oli päevi haige ja ei söönd ega joond, ei võtt kuiva ega märga vastu.»
«Sa ehk ei andnud?»
«Miks ma siis ei and, pakkusin iga päev.»
Ka Jürka kinnitas, temagi pakkunud eidele süüa ja juua, aga see pole võtnud ei tilka ega iva.
«Nii et suri ehk nälga?»
«Küllap vist,» arvas Jürka.
«Aga kuhu ta siis surnult sai?»
«Pesin puhtaks, panin lautsile ja läksin peremehele sõna viima,»
seletas Juula, «aga kui tulime tagasi, peremehel kirstulauad seljas, naelad taskus, oli surnu läind.»
«Kuhu ta teil jäi?»
«Tuppa.»
«Kui tagasi tulite, kas toauks oli kinni?»
«Praokil,» kinnitasid Jürka ja Juula mõlemad.
«Kas siis ust lukku ei pannud, kui kodunt välja tulite?»
«Meie toauksel polegi lukku, seespool ainult puuriiv.»
«Aga kas ukse tõmbasite kinni, kui tulite välja?»
«Vist ikka tõmmasin,» ütles Juula, aga lisas kohe täienduseks: «Aga võib olla ka mitte, sest ma mõtlesin teel: surnu jäi koduhoidjaks.»
«Mis see tähendab?»
«Noh, et kes sinna ikka läheb, kui surnu toas, ja et sel oleks parem, jätsin ehk ukse lahti, sest surnud armastavad jahedat.»
«Nii et…?»
«Nii et ma ei tea midagi öelda.»
«Aga mis te siis mõtlesite, kui te koju tulles surnut ees ei leidnud? Kas teis ei tekkinud mingit kahtlust?»
«Ei,» vastas Jürka.
«Kuis nii?» oldi üllatatud.
«Peremees ütles kohe: see on otseteed põrgu läind,» seletas Juula.
«Nii see oli,» täiendas Jürka omalt poolt. «Minu eit ei tahtnud maamulda, kartis, pärast saadetakse sealt taeva, sellepärast lubas alati otseteed põrgu minna. Noh, nüüd läkski, mis siis ikka muud.»
«Aga miks te asjast kohe politseile ei teatanud?»
«Kartsime,» vastas Jürka.
«Mida te kartsite?»
«Et arvatakse ei tea mis ja hakatakse kimbutama, ei usta.»
«Kas sa siis ise usud, et su eit läks otseteed põrgu?»
«Küllap vist.»
«Tõusis lautsilt ja läks, mis?» imestati.
«Miks mitte. Õpetajagi ütles kirikus, et surnud tõusevad üles, miks siis minu eit ei võind tõusta, kui ta oli surnd. Ja surnd pidi ta olema, muidu poleks Juula saand teda eluilmas pesta.»
«Mina pesin ta oma käega puhtaks,» kinnitas Juula.
«Siis oli ta tingimata surnd, muidu ta poleks lasnud end pesta,» kinnitas Jürka.
«Veel pole ju viimnepäev, et surnud üles tõuseksid,» katsuti Jürkale vastu vaielda.
«Minu eidel ehk oli,» ütles see.
Nõnda oli ühelt poolt selge, et Jürkaga oli mõtteta vaielda, teiselt poolt mõistis aga Jürka, et ametnikud ei tea midagi ja ei saa millestki aru. Isegi sellest poleks midagi kasu, kui ta neile ütleks, kes oli tema eit ja kes on tema ise ning milleks ta Põrgupõhja tulnud. Võib olla, millalgi avab ta nende silmad, täna aga mitte, sest ta näeb, et nad ei usu teda.
«Kas oli ehk toa ees loomajälgi näha, kui koju jõudsite?» küsiti viimaks.
«Mis looma?» küsis Jürka vastu.
«Ükskõik mis looma. Kas oli üldse jälgi?»
