kusagile mujale müüma ja ilmselt on sul vaja kedagi, kes sul neid müüa aitab? Minu jaoks ei ole vaja kindlat palka, mulle sobib ka see, kui saan osa läbimüügist. Ja mul on kontol piisavalt raha, et osta lennupiletid kuhu iganes ja seal mõnda aega hakkama saada – ka siis, kui erilist sissetulekut esialgu ei tule.”
Ta jääb mind pikalt vaatama.
“Noor hunt valib ikka ise endale juhthundi,” ütleb ta siis. Ta ei ütle “jaa”, aga see lause kõlab jaatavalt. Mu kõrvus vilistab, midagi väga erilist on mu elus algamas. Kuidas see kõik täpselt kujuneb ja millises ilmakaares, ei tea, aga – midagi on juhtumas.
“Mul on mees ka,” meenub mulle reaalsus. “Ma olen abielus. Kas mu mees võib ka kaasa tulla?”
“Kuhu kaasa tulla?”
“Sinna, kuhu sa lähed!”
“Aga ma ei olegi ju sulle veel öelnud, kuhu ma lähen.”
“See polegi tähtis.”
Ma olen talle muljet avaldanud. “Hea küll, Epp, sa oled ärgas inimene. Ma ei ole nii ärgast inimest ammu kohanud. Ütleme, Indoneesias näiteks küll, seal on umbes kümnendik rahvast ärksad ja see on juba väga hea tulemus, enamikus maailma maades on neid vähem.”
“Kas eestlased pole siis ärksad?”
“Eestlased on üks väga vana ja väga oluline rahvas maailma ajaloos. Venelased on ju ka geneetiliselt eestlased, noh, soomeugrilased, nad on lihtsalt oma keele ära unustanud, sunnitud vägivaldselt slaavi keelt rääkima! Soome-ugri hõimud on nii Euroopat kui Aasiat mõjutanud rohkem, kui siin pisikesed siblijad aru saavad.” Ta vaatab mulle hetkeks otsa ja jätkab pealtnäha seosetult: “Ja kas sa kujutad ette, ka Tiibetis on neil kama! Kuidas saab olla, et Eestis ja Tiibetis on inimestel ühtemoodi toit? Ja Tiibetis on neil näiteks vulkaaniline mägi, mille nimi on, kas sa kujutad ette, mis?!”
“Ei kujuta.”
“Tulekeel! Selle mäe nimi on Tulekeel!” Ta on oma kileda hüüatuse peale püsti hüpanud ja võtnud poolkükkasendi, justkui oodates plahvatust, silmad minu näkku kinnitatud: kas ma ikka sain aru, mis ta ütles?
“Tulekeel?”
“Tulemäe nimi on Tulekeel!” Ta räägib, peaaegu karjub kirgliku ekspressiivsusega, mis on hakanud tõmbama ka kõrvallaudades istuvate inimeste tähelepanu. “Ma olen uurinud seda asja, eesti rahval on säilinud üks muistend, et meie esivanemad olid jumalad, kes tulid kunagi kõrgelt mägedest. Ma olen kindel, et Himaalajast! Selle kohta on ka Indias säilinud müüte, et olid kord heledasilmsed jumalad, kes tulid maa peale – sealt me tulimegi edasi Uuralitesse ja siis Läänemere äärde. Ja eesti keel oli kunagi maailmas selline suur rahvusvaheline keel, nagu praegu on inglise keel, igasugused mustad ja kollased õppisid selles keeles rääkima. Sest eestlaste esivanemad olid jumalad, nad tulid mägedest alla ja jõudsid kõikide rahvaste sekka, kõigile rahvastele õpetasid natuke oma keelt. Kas sa oled nõus…?”
“Jah, võib-olla tõesti, huvitav hüpotees,” vastan kiiresti vahele.
“…Kas oled nõus neid asju uurima ja sõna edasi levitama? Sest vaata, juhthundil on ka omad huvid. Juhthunt ei saa oma järgijaid valida, aga juhthunt saab minema joosta, kui talle järgija ei sobi!”
Mhm? Jutt on segane, aga omal kombel täitsa andekas, täis metafoore ja paralleele, kindlasti palju inspireerivam kui miski muu, millega ma olen oma ajakirjanikuelus viimastel aastatel kokku puutunud.
