ta teooriaid ja ma kujutan väga hästi ette, kuidas ta seisab oma müügileti ääres ja seletab, ümber inimesed suu ammuli kuulamas nagu tänapäeva prohvetit. Olen ju nüüd ise ka paar korda Kloostri Aita jõudes näinud seda pilti, kuidas ta ümber kuulajad istuvad.
“No hea küll,” ohkan ma. “Lähme siis Iisraeli. Aga mis Hispaaniast saab? Mul juba sai ju vahepeal hispaania keele õpik läbi studeeritud?!”
“Einoh, eks sinna läheme ka, otse Iisraelist!”
“See ei ole ometi tõsi? Kas sa ikka aru saad, et seal võib surma saada?”
“Siinsamas Tallinna teises otsas on inimesed, kes läksid poodi süüa ostma ja neile kukkus ostukeskuse lagi kaela ja nad said surma. Surma võib igal pool saada!” pareerin ma. “Palestiina ja Iisraeli vahel on ju vaherahu, ega seal mingeid pomme pilluta!”
Istume Tomiga autos, sõidame kesklinnast kodu poole ja ma kahetsen omaette, et temasugune korralik mees on abiellunud minusuguse kraadega. Me sõlmisime oma liidu kiirelt ja noores eas, ning praeguseks hakkavad mulle selle põhjused pärale settima. Mu ema oli haiglas suremas ja mu isakodu oli maha põlenud, nii ma sukeldusingi oma elu esimesse tõelisse suhtesse: kodusoojus Tomi ema majas, turvalisus, korralik mees, vastastikune hoolimine ja respekt, kõik tundus ju tol hetkel olemas olevat. Aga mis nüüd edasi saab? Kus on tema taluvuse piir? Teada, et su noor naine läheb umbes neljaks kuuks ümberilmareisile, mis algab Hispaaniast ja edasine marsruut on lahtine, samuti nagu reisi täpne kestvus – ainuke kindel asi on see, et reis algab Hispaaniast… Ning siis viis päeva enne naise minekut saada teada saada, et vabandust, suund on hoopis Iisraeli?
Aga tagasiteed mul enam pole. Ostsin ju paar tundi tagasi pileti ära, sest see aitavat kaasa viisa saamisele. Harri sõitis, minu ja enda passid oma punutud kotis, Riiga Iisraeli saatkonda. Ja järgmisel nädalal samal ajal olen ma ei kusagil mujal kui Jeruusalemmas! Sinna tahab Harri esimesena minna, kui oleme Pühale Maale jõudnud.
Ma pole julgenud tutvuskonnas oma mineku detaile rääkida, olles näinud, milline on olnud mu mehe reaktsioon. Ei ole neil kõigil vaja kõike teada. Saadan lihtsalt e-kirja sõpradele-tuttavatele, kus mainin neljaks kuuks reisima minekut “rühma ehtemüüjate” koosseisus (sest ka kaks inimest on rühm, või mis?). Tom teab enam-vähem kogu tõde, aga ta keeldub Harriga kokkusaamisest ja keeldub vist tegelikult ka uskumast, et ma tõepoolest lähen.
Mu kõige tundlikum sõbranna on Jane; olen tema puhul vahel kahtlustanud, et ta on tegelikult nõid. Tema vastab mulle tõsise kirjaga (enamik mu teate saanutest on kas sõna otseses mõttes sõnatud või siis saadavad vastuseks lühidaid kirju, et nad on sõnatud ja küll sul, Epp, ikka veab).
“Mul on paha tunne su mineku suhtes,” kirjutab Jane. “Sisetunne ütleb, et sa satud sellel reisil hätta. Kas sa ikka pead minema?”
Põrnitsen arvutiekraani, enne kui vastust trükkima hakkan. Vastus tungib mu seest välja, kuigi selle kaugemaid põhjuseid ei oska ma seletada.
“Jah, ma pean minema!”
Millestki saan ma veel aru, kui tol varahommikul Harriga Tallinna-Riia bussis istume ja ma oma maha jäänud abikaasale lehvitan.
Põhjus, miks ma teda kaasa olen kutsunud, on ju see, et ma ei ole temaga rahul, nii nagu ma pole ka endaga rahul. Ma olen lootnud, et me lendame selle ühise seiklusega koos uuele tasandile – kusagile sellisesse kohta, mida mina vist näppupidi puutuda olen saanud, võib-olla tema ka. See reis ühendaks meid, sest elus on liiga palju tegureid, mis meid lahutavad, mõned neist sõnastatavad ja mõned lihtsalt meie ümber vaimudena hiilivad.
Aga ta jääb maha. Pikk kühmus kogu lehvitamas hommikuudus, kuni buss ära nurga taha pöörab.
