel lindude keel pühapäevastel linnuturutundidel. Juulikuu algust tähistab siin igal suvel ajalooline rongkäik Ommegang ja augusti algul täidab väljakut fantastiline, ere ja dekoratiivne lillevaip.
Grote Markt seal Euroopa südames, tähtsas Euroopa Liidu pealinnas, pole ju tänapäeval muud kui üks terve Euroopa elutuba.
Victor Horta juugendpaleed
19. sajandi lõpp ja 20. algus oli tormilise arengu ja muutuste ajastu. Kui juba inimesed lindude kombel tiibadega taevasse hakkasid lendama, siis oli vaja ka uutmoodi maju elamiseks ning muutuma pidid ka iluideaalid. Aga lausa tühjusest ei teki iial midagi, inimkonna ajaloo ja erinevate tsivilisatsioonide aluspõhi on alati olemas. Uue kunstistiili art nouveau viljelejad leidsid inspiratsiooni jaapani ja keldi kunstist ning uhkest rokokooajastust.
Meie jaoks on see juugendstiil. Jugend – noorus – nii kutsuti 1896. aastal Münchenis ilmuma hakanud ajakirja ning siit sai uus kunstivool oma nime Saksamaal, Skandinaavias ja meil Eestis. Prantsusmaal, Suurbritannias, Ameerikas, samuti ka prantsuskeelses Belgias kasutati nimetust art nouveau, uus kunst. Austrias, Poolas ja Tšehhimaal oli secession, Hispaanias modernismo, Itaalias stile liberty. Juugend oligi kõige populaarsem Euroopas, kuid nagu ütleb arhitektuurilugu, oli selle stiili mõju globaalne.
Niisiis, midagi uut ja moodsat kujutas enesest see akadeemilise ja ajaloolise mõtteviisi vastu astunud avangardne kunstiliikumine 19. sajandi lõpu- ja 20. algusaastatel. Juugendstiili aeg polnud kuigi pikk ja erinevates paikades oli see stiil ka mitmeski mõttes erinev, kuid peamised lähtepunktid olid kõikjal ühed ja samad. Juugend koondus ümber inimese ning haaras kogu tema elu, olgu siis tegemist raamatuillustratsioonide, plakatite, pildiraamide, vaaside, lauanõude, lampide, ehete, moe või mööbliga – juugend tegeles kõigega. Kuid üks kunstiliik oli selle stiili jaoks keskne. See oli arhitektuur.
Juugendit on keeruline iseloomustada. Sümmeetriat pole siit mõtet otsida, loodusmotiive aga küll, kuid need on kunstniku nägemuses ja pöörasevõitu, võluvas fantaasias imepäraselt muutunud. Kõik näib pöörlevat, keerlevat ja looklevat, omavahel põimunud taimeväädid võivad lõppeda ebamaiste õitega, kauni naise käed on kasvanud hiigelsuurteks säravateks liblikatiibadeks. Värvid on eredad ja dekoratiivsed, vormid sulavad üksteise sisse, teemad on sümboolsed ja tihtigi erootilised.
Juugendarhitektuuri hoonetes toodi nähtavale tööstuslikud materjalid raud ja teras ning neidki kaunistati loodusmotiivide, dekoratiivsete mosaiikide ja fassaadimaalingutega. Kahju küll, kuid säärase põneva arhitektuuri ajastu kestis vaid kuni esimese maailmasõjani.
Euroopa art nouveau võtmekuju
Just sellise tiitli on asjatundjad andnud Belgia arhitektile Victor Hortale, kes sündis Gentis 1861. aastal, õppis sealsamas joonistamist, tekstiilikunsti ja arhitektuuri. Ta töötas mõned aastad Pariisis, kus imetles impressioniste, 1880. aastal tuli aga tagasi kodumaale ja avas Brüsselis oma arhitektuuriateljee. Teda huvitas uus ja moodne arhitektuur ning selle sobivus ümbritsevasse keskkonda. Horta juugendi orgaanilised vormid ei vastanud kaugeltki kõigi tema kaasaegsete arusaamisele moodsast arhitektuurist, kuid paljud olid siiski tema ideedega nõus ning arendasid neid oma loomingus edasi.
Niisiis, kuni juugendivaimustus kestis, oli Victor Horta Belgia juugendarhitektuuri kuulsaim ja suurim nimi. Pärast esimest maailmasõda võis juugendi ilminguid leida vaid maades, kuhu see stiil hiljem kohale oli jõudnud, Kreekas ja Argetiinas näiteks. Siinsamas koduses Tallinnas esindab juugendstiili päris kenasti endine Lutheri villa, praegune Õnnepalee Pärnu maanteel. Ja ärgem unustagem ka Draamateatri hoonet.