«Kui koju saime, oli pime,» seletas Juula. «Öösel sadas lund ja vihistas tuisata, hommikul polnd meie omagi jälgedest õhkagi järele.»
«Nii et õhtul te toa ees jälgi ei vaadanud?»
«Ei,» vastas Jürka.
«Ma ju ütlesin, et oli pime,» seletas Juula.
«Aga kui arvasid, et eit läks otseteed põrgu, siis oleks võinud ju mööda jälgi järele minna,» üteldi Jürkale.
«Põrguteel pole jälgi,» vastas Jürka.
«Miks sa seda arvad?»
«Muidu oleks põrgu ammu üles leitud.»
Sellega olid kõik nõus: ei põrguteel ole jälgi, mine otseteed või haua kaudu. Isegi kui läheksid enne taevast läbi, ikkagi puuduvad jäljed. Sellepärast lõpetati seks korraks juurdlus. Küsimus oli veel selles, kas Jürka ja Juula vahistada või mitte. Lõpuks otsustati nad vabadusse jätta, sest Antsult ja teistelt inimestelt nende kohta saadud teated lasksid arvata, et kuigi asjal on kuritegevuse maik, ometi on vaevalt keegi kurja teinud. Pealegi, Jürka pidi ju Antsu juurde minema ja seal võidakse talle silma peale lüüa, kuni kogu loos jõutakse ehk selgusele. Juula aga oma kahe väikese lapsega ei lähe Põrgupõhjalt talvekülmaga kuhugi, iseasi kui tuleb kevade oma sooja vihma, värske rohu ja leigete tuultega. Kuid seks ajaks on ehk juba kõik selge, lumi annab oma saladused välja.
Muret tegi veel lahtine haud surnuaial. Mis sellega? Kas peab tühja kirstu sinna tagasi panema ja ta siis kinni ajama? Peab seda ehk tegema ilma kirstuta või peab haua lahti jätma kuni kevadeni, kus kogu asi ehk selgub? Vagad inimesed arvasid, et kirst tuleb uuesti hauda panna ja haud kinni ajada, sest kirstule on ju nagu kord ja kohus kella löödud ning pühakirja sõnadki peale loetud, mis siis veel. Pühitsetud kirst kõlbab ainult pühitsetud mulda, ei kuhugi mujale. Aga teised ütlesid, et kui kellalöömine ja kirjasõnad pühitsesid kirstu, siis pühitsesid nad ka selle mulla ja kivid, mis asendasid laiba – mulla ja kividki peab siis kirstu jätma. Sellele väideti vastu, et mulda ja kive ei või kirstu jätta, sest nendega on ja oli pettus ja pettuse peab pühitsetud maalt eemale hoidma. Kuid nüüd küsiti: kas pettust võib ja tohib veel pettuseks lugeda, kui ta on pühitsetud? Sest mitte ainult kirstule ei löödud kella, vaid ka mullale ja kividele, mis kirstus. Siin ei leidnud vagad inimesed enam üksmeelset vastust, ja et asja õieti otsustada, pidi suuri raamatuid lugema ja uurima. Et aga ka pühade raamatute arvamused lahku läksid, siis võttis kogu küsimuse lahendamine palju aega.
Sellepärast otsustas politsei: haud lahti jätta, kate peale panna, et mõni kogemata sisse ei kukuks ega oma kaela või muid ihuliikmeid murraks; kirst ühes mulla ja kividega asitõendusena ametivõimude valdusse.
Nõnda oli asjal seks korraks lõpp. Aga kevadel sai ta uue käigu, sest Põrgupõhja metsast leiti mõned kondid, mitte ühest kohast, vaid laialipillatult. Kondid korjati kokku ja anti asjatundjaile uurida, et mis kondid need on, kas inimese või looma, ja kui inimese, siis – kas mehe või naise, noore või vana. Aga asjatundjail kerkis kõigepealt küsimus, misaegsed need kondid on ja kas üheaegsed, ning kui mitmeaegsed, siis – missugused vanemast ja
