aru, milleks mul sind vaja on. Kui sa nõus oled.”
“Jah?”
“Nimelt, vaata, mul jäi ju kaup Havaile ja ma ei saa sinna enam ise sisse, sest mu USA äriviisa tühistati ja mul on sissesõidukeeld viieks aastaks. Mul on selline plaan: sina lendaksid üksi Mehhikost Havaile ja ajaksid seal minu eest asjad korda: ma saan sulle joonistada kõik kaardid ja anda kõik aadressid, kus poodides mu kaup müügil on. Sina koguksid sealt kokku raha, mis mul saada on, samuti võtaksid kõik asjad müügist ära. Seal on mul näiteks väga ilusad käsitsi batiktehnikas värvitud rannaseelikud, ujumisriided ja kübarad. Need saadaksid sa merekargoga sinna, kuhu ma ütlen – antud hetkel ma seda sihtkohta veel ei tea. Võib-olla Hispaaniasse? Aga võib-olla Jaapanisse.”
“Mul ei ole USA viisat.”
“Sa saad selle kindlasti!”
“Jah, olen nõus, see kõik ei ole ju väga raske,” ütlen ma, kujutledes juba end poodides äri ajamas. See on huvitav, värskendav ja pealegi ka kellelegi kasulik. Harrile.
“Üks asi on veel,” jätkab ta omaette noogutades. “Lisaks sellele, et mul on seal kaubad müügil erinevates poodides, oli mul seal ka oma väike maja oma laoga.”
“Tõesti? Nojah, seal need eestlased töötasidki, kes kõik selle jalgrattajama pärast oma viisad kaotasid?”
“Täpselt! Kui mu töötajad sealt kabuhirmus lahkusid, siis nad andsid kogu selle kauba üle meie maja eest hoolitsenud kinnisvaraagendile Frankile. See on seal üks kohalik mees. Mul ei ole hetkel temaga sidet ja ma olen hakanud muretsema. Mis seal toimub? Ta ei vasta telefonile. Kas ta on viinud need kaubad kusagile müüki, kas ta on valmis need merekargoga mulle saatma?..”
Kuulan murelikult. Tundub, et Harri omapärane elustiil põhjustab kummalisi olukordi. Mis tunne see võiks küll olla, omada teisel pool planeeti hunnikut kaupa ja usaldada kõik oma saatus kellelegi, kellel, tõsi, nimeks on Siiras3, aga kes su kõnedele ei vasta pärast seda, kui sult viisa ära on võetud?
“Ma ei taha veel ette pabistada,” jätkab Harri rahulikult, justkui teadlikult keskendudes, vahepeal sõrmedega läbi habeme lastes. “Kõik võib laheneda väga hästi, aga mul on sisemine ohutuli põlema läinud. Veel eile mõtlesin ma, et Frank on seal minu esindaja ja tema saab kõik mu rahad kokku korjata, üle kanda, kõik mu kauba kas lõpuni müüa või edasi saata. Aga kui ma ka eile öösel ikka veel temaga ühendust ei saanud, hakkasin ma aimama, et ta ignoreerib mu kõnesid ja plaanib mulle lihtsalt vee peale tõmmata! Mul ei ole hetkel mitte midagi reaalset, millega ma teda mõjutada saan.”
“Ainult mina, kui ma sinna kohale ilmun?”
“Täpselt! Sa ilmud sinna kohale minu esindajana ja ajad asjad Frankiga korda.”
Noogutan, südames segu uhkusest ja ärevusest.
“…Ta ei hakka sulle mingit jama korraldama,” jätkab Harri, ilmselt mu hirme aimates. Ta on teetassi kõrvale pannud ja kogu kehaga minu poole pöördunud. Miski temas hirmutab ja lummab mind. “Vaata, Epp. Frank on mugav inimene. Ta võib-olla vaatab praegu, et tal on väga lihtne mul nahk üle kõrvade tõmmata. Kui aga ilmub välja enesekindel ja kogu asjaga kursis olev inimene, siis on ta koostööaldis. See, et sa oled elukutselt ajakirjanik, võib ka kasuks tulla.”
“Ega ma ju seal teda kuidagi šantažeerima ei pea hakkama?”
“Oh, ei pea, lihtsalt mainid, et oled ajakirjanik. Sa peaksidki ehk USA saatkonnas ajakirjaniku viisa taotlema, jätaks uhkema mulje.”