Victor Horta pidi pealt nägema, kuidas tema nii eriline ja põnev ehitusstiil kiiresti soosingu kaotas ja võiks arvata, et ühe looja jaoks on see päris valus kogemus. Mitmed Horta kaunid juugendhooned lõhuti ilma ühegi mõistliku põhjuseta maha. Osa tema hoonetest jäi siiski alles ja arhitekti jaoks, kui ta seda ihu ja hingega on, polegi vist õnnelikumat tunnet, kui oma fantaasias sündinud hooneid päev päeva kõrval linnatänavail reaalsena seismas ja elamas näha. Horta sai Brüsselis veel aastakümneid seda õnne nautida. Ta lahkus siit ilmast 1947.
Tasseli maja
Horta esimene juugendhoone kerkis Brüsselisse aastal 1893. Selle projekteeris arhitekt oma sõbra, teadlase ja professori Emile Tasseli perekonna eramuks ning seda peetakse juugendstiili esimeseks ilminguks arhitektuuris, mis erines suuresti senistest traditsioonidest. Hoone koosneb kolmest osast. Tänavapoolel paikneb suhteliselt tagasihoidlik tellistest ja naturaalsetest kividest hooneosa, teine osa avaneb aeda ja nende vahele jääb klaaskatusega siseõue meenutav osa, kus trepid ja trepimademed ühendavad erinevaid ruume ja korruseid. Hoone fassaad on elegantne ja tagasihoidlik, sest see ei tohtinud kõrvalseisvatest majadest väga palju erineda, kuid detailides on ka siin juba lopsakust ja vabadust. Hoonel on neli korrust, sissekäigu kohalt kerkiv ja väikese poolkaarena eenduv osa koosneb vaid akendest, mis on kolmandal korrusel eriti kõrged. Nii kolmanda kui neljanda korruse aknaid piiravad madalad sepisrõdud, katuseäärt ehib tagasihoidlik ornament.
Peen ja elegantne fassaad annab ehk pisut aimu sellest, mis majja sisenejat oodata võiks, kuid fuajees avanev pilt ületab kõik ootused. Siin on Victor Horta oma fantaasial lennata lasknud. Ei mingeid sirgeid jooni ega teravaid nurki, ainult voogavad kaared. Poolkaartest astmetega trepp siugleb ülespoole kui hiiglaslik madu, seda toetava peene samba ülaosa avaneb lopsakaks õieks, käsipuude toeks on fantastilised rauast taimeväädid, seesama muster kordub põrandamosaiigis. Ülevalt läbi klaaskatuse voogav valgus muudab ruumi isegi pisut ebamaiseks.
Arhitekt pani Tasseli majas mängu kõik oma sisekujundajavõimed. Iga väikseimgi detail on läbi mõeldud – uksekäepidemed, trepikäsipuud, sepisrauast rõdud nii fassaadil kui ka fuajees, kaunid seinapaneelid, värvilise klaasornamendiga kaunistatud aknad, põrandamosaiik ja mööbel. Just Tasseli majas arenes peensuseni välja Victor Horta juugend. Kuid see oli alles algus.
Solvay maja
1898. aastal alustas Victor Horta järgmise juugendlossi ehitamist Brüsselis. Selle maja tellis temalt väga rikka Belgia töösturi Ernest Solvay poeg Armand. Ja kuna tellija oli nii varakas, sai Horta lausa priisata, kulutades väärtuslike ja kallite materjalide hankimiseks terveid varandusi. Nii sai sündida arhitekti meistritöö.
Neli kõrgeks venitatud korrust ja kolmeks jaotatud fassaad. Teiselt korruselt avanevad uksed suurele sepisvõrega ääristatud rõdule. Ka avara voogava fassaadi akende all on rõdud, mille külgede sümmeetriat rikub vaid vasakule nihutatud suur kahe poolega uks, mida kaunistab värviline fantastiliste juugendõitega klaasmosaiik.
Victor Horta kujundas ise iga detaili selles uskumatus majas – mööbli, vaibad, valgustid, lauanõud ja isegi uksekella. Ta sai kasutada hinnalisi materjale – marmorit, oonüksit, pronksi ja troopilist puud. Trepi kaunistamiseks kutsus ta appi Belgia maalikunstnikuTheo van Rysselberghe’i. Ja Armand Solvay sai endale kadestamisväärselt kauni elumaja või pigem voogava ja särava juugendlossi.
Solvay maja ja selle suurepärane interjöör on tänu Wittameri
