pakutakse. Üks asi on kindel: umbes juuni lõpuks oleme Eestis tagasi ja ma plaanin siit praegu lahkuda vähemalt märtsi alguses. Sul on niisiis aega neli nädalat, et otsustada, kas tuled. Ja ma ei saa sulle mitte mingeid kindlamaid plaane anda, kõik on lahtine ja paljud asjad jäävadki lahtiseks!”
“No mis seal ikka,” ütlen ma. “Arusaadav, et sellist elu ei saa sa joonlauaga mõõta ja lõigata.”
“Muidugi! On inimesi, kes peavad mind boheemlaseks ja uiutajaks, aga tegelikult on mul elus kõik täpselt planeeritud. Lihtsalt mu plaanides on algusest peale sees see paindlikkus ja ma ei viitsi kõiki variante ja mõjutusfaktoreid suvalistele inimestele selgitada.”
Mul on hea meel, et ma pole tema jaoks enam mingi suvaline inimene. Pea on täis küsimusi ja ma tean, et saan neid peagi esitama hakata, eelolevatel nädalatel ja kuudel ühiselt rännates.
Lööme käed. Kirjutan sellesama planeeti täis paberi teisele poolele üles saatkonnad, kust ma pean hakkama viisasid taotlema: Mehhiko, USA, Jaapan, Korea. Nagu Harri ütleb, on India ja Indoneesia viisad võimalik vajadusel ka Jaapanis või Koreas kohal olles korraldada.
“Eestis oleme tagasi niisiis jaanipäevaks!” Ja Harri jutustab mulle nagu muuseas ka oma uuest noorest naisest Annest ja lasteaiaealisest pojast, kes teda Eestis alati ootavad – mul on hea meel seda kuulda, sest see kinnitab mu sisetunnet, et Harri nõusolek mind kaasa võtta pole teps mitte sellega seotud, et ta mind kuidagi ära tahaks… noh, võrgutada või nii.
Aga mis Tomist siis saab? Tuleb ta kaasa? Temast me tol päeval rohkem ei räägi. Mainin Harrile lihtsalt lõpuks, et ma veel “tegelen oma mehega”, ja Harri vastab, hajevil ilmega minust läbi vaadates: “Muidugi, te saate kõike seda, millest juttu oli, sama hästi ka kahekesi teha!”
“Lähme! Üürime maja välja ja lähme!” painan ma oma meest jälle. Me ei ole veel jõudnud faasi, et me enam sellest ei räägiks. Igal hommikul ja õhtul põrkame sellele elevandile keset meie elutuba – “Epp tahab minna ümbermaailmareisile” – ja me lihtsalt peame temast rääkima.
“Hull peast!” on korduv fraas tema suust. “Hull peast! Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt?! Niimoodi asjad ei käi!”
Ma olen peaaegu iga päev olnud ühenduses Harriga ja ma näen, et niimoodi käivad asjad küll, siinsamas Tomi reaalsuse kõrval on olemas Harri reaalsus. Olen temaga koos kõndinud vanalinna esoteerikapoodi, ühte neist paljudest, kus ta rännakutelt toodud kaup müügis on, ja oma silmaga näinud, kuidas ta lihtsalt otsib oma punutud seljakotist paberitükikese ja näitab sealt mingeid numbreid – ja kuidas poe mänedžer võtab teda ülimalt tõsiselt ning maksab talle peo peale mitu tuhat krooni vahepeal müüdud ehete eest.
“See äri toimib. Ma ei ütle, et me rikkaks saame, aga me saaksime maailma näha! No lähme, palun!”
“Sina mine üksi, kui tahad! Jäta mind selle jutuga rahule!”
Näen ta silmis trotsi. Ja üllatust, kui ta hakkab päevade möödudes aru saama, et ma lähengi. Mu padja kõrvale ilmub pleier hispaania keele õppimiseks ja mu passi ilmuvad kõik vajalikud viisad, muuhulgas ka Ameerika Ühendriikides töötamiseks mõeldud ajakirjanikuviisa – Harril oli õigus, ma tõesti sain sellise uhke lubatähe, ja tema maksis selle hinna mulle kinni. Need kaks fakti suurendavad mu usaldust nii Harri kui ka valitud saatusepöörde suhtes. Töölgi tunduvad asjad minevat pärituult: teletoimetamisest saan kerge vaevaga loobuda, aga ajakirjanikuna ei olegi vaja võtta palgata puhkust, saan hoopis nelja kuu artiklid ette kirjutada ja nelja kuu palga ette. Tundub, et mu ontlikust pereemast ülemus ajakirjade kirjastuses elab hetkel minu kaudu välja enda tegemata jäänud tegusid ja vallandamata jäänud hullust, igatahes kuulab ta mu ümberilmaplaane, suu jahmatusest ja vaimustusest pärani, ning aina noogutab.
