on ju siin oma elu. Hea küll, läheme varsti kusagile nädalasele reisile, leiame kellegi, kes nädalaks siin majas on ja koera toidab. Ma usun, et saan end natukeseks töölt lahti võtta…”
“Kuidas sa aru ei saa! Ma ei taha minna mingile nädalasele võltsile turismireisile! Mul on vaja maailma näha teise külje pealt, midagi päris, midagi uut, midagi, mis oleks aus! Ma kängun ära selles steriilses ajakirjanikuelus, ja sina kängud ka, isegi kui sa sellest aru ei saa!”
“See on kõik su oma peas. Kui sa tahad, võid samamoodi areneda igal pool. Võid lugeda raamatuid ja…”
“Ma tahan kirjutada raamatuid!”
“Jah, ma tean. Aga kirjuta siis. Võta end töölt lahti ja hakka kirjutama, mina pean sind üleval. Lapsi meil ei ole – veel – ja nii on sul praegu kõik võimalused…”
See puudutab mind valusalt: laste saamine ja kirjanikuks saamine on olnud kaks asja, mida mu elus veel juhtunud ei ole ja mis näivad aina kusagile tulevikku libisevat.
“Kas sa siis ei näe!” karjatan ma. “Ma ei liigu edasi! Ma ei saa sellest ajakirjanduselust lahti! Mult tellitakse uusi artikleid, mulle pakutakse teles uute saadete toimetamist, kõik tee on juba surmani ära sillutatud, hauakõne on ka valmis mõeldud… Ma kängun, kui ma ennast sellest ise välja ei murra ja maailma teise külje pealt ei näe! Pealegi, mul on tunne, et kusagil mujal ootab meid teine reaalsus!” Tom tahab midagi vahele öelda, aga ma ei lase: “Mäletad, sa ise rääkisid, kuidas sa sõjaväes kängusid ja oma loomingulisust kaotasid?! Ja tahtsid ära minna, aga ei saanud?”
“See pole ju üldse võrreldav! Sa ei kujuta lihtsalt ette minu elu vene kroonus, kui sa oma praegust elu sellega võrdled! Sina võid kõigile oma tööandjatele kas või homme ära ütelda ja oma romaane kirjutama hakata.”
“Einoh, ma pole veel valmis neid kirjutama! Ja see, et me pole lapsi saanud – veel –, on just nimelt meie šanss, meil on võimalik minna maailma ja ringi rännata ja end valmis küpsetada järgmisele tasandile minemiseks… Siis on meil kunagi ka, mida oma lapselastele rääkida ja mille üle nad on uhked: et vaata, mida meie vanavanemad julgesid teha. Et kõik on võimalik siin ilmas!”
“Minule pole küll seda vaja, et mu lapselapsed oleksid uhked selle üle, et ma mingi hullu hipiga kusagile teadmata suunas rändama läksin. Minul on hea meel, kui ma saan sellele majale teise korruse ehitada ja siia korraliku kanalisatsiooni paigutada. Miks sa arvad, et see rändamine üldse majanduslikult võimalik on?!”
“Kõik on võimalik, kui sul on sellesse usku!”
Nii me vaidleme, läheme uuele ringile ja siis veel ühele. Koer-maja-laentöökohad versus enda ja maailma avastamise vajadus, ja seda kõike pealt vaatamas veel sündimata lapsed, kelle nimel me oleme valmis vaidlustes kastanid tulest tooma.
“Mõtle nüüd ise, mis mulje sa jätaksid oma lastele, kui sa niimoodi läheksid? Mis komplekse see neis tekitaks, et ema jättis omal ajal kodu maha ja jooksis minema?”
“Võib-olla see on geneetiline, võib-olla ka nemad tahavad kunagi minna? Mina saaksin neist küll aru.”
“Khh!”
Järgmisel õhtul olen ma Kloostri Aidas üksinda ja ootan. Koos külma õhu pahvakuga saabub india lõhnaküünalde lõhn ja Harri, puredes krimpsus õunavissi, üll pikk lehviv must mantel ja peas käsitsi kootud päkapikumüts, mille alt paistavad ta pikad hõbejad lokid. Kujutan ette, et mis tahes kohas maailmas ma sellist inimest näeksin, vaataksin talle korra järele. Ilmselt ei ole temal oma ekstravagantse välimusega tõesti raske oma ehteid müüa. Aga minul?
