lumeharjadelt peegelduvat vikerkaart täiskuu ümber ja hingasin raskelt, nagu unes. Käes oli aeg, mil palved ja lubadused teoks saavad, see oli üles tähtedesse kirjutatud. Ainult et: mida lubada, mida paluda?
“Ma teen selle ära,” sõnusin ma, silmad kusagil tähtede taga avanevas tühjuses. “Ma jõuan kusagile, pääsen välja sellest hingeummikust!”
Mida kauem ma kuud vaatasin, seda enam valdas mind kerge ja lendlev tunne. Olin kehast väljas, lendasin tähtede vahele ja nägin taha vaadates lumist mäge. Seal kaugel lamas selili maas üks noor segaduses naine, kes palus kosmoselt elumuutust.
Esialgu aga ootasid mind kohustused siinilmas, ootas sotsiaalne võrgustik. Ei oleks tõesti mitte kellegi teise suhtes ilus kusagil siin mägedelumes igavesele unele suikuda! Ajasin end püsti, kuigi kiusatus edasi pikali jääda oli suur, ja ronisin edasi ülespoole. Teiste jäljed olid lumevalges täiskuuöös hästi näha, kuigi võitlesin lihtsa kiusatusega pöörata mujale, olla veel kauem siin öistes lummavates mägedes üksinda.
Ühe järjekordse tõusu ja käänaku tagant hakkas paistma lõke, kus inimesed kuhjas istusid ja piknikku pidasid. “Kust sina niimoodi järsku välja ilmusid?! Tule siia!”
Järsku olid mu silmad märjad ja pugesin teiste vahele sooja. Ma polnudki ju nii üksi, minu jaoks ootas siin lõkke ääres üks koht.
Lõkkesse võib samamoodi uppuda nagu kuuvaatamisse. Ma ei mäleta sellest ööst midagi muud kui vaid oma uusi lubadusi: aeg on muutuda, aeg on oma elu muuta.
Aga tagasi Eestis ootasid mind ees needsamad kaks kontorit, kaks töökohta: üks teles toimetajana, teine ajakirjades kirjutajana: mõlemal pool olin ma vajalik mutrike, kelle kulumist ja haigestumist keegi ei märganud.
Ajasin tol – tagantjärele vaadates – ajaloolisel hommikul ühe oma kolleegiga suitsutoas juttu. See oli veel see aeg, kui me kõik paaniliselt nikotiinist sõltusime. Võib-olla olime sisimas kõik kulunud ja haigestunud ega osanud seda üksteise juures märgata?
“Mul on vist 24-aastaselt keskeakriis peal! Ma tahaksin siit ära minna.” Teadsin, kui banaalselt see kõlab, aga jätkasin ikka: “Kevad on veel nii kaugel ja ma olen elust nii väsinud!”
Mida selle asja peale ikka öelda? Ma ei osanud ju sõnastada – sinna argihommikusse kontori suitsuruumi sobivalt – seda, et õhus väreleb mingi ebamäärane kutsung, ootuse lõhn, millegi uue aimdus. Küllap oleksid needki sõnad sama banaalselt kõlanud…
Ent seekord oli mu ees noormees kõrvalkontorist, kellel oli mulle vastus.
“Ahaa, aga kas sa tead, et praegu on Eestis Harri Hommik ja ta korraldab Havai saartele eestlaste kommuuni! Nad müüvad seal ehteid ja käsitööd.”
See kõlas nii, nagu ma peaksin iseenesestmõistetavalt teadma, kes on Harri Hommik, umbes nagu: “Kas sa siis tõesti ei tea, et sel nädalal on oma turneega Eestisse jõudnud Michael Jackson?!”
Turtsun omaette seda meenutades, pilk ikka neil helehallidel pilvedel, mis täna Põhja-Euroopat katavad. Ma ei ole millegipärast mitte kunagi sellele ekskolleegile meelde tuletanud, mismoodi ta ühe oma ettevaatamatu lausega mu eluteed muutis!
Palun võta mind kaasa!
“Kas te teate midagi Harri Hommikust, kes korraldab Havai saartele eestlaste kommuuni?”
Toksin ärevusest tähti segi ajades kirja ja saadan selle kõigile kontaktidele oma e-postkasti aadressiraamatus.
Vastab üks mu hea tuttav, Mari Tartust. Ta on saatnud selle kirja kõigile neile, kellele minagi. “Selle nimega mees on ohtlik psühhopaat! Ta on olnud hullumajas ja ta on oma neli last Siberisse viinud ja seal ära kaotanud. Hoidke temast eemale, inimesed!”
Jah?