“Jah, ma toetan sind, kui sa oma lood ette valmis saad,” ütleb ta lõpuks.
Nelja nädalaga nelja kuu töö ära teha tundub justkui võimatu, aga naisteajakirjades on see tehtav, pealegi kui autorit on vallanud maniakaalne tarve kirjutada. Istun öösiti kontoris ja aina töötan. Tahan end sellest elufaasist kiirendatud korras läbi pressida, et algaks uus elu.
Ühel ööl saabub see surnud punkt, mis kuuldavasti tabab igaüht, kes üle jõe ujub. See hetk, mil sa oled valmis loobuma ja lihtsalt rahulikult põhja vajuma.
Tallinna tabab lumetorm, elekter läheb ära. Olen jäänud ööseks kontorisse kirjutama ja tean: kui täna öösel rabelemise jätan, ei jõua ma reisile mineku ajaks valmis. Surun lauba vastu külma klaasi ja vaatan oma silmade peegelpilti. Ma ei anna alla! Leian küünla ja kirjutan edasi paberi peal. Kogu aknatagune on täis valget möllavat lumesuppi ja kontorinurkades võbelevad varjud.
Uuel nõrkushetkel helistan mehele koju ja jälle hakkame vaidlema, eks ikka selle elevandi pärast, kes meie vahel nüüd elab.
Hommikuks pole torm ikka üle. On pühapäevahommik, linn tundub olevat välja surnud, ainult tuul keerutab lund. Trammid ei sõida, kõnniteid ei eksisteeri, sõiduteidki mitte.
Olen üksi.
Sumpan läbi põlvini ulatuvate tuisuvaalude, unine ja väsinud, koju viiva bussi peatuse poole. Narva maantee on ikka lahti aetud, kuidagi ma ju koju saan? Jalad on märjad, ripsmed ja mütsi alt paistvad juuksed on härmas, ümberringi keerutab uut lund ja ma tunnen, et see on nagu mu Kolgata tee, kus tuleb lihtsalt läbi piinade astuda, üks samm korraga, otsides silmaga järgmist teetähist, kuhumaani vastu pidada, mitte mõeldes sellele, kui kaugel on lõplik pääsemine…
Jäänud on vaid viis päeva, siis lendame Hispaaniasse.
Harri ei ole ikka veel ära otsustanud, mis linna me täpselt lendame. “Meil on kuupäev enam-vähem paigas ja nüüd ootan viimase hetke odavaid pakkumisi,” on ta seletanud ja mulle on see selgitus sobinud.
Harril ei ole telefoni. Ta peab seda aja- ja energiaraiskajaks. Me kohtume temaga regulaarselt, aga lihtsalt lepime iga kord kokku täpse uue kohtumisaja.
Seekord istub ta Kloostri Aidas enne mind ja on kuidagi ärevil.
“Meie reisiplaanidesse on tulnud muutus,” teatab ta. “Me lendame Iisraeli!”
Istun kiirelt maha ja mõtlen endamisi, et mis siis, kui Tomil on ikkagi õigus. Kui see mees ikkagi on püstihull?
“Ma tean, see tuli sulle nüüd ootamatult, aga kuula mind ära. Ma märkasin odavate lennupiletite pakkumist Riiast Tel Avivi. Ma arvan, et Iisraelis on samuti turg mu asjade jaoks, see on rikas riik ja sealsed inimesed on hea maitsega. Ma räägin muidugi juutidest.”
“Juudid on sind ju ikka huvitanud?” Mulle meenub, et kõigi nende põnevate juttude seas, mida Harri meie kohtumistel aina oma käisest puistab, on paar korda kõlanud “ülevenemaaline sionistlik konverents”, kus ta kunagi osales, ja muud sellist.
“Muidugi! Mina olen vaat et see kõige suurem sionist, kes elab endise Nõukogude Liidu piires. Teised on kõik Iisraeli kolinud…” Ta kõhistab korraks naerda. “See ongi lausa patt, et ma siiani pole veel saanud mahti, et ise sinna minna. See on väga eriline maa ja eriline rahvas, sulle teeb see kindlasti head, et saad selle ära vaadata. Minul endal on mõned ideed, mida ma pean Iisraelis läbi tunnetama: mida ikkagi teha Gaza sektoriga? Ja Jordani jõe läänekaldaga? Kui ma leian lahenduse, siis ma saan seda hakata üle maailma levitama.”
Niipalju olen ma juba aru
