jälle rullikesteks, pakin süntesaatori ära ja lähen… Kuhu, seda ma veel ei tea, aga küll ma jälle tagasi tulen ja temaga kohtun.”
Kuulen pealt, kuidas ta ka Andorale sama peab seletama. Tüdruk anub: “Ma tulen ükstapuha kuhu, peaasi, et saab sinuga olla!” – “Ei, sa pead koolis käima. Igatahes, seekord hakkan ma sulle kirjutama, kui ma ära lähen,” lubab Djellah.
“Igal asjal on hind,” ütleb ta mulle pärast oma inglise keelt rääkiva Djellah’ kergel kuival moel. “Mu õde elab Inglismaal paikset elu ja kadestab mind, sest saan reisida ja liikuda, kuhu tahan. Mitmed naistuttavad räägivad: “Oh, meie Djellah’ elu on nagu igavene puhkus! Päevitab!” Nad ei mõtle sellele, et mul pole muud varandust kui paarkümmend kilo riideid-raamatuid ja pill. Veidi vähe ühe keskealise naise jaoks, mis?!” Ta tõmbab silmad kissi, nagu hakkaks naerma. Ja lisab siis: “Aga elamiseks polegi vaja muud kui natuke riideid, raamatuid, pilli, õhku ja vabadust… Või on vaja ka ühte pisikest tüdrukut, ah?”
Panen paberi kõrvale ja jään kaugusse vahtima. Lapseteema, see lapseteema… Kui palju on minu enda “olematu laps” mind siia hullule reisile lükanud? Ja kuhu on Djellah mind nüüd lükkamas?
Buss tuleb!
Lendamisest siin ja kosmoses
Mulle meeldib istuda õhku tõusvas lennukis – kuigi ma tean, et just sel hetkel võib imemasin kõige suurema tõenäosusega plahvatada ja kuigi ma tean, et lendamine on kõige keskkonnaraiskajalikum aja kulutamise viis, mida üksikinimene suudab ette võtta.
Aga midagi pole parata: maapinnalt taeva poole tõusmine on omamoodi sõltuvus. Ma arvan teadvat, mis tundega Leonardo da Vinci kunagi oma lendavaid inimesi joonistas ja lennuriistu plaanis. Temas pidi eriti tugevalt pulseerima see igatsus, mis vahel unest ärgates vist iga inimese sees tuksub: kui sa tead, et unes oskasid sa lennata nagu lind, aga siis meenub karm reaalsus: sa ei ole lind, oled vaid inimene. Puhtfüüsiliselt ei saanud Leonardo kunagi tunda seda, mida 20. sajandi inimesed kogeda on saanud: mismoodi kogu su keha justkui kokku tõmbub, kui lennuki nina kõrgusse suundub ja sa vaatad kitsukest kaldesse tõusnud lennukikoridori. Energia koguneb su kehas. Justkui üks suur kiik on sind üles taevasse virutamas, kardad ja ootad üle võlli lendamist. Aga seda ei juhtu: alla tagasi sa veel ei lenda. Miski lihtsalt koguneb ja tuksub su sees.
Kõige parem on neil energia kogunemise hetkedel pisikesest ümarast aknast välja taevasse vaadata.
Iga kord loodan ma, et näen pilvekihi kohale jõudes uuesti seda kummalist ilmastikunähtust, mida kogesin kunagi koos Harri Hommikuga Riia lennujaamast Varssavisse ja sealt edasi Tel Avivi lennates. See oli hilistalv-varakevad, niiske ja udune aeg. Pilved katsid maapinda, nagu sellel laiuskraadil sel ajal enamasti ikka. Lennuk sööstis pilvedest läbi ja…
Meie all laius roosa väli. Need pilved olid roosakaslillad ja roosakashallid, nii kaugele, kui silm ulatus. Ma kogesin elus esimest korda seda, mida tegelikult tähendab ütlus “pilvede kohal on alati päike”.
Kindlasti on meteoroloogid sellele roosale nähtusele oma nime pannud ja oskavad seda seletada, kindlasti oskavad nad välja arvutada, milline peab olema õhuniiskus ja temperatuur, et midagi sellist tekkiks. Aga minule olid need õhuniiskusel peegelduvad värvilised kiired lihtsalt aurahaks selle eest, et ma kogu eelnenud pimeda ja külma veebruari jooksul ei olnud usku kaotanud, ja märgiks selle kohta, et varsti hakkab veel paremini minema. Olin tookord nagu kleebitud lennukiakna külge. Ma ei imestanud, ainult rõõmustasin: pilvealune kurbus ei saa mind enam kätte, mu ümber on roosa pehme kõrb ja kui vaid tahaksin, võiksin akna avada, sinna peale hüppama minna!