“Ah sõna levitada? Ma olen tegelikult ajakirjanik ja tahaksin saada kirjanikuks,” tunnistan talle ausalt. Seni pole ta mu tausta kohta midagi küsinud.
“Ah nii?” See kõlas justkui segu tekkinud kahtlustest ja tärkavast uuest tunnustusest.
“Minu mees on ka ajakirjanik. Kui on vaja, siis me aitame sul kindlasti su teooriate kohta sõna levitada… Aga kui vaja, võime ka vait olla,” lõpetan kiirelt, nähes, et Harri rehmab käega.
“Tead mis,” ütleb ta. “Tule homme samal ajal siia tagasi ja võid ka oma mehe kaasa tuua. Ma niikaua mõtlen.”
Tol õhtul toimub ühes Eesti kodus üks klassikaline väärtuste konflikt.
“Kuidas sa kujutad ette, et me lihtsalt jätame oma elu siin maha ja läheme kusagile mingi vanamehe kannul – ja sa isegi ei tea, kuhu?!”
“Kõik on ju võimalik, me võime maja välja üürida…”
“Meil on siin eluasemelaen, see maja kuulub pangale, me ei tohigi seda üldse välja üürida.”
“Ma juba vaatasin lepingut, seal pole midagi, mis seda keelaks!”
“Ja kes see sinu arust tahab keset talve sellist kohta üürida? See pole sul ju mingi tudengikorter, see on ikkagi maja.”
“See on maja privaatses kohas ja merevaatega. Ise olid sa ju nii rõõmus, et meil vedas, et sellise koha leidsime. Kindlasti tahaks keegi tulla siia elama! Kui on usk, siis leiab ka üürniku!”
“Ime veel, et sa meie kodu oma väikese tuju ajel maha müüa ei taha!”
“Jah… tähendab, kas sa siis tahaksid pigem müüa…” Me oleme selle mereäärse majakese ostnud pool aastat tagasi, pärast segast ja kriisirikast Tartu ja Tallinna vahel pendeldamise perioodi.
“Khh-hh! Ja kuhu sa oma arust koera paneksid? Koera üüriksid ka välja või?”
“Tagasi maale minu isa juurde, ta sai ju seal ilusasti hakkama eelmisel aastal.”
“Ei! See on ju meie koer, ta on meie vastutus, miks peaks ta jälle kusagile mujale elama minema…”
“Mitte kusagile mujale, vaid sinna tagasi, kus ta pool oma elust on elanud!”
“Niimoodi tujude ajel need asjad ei käi. Alles sa käisid oma tuju ajel suusareisil ja nüüd tuli tuju ja mõtled, et viskad kõik nurka ja lähed jälle… Ma ei suuda uskuda, et me üldse sel teemal arutame! See on lihtsalt nii jabur, et sellest pole mõtet rääkidagi. Mul on töökoht, sul on töökoht…”
“Aga töökohtadest saab ju ära tulla! Või, ütleme, palgata puhkuse võtta. Mõtle, milline võimalus see oleks meile kahele maailma näha ja iseennast arendada.”
“Ei.”
“Ma ei ole ju peaaegu üldse välismaal käinud… see Slovakkia-reis, jah…”
“Aga Tuneesia? Ja Ungari?”
“Jah, ja see ongi ju kõik! Kolmel maal olen kokku käinud, igal pool vaid nädalakese nuusutada saanud. Aga vaata, kui suur on maailm!.. Ja tead, sel mehel on huvitavad teooriad maailma kohta, ta on nagu teine Lennart Meri, ainult et näeb välja nagu hipi. Ta kindlasti arendaks meid omal kombel. Samas oleks meil sinuga koos kindlam ja turvalisem kui minul üksi.”
“See mees on hull!”
“Ei, ta on omal kombel täiesti arvestatav ärimees. Ta kirjeldas mulle kõik oma skeemid ära: kuidas ta vaestest maadest käsitööd ostab ja siis rikastes maades müüb, saades vaheltkasu, rohkem kui tuhat protsenti! Ta jutt on täiesti loogiline.”
“Ja sa kujutad ette, et mina hakkaksin kusagil turul turistidele teokarpe