Aga miski mu sees on juba tuksuma hakanud, ma näen vaimusilmas end Vaikse ookeani keskel asuvatel troopiliste saarte turgudel käsitööd müütamas ja näen seal kõrval seismas ühte hullu põnevat meest, kes räägib mulle kõik oma elu seiklused, alates hullumajast ja lõpetades ärakaotatud lastega – kui need jutud peaksid õiged olema. Mina ei ole ju laps, keda saab ära kaotada! Ma olen julge ja osav täiskasvanud naine.
Need pildid mu silme ees on nii elavad. Ma justkui olengi juba paradiisisaarel! Veel ei tea ma, et unistused kipuvad täide minema, aga tavaliselt teatud kiiksuga…
“Sa tunned ta kohe ära. Tal on pikad hallid juuksed ja kitsehabe, ta näeb välja nagu vana hipi või Jeesus Kristus,” õpetab seesama kolleeg suitsunurgast. “Kui Harri on Eestis – ja paar päeva tagasi oli ta siin –, siis istub ta õhtuti Kloostri Aida kõrtsis. Talle meeldib seal noortele oma seiklustest ja teooriatest jutustada, nii et ära imesta, kui tal on ring inimesi ümber kuulamas, suud ammuli.”
Ma lausa jooksen õhtul pärast tööd Kloostri Aita.
Ta istubki keset kõrtsi, äravahetamiseni sarnane sellele, mismoodi ma teda ette kujutasin. Ebamäärases vanuses (midagi 35 ja 70 eluaasta vahel), hallid laines juuksed poolde selga, hall habe ja vuntsid, seljas rohekas kalamustriline pikk särk ja jalas takused püksid, süles väike punutud seljakott, kummardub ta laua kohale ja rüüpab teed. Ta on üksi.
“Tere, kas Harri? Mina olen Epp ja ma tahaksin tulla sinu juurde tööle!” alustan ma laua juurde jõudes. Miski ütleb mulle intuitiivselt, et selle kummalise inimesega võin ma end lasta vabaks ja olla nii julge ja pealetükkiv, nagu ma vähegi vajalikuks pean.
Ta helesinine pilk jääb mulle pikalt pidama, nii et läheb juba veidike ebamugavaks. Kummalised silmad on tal: ühteaegu läbitungivad ja samas hajevil, kusagil mujal viibivad, ja nõnda ilusad sinised, särades keset päevitunud nägu. Ta viipab mu istuma ja alustab, katkendliku kõrge häälega.
“See on pikk jutt, aga lühidalt öeldes: ma ei võta enam kedagi enda juurde tööle. Kaks nädalat tagasi tühistati mu USA äriviisa ja sain viieaastase sissesõidukeelu ühe kuradi jalgrattajama pärast, mille üks mu palgaline seal korraldas ja trahvi maksmata jättis!”
Mulle enam sõna andmata räägib ta pika loo: mu ees rulluvad lahti kreeka tragöödia sarnased pildiread sellest, kuidas kõik tahtsid parimat, aga välja kukkus igavene jama. Kuidas Oahu saarel Honolulu linnas elas majatäis eesti inimesi, kõik ametlike tööviisadega, aga kuidas tekkis lumepalliefekt, kus ühe Leho-nimelise selli üks pisike maksmata jäänud trahv põhjustas tüli võimudega ja nende viisade kehtetuks tunnistamise, nii et Harrit enam Ameerika Ühendriikidesse sisse ei lastud, ta lennutati piirilt tagasi. “Ma ütlesin Lehole enne seda, kui maalt lahkusin, et kindlasti maksa see trahv ära! See oli väike summa, sada dollarit, lihtsalt selle eest, et ta sõitis kõnniteel rattaga, aga ta jättis selle maksmata! Kui ma temaga Tallinna lennujaamas kokku sain, siis panin talle ühe lõuahaagi selle eest, ta lendas selili maha ja rohkem ma temaga kohtunud ei ole ega tahagi kohtuda!”
Kuulan mu ees istuvat kentsakat meest ja juba armastan teda omal kombel – ma olen ju alati tingimusteta armastanud jutuvestjaid inimesi. Mu emotsiooni rikastab see kummaline kirbe lõhn, mida mehest hoovab. See on vist inimihu pesematuse ja india lõhnaküünalde segu, see on kaugete seikluste ja järeleproovimata avaruste segu.
“Aa, ma pean sulle ju näitama, mida ma müün – äkki tahad osta midagi?” Jutuvestjast on hetkega saanud harjusk: tõelise kaupmehe kombel haarab ta sülest koti ja puistab kõrtsilauale rea ilusaid kalliskividega hõbeehteid ja peotäie tumepruune plönne. “Need siin on Filipiinidelt