“Mu mees pole veel kindel, kas ta ikka tuleb,” ütlen talle algatuseks ja tunnen, kui kohmakalt see kõlab. “Sellegipoolest huvitab mind kindlasti kõik see, mis sul plaanis – ja ma luban, et ei räägi sellest kellelegi teisele. Ainult talle. Ma loodan, et ta tuleb kaasa, aga kui ta ei tule, siis võimalik, et tulen üksi.”
Harri silmitseb mind korraks, pomiseb segaselt: “Nojah, ma tahaksin seda meest näha, sest kui sa tuled üksi, siis jääb ju minu peale vastutus sinu kui eesti naise eest… aga eks me näe…” Ja laotab lauale paberi.
Sinna on ta joonistanud meie planeedi kaks poolkera.
“Nii, meie reis algaks…” – märkamatult on “minust” saanud “meie”, rõõmustan ma Harrit kuulates – “…vaat kusagilt siit, Hispaaniast. Nagu sa aru said, on minu äri rajatud sellele, et mul on töökojad ja sellised, noh, tuttavad külainimesed erinevates odava tööjõuga ja andeka rahvaga kohtades: Indias, Indoneesias, Filipiinidel… Ja ma olen neid asju müünud kallites kohtades, näiteks Jaapanis ja Koreas. Viimase kahe aasta jooksul tegelesin USA, õigemini Havai turu sisseseadmisega ja seal läks mul hästi, kuni juhtus see jama selle kuradi jalgrattaga!”
“Ja nüüd tahad sa siis testida Euroopa turgusid, Hispaaniat?”
“Täpselt. Kuna see on lihtsalt müügivõimaluste ja rahva huvi testimine, siis ma ei tea veel täpselt, kus me seda teeme – no kindlasti kusagil turismipiirkonnas, sest seal on alati palju inimesi, kes soovivad raha selliste asjade peale kulutada, ja minu ehted on ilusad ja unikaalsed, mis muu seast silma paistavad! Igatahes on Hispaaniast üsna odav lennata Mehhikosse.”
“Mehhikosse?”
“Jah, sinna on siis viisat vaja, aga ma olen alati igale poole viisad saanud. Mul on vanad passid ka alles, näitan neid saatkonnas ja nad saavad aru, et ma olen selline mees, kes ei kavatse kusagile pidama jääda, et ma olengi selline eri maade vahel sebija.” Harri naeratab uhkusega ja lisab: “Ma võin sulle pärast oma passe näidata!”
“Aga kui lihtne on minul viisasid saada?”
“Kuna sa mainisid, et su nimel on Eestis maja ja kuna sa oled abielus ja sul on olnud korralik töökoht, siis julgen ma arvata, et väga lihtne!”
“Ma ei tea Mehhikost eriti midagi.”
“Noh, Mehhikosse lähen ma ise ka esimest korda. Ma olen tundma õppinud kõiki Aasia linnu ja piirkondi, seda pole sugugi vähe, aga nüüd on mul aeg edasi liikuda: minu järgmise kümnendi siht on tundma õppida Ladina-Ameerikat.”
“Ma kuulsin muide sellist juttu, et sa kaotasid oma lapsed Siberis ära,” mainin ma järsku, isegi ehmudes oma julgustüki pärast. Harri vilksab mu poole vaadata.
“Selle loo jutustamine võtab mitu päeva,” ütleb ta. “Ma luban, et räägin sulle selle kunagi ära. See ei olnud minu süü ja nad ei jäänud sinna üksinda, vaid koos oma võõrasemaga. Ja see polnud mitte Siberis, vaid Tadžikis. Mul polnud raha, et tagasi tulla ja… Ühesõnaga, pikk lugu.”
“Heakene küll, ma tahaksin seda lugu kuulata.” Huvitava loo lubadus mõjub mulle suure ahvatlusena, isegi kui ta need lapsed tõesti ära kaotas. Uurin edasi: “Kuhu me jäimegi… mis me seal Mehhikos teeme?”
“Sealkandis on kuuldavasti ka väga häid ja autentseid käsitöötegijaid ja nende töö ei maksa palju. Meie eesmärk on leida nad üles, sõlmida kontaktid ja osta odavalt nende kaupa, võib-olla lasen ka tulevikuks midagi neil oma mudelite järgi teha – eks näis. Kõike ei saa ette plaanida, tuleb kohapeal tunnetada. Vaata, igasugused otsused peavad olema tehtud vaistu ja ratsionaalse mõtlemise koostöös, nende vastuvõtmise jaoks on vaja teatavat mediteerivat seisundit, aga seda seisundit pole mõtet