Ma ei saa aru, kuidas teab Harri üldse midagi ajakirjaniku viisast ja ma ei kujuta ette, mismoodi ma seal Oahu saarel Honolulu linnas oma passiga vehkima hakkan… Aga ma olen nõus, igatahes, eriti kui seda võrrelda alternatiiviga – igava, silmapiirini selge eluga Eestis.
“Ja millal ma sinna Havaile lähen?”
“No kõigepealt oleme paar nädalat kuni kuu Hispaanias ja siis paar nädalat kuni kuu Mehhikos. Edasi lendad sina Mehhikost Havaile – selle otsa maksan mina sulle kinni, samuti USA viisa, ööbimise Havail. Ja edasi peaksid sealt lendama Jaapanisse.”
“Mida, Jaapanisse?!”
“Jah, seal on selleks ajaks kevadsuvi ja väga hea müügiaeg. Mul on muide nii Jaapanis kui ka Koreas oma hoiukohad toodetele ja olemas ka oma tänavanurgad, kus ma müüa tohin, sest seal asuvate poodide omanikud on mu sõbrad. Kohalikud armastavad mind. Mul on oma kunded, kes alati tulevad ja tahavad mult midagi uut osta. Seal lähevad näiteks väga hästi merevaiguehted – ma ise viin Leedust ostetud merevaigupartiid Indoneesiasse, lasen seal oma kavandite järgi ehted teha, ja siis müütan neid korealastele ja jaapanlastele.”
“Aga mis mina Jaapanis teen?”
“Mul on teada mitu head tänavamüügikohta ja müümegi eraldi, erinevates kohtades. Ah jaa, ma pole veel maininudki: saaksid töötasuna kümme protsenti oma läbimüügist endale.”
“Selge, sobib, kümme protsenti,” vastan ma kergelt, aga on näha, et Harri ootas vist midagi muud. Ta võpatab: “Kuule, sa pead kauplema õppima!”
“Selge, õpin. Aga mis pärast Jaapanit juhtub?”
“Siis on mul plaanis lennata sealt kiirelt Koreasse ja sa saad ka sinna kaasa tulla. Müük on mul neis kohtades nii lihtne, need maad on kogu selle reisi kõige ladusam koht! Olen Koreas mitu korda müünud ja oskan juba piisavalt keelt…”
“Aga mina ei oska ju!”
Küll sa õpid, see on lihtne keel ja müümiseks on vaja eelkõige teatud väljendeid!” Harri jääb korraks vaatama, pea viltu, ja hakkab siis rääkima hoopis vene keeles: “Harašo? Harašo!”
“Mida?”
“Vaat, sa juba natuke oskad korea keelt. See tähendab nende keeles “said aru?” ja “sain aru”.”
“See oli ju vene keeles4?”
“Ei! Korealased tõidki selle sõna Venemaale. Tšinghis-khaani vägi koosnes ju põhiliselt korealastest, ilma korealasteta poleks ta suutnud mitte midagi teha! Muide, kas sa seda tead, et Tšinghis-khaan oli siniste silmadega, see on ürikutes kirjas, ja ta tuli omal ajal Mongolimaale lääne poolt, ma ei imesta, kui ta oli eestlane, igatahes meie hõimurahvas!” Harri jääb mind võidukalt vahtima. Mu pea käib ringi, üritan end hoida tuleviku raamides, las need mongolitatarlased jääda mõneks teiseks korraks.
“Ja… ja siis, mis siis pärast Koread meie reisist edasi saab? On meil…”
“Vaat see teema on mul veel hetkel lahtine!” lõikab mu vestluskaaslane kiirelt vahele. “Kas me ostaksime oma reisidele ühe otsa piletid või kahe otsa piletid. Sest vaata, kahe otsa piletid on sageli sama hinnaga kui ühe otsa omad, nii et tegelikult oleks majanduslikult mõttekam plaanida kohe kaks reisi! Kõik tuleks siis ajastada nii, et Eestist saaks mõne aja pärast tagasi minna ja teha kogu see ring teistpidi, et veel äri teha ja oma tagasisõidupiletid realiseerida.”
“Mhm? Et siis kõigepealt ühtepidi reis ümber maakera, siis tuleme korraks Eestisse ja siis teistpidi reis ümber maakera?” Mu pea käib kergelt ringi ja vaatan paberit kahe poolkeraga, mis on nooli täis joonistatud. Aga asi läheb veel keerulisemaks:
“Tegelikult on ka see
“
“