Pimedas usus, mingi kummalise sisesunni ajel olin ma sellesse lennukisse jõudnud. Mu kõrval istuv habemik lõhnas nii, et küllap kõik meie ümber nuhutasid: miks siin lõhnab nagu india templis või mingis esoteerikat täis keldripoes? Ja ilmselt märkasid nad ringi nuhutades küsida: kes on see imelik paarike, habemik pikajuukseline vanamees ja ähmi täis silmadega noor blond naine? Kuhu nad lähevad, mis neid seob?
Jään vaatama tänaseid pilvi: need on tavalised, ei midagi tõeliselt roosat. Õhkutõusmise energia hakkab nüüd, kümne kilomeetri kõrgusel stabiilses sõidus, tasapisi lahustuma ja lahjenema. Kõlavad tuttavad salongihelid: kumedad kellad, turvarihmade klõpsud ja mootori ühtlane undamine, mida me kõik koos usaldama peame. Üks mu lastest on vahepeal magama jäänud ja teine istub üle vahekäigu, kael õieli, ja ootab “lennukitädi”, kes mahla ja süüa tooks, Justin istub tütre kõrval, tumedad juuksed nägu katmas, nii et ma ei saagi aru, kas ta magab või mõtleb, igatahes on näha, et temagi ei soovi rääkida. Mul ei ole hetkel mitte midagi teha, minust ei sõltu midagi – ma olen peamise ära teinud, meid siia lennuki peale toonud: et me minevikku lendaks ja sealtkaudu tulevikku jõuaks.
Minevik ja tulevik on alati seotud, kuigi vahel tahaks neid sõlmi lahti harutada ja mõelda: mis oleks, kui…? Milliseks oleks mu elukäik kujunenud, kui ma ei oleks kohanud Harrit? Kas on võimalik, et mu esimene abielu oleks sel juhul püsima jäänud? Kas on võimalik, et minust ei olekski saanud taimetoitlast ja keskkonnahoolikut? Kas on võimalik, et minust polekski eales saanud sellist kodutut kosmopoliiti, kes ma nüüd oma hingelt olen? Tunnetaksin ma maailma hoopis teisiti?
Harri oli “hull”, aga ta puges mu pähe ja muutis mind.
See aeg, kui Harri mu ellu tuli – õigemini, kui mina tema ellu astusin ja enda kaasavõtmist nõudsin –, oli tagantjärgi vaadates mu jaoks üks kõige vastikumaid aegu üldse. Pealtnäha oli kõik hästi, ja seda enam tekkis minus süütunne: miks ma küll oma turvalise kenasti polsterdatud maailmaga rahul ei oska olla? Mul oli raha, mees, vaba aega, prestiižne töö, aga… midagi oli valesti, tundsin seda igal hommikul ärgates, imestusega enese ümber vaadates: kas see ongi kõik, mida elul mulle pakkuda on? Kas kõik jääbki nõnda, aastateks? Tol talvel kipitses mu sees kummaline füüsiline rahutus: tahtsin püsti hüpata, sõna otseses mõttes oma naha seljast rebida ja selle seest minema joosta. Ma ei suutnud paigal püsida, pidin aina kõndima, aga see tavaliselt ei aidanud – tegin kodus vaibal kätekõverdusi, et seda pinget maandada. Niipea, kui istusin kusagile paigale, oli pinge tagasi.
See ajalooline hommik algas samamoodi, ainult et ma ootasin midagi rohkem kui varem. Äsja olin tagasi jõudnud Slovakkia suusareisilt, hingeliselt ja füüsiliselt läbiloksutatuna. Kukkusin seal näiteks oma selja paigast – see oli küll tühiasi võrreldes tundega, et süda oli juba tükk aega kuidagi ära nihestatud, kuid igatahes veetsin mägedemaal ühe päeva arsti hoole all. Aastavahetushetke lamasin aga üksi selili mägedes kahe laagri vahel.
Üksi.
Ühed inimesed olid kusagil minust allpool ja teised ülalpool. Nad olid mu kolleegid, kes pealtnäha olid oma eluga rahul, ja ma ei osanudki neile rääkida, mis siis minul valesti on. Nad ei olnud mu sõbrad, sest me ei rääkinud tähtsatest asjadest. Kui ma lumes rahutult edasi rühkides taipasin, et ülemine lõke on palju kaugemal, kui ma arvanud olin, siis tänasin saatust selle eest: mõelda, ma saan niisugusel tähtsal tunnil nagu aastavahetus olla täiesti üksi ja omaette!
Üksi.
Mu mees Tom ei tulnud suusareisile kaasa, sest ta ei tahtnud oma vana ema aastavahetuseks üksi jätta. “Me oleme emaga alati aastavahetusel koos olnud, välja arvatud siis, kui ma sõjaväes olin.” Mina aga läksin kolleegide korraldatud suusareisile “end tuulutama”, nagu ma ütlesin.
Üksi.
Viskasin end selili. Ajataju ütles, et olin ehk nii kolmveerand tundi lumes