Kusagil enne Riiat jään magama ja näen und. Ma olen lendavas autos, laiutan tagaistmel ja vaatan aknast välja, õnnelik ja vaba, imetlen pilvi, mille vahelt me läbi sõidame. Järsku märkan, et olen selles lendavas autos üksinda. Eesistmel ei olegi kedagi. Ma pean ette ronima ja ise juhtima hakkama, ainult et… mul ei ole ju juhilube ja ma ei tea, kuidas autojuhtimine käib!
Tol hetkel haarab mind hirm.
Kaladest ja inimestest
Me kõnnime Harriga mööda mereäärset alleed. Hakkan tasapisi harjuma oma uue reaalsusega, kuigi see tekitab siiani vajadust vahetevahel röögatada: “Uskumatu! Kui mõnus see kõik on!” Alates Iisraeli jõudmisest on kõik läinud väga hästi. Oleme sõitnud bussiga läbi kõrbemaastike ja tormanud innukalt mööda kevadõielisi lõhnavaid alleesid, söönud päikesest sooje värskeid puuvilju, Harri on mulle jutustanud muistsetest sumeritest ja etruskidest, selle kõik siis kuidagi Iisraeli ja Palestiinaga ühte segades ning läbi kloppides – faktid voolavad mu peas segamini, järele jääb üks põnev infomulle täis voog. Oleme käinud mööda pühakirjades kirjeldatud kohti: kuulus oliivisalu, Petlemma, Naatsaret, Surnumeri, Kolgata tee. Kõik need paigad on tõepoolest olemas! Maailm on järsku otse minu ümber, ruumiline, maitstav, kombatav ja kuidagi uutmoodi tunnetatav. Jeruusalemma on kolme monoteistliku usundi inimsipelgad oma usu energia kokku kandnud. Kristlikud kellad löövad, mööda kõnnivad midagi pomisevad juudid, siis järsku läbistab keskpäevalämmatist minareti veniv valjuhääl: “Allahu-akbar…”
Mis see on, mida ma selles paabelis kogen? Ma ei saa sellest aru, aga see ei võta ära kananahka mu ihult ega teadmist: ma kogesin seda. Elu Eestis naisteajakirjade toimetuses tundub siit vaadates nagu ebareaalne unenägu. Ja kas tõesti on kodust lahkumisest möödas vaid kuus päeva? Juhtunud on nii palju, justkui oleksin ma sealt ära olnud terve igaviku, või siis vähemasti kaks kuud. Nii olen ma oma päeviku esimesele leheküljele välja mõelnud moto: “Kas tead seda tunnet, kui oled maganud nii tugevalt, et üles ärgates ei saa aru, kas see on uni või reaalsus? Aga mina olen otsustanud hakata elama nii tugevalt, et saaksin iga hetk maadelda sama küsimuse kallal!”
Eilsest oleme Vahemere-äärses linnas Haifas, kust leidsime juhuse tahtel kristlike misjonäride noortehosteli. Oleme rääkinud Austraaliast ja Inglismaalt tulnud noortega jumalast ja uskumistest, Harri on kogu hostelirahvale oma rappivas omapärases inglise keeles tutvustanud teooriaid eestlaste kohta, mina olen elevusega sisse elanud noortehosteli narivooditega ühisruumi kodukorda, olen mänginud pererahva lastega ja neilt päris inglise keelt juurde õppinud, olen oma koti raha ja dokumentidega kogemata linna ära kaotanud ning ausa leidja käest tagasi saanud, ja muidugi oleme lõpuks jõudnud ka Haifa rannaalleele, et siin ehetega kauplema asuda.
Esialgu oleme otsustanud teha oma müügitööd koos, Harri tahab mind ehete alal välja koolitada, et ma ikka iga asja juurde oskaksin õiget juttu rääkida. Edaspidi peaksin müüma hakkama täitsa üksinda, mõnes teises paigas, aga kus ja kuidas, seda veel ei tea, nagu ka seda mitte, kui kauaks me üldse Iisraeli jääme. See teadmine – õigemini mitteteadmine – tundub mulle nii uskumatult ja vabastavalt lahe. Kus ma olen nädala pärast? Kahe nädala pärast? Ei tea!
Kõnnime mööda randa, kuni jõuame nurgani, kus suur tänav promenaadi peale keerab. See on nurk, mille Harri heaks kiidab. “Müügiks tuleb alati leida selline koht, kus inimesed aeglaselt kõnnivad, aga kus neil ka natuke üksluiseks läheb,” õpetab ta kiledal häälel seletades ja oma seljakotist kaupa pappkasti peale ladudes. “Tead, igasugused rannapromenaadid on reeglina ideaalsed müügipaigad, ainuke häda on, kurat, tuul!” Jah, see tuleb tõesti iga natukese aja tagant ja keerutab ringi, aga meie hõbeehteid ta minema viia ei saa: need on kinnitatud plastist dokumendimappide külge, mille Harri on kusagilt kontoritarvete poest odavalt ostnud. Nagu ma ta jutust aru saan, on tal elus olnud
