sulasega. Aga parajal silmapilgul saabus Jürka ja nüüd pöördus raev tema vastu.
«See häbematu siin ütleb, et sina oled tema lapse isa,» kargas Lisete Jürkale vastu.
«Ei mina ole seda mitte öelnd,» õiendas Juula. «Perenaine räägib, et peremees öelnd, et tema on minu lapse isa, aga mina ütlesin, et ehk on koguni kaksikud.»
Jürka seisis ja ootas, millega naiste sõnelus lõpeb.
«Sulle oleks nagu suu peale löödud!» hüüdis Lisete talle.
«Küllap vist,» lausus Jürka.
«Siis sellepärast sa muretsedki nii väga Juula eest,» rääkis Lisete.
«Ega tea kah,» kohmas Jürka vastuseks.
«Tulega peaks teid kahte ära põletama!» hüüdis Lisete.
«Parem lähen heaga minema,» ütles Juula.
«Sina jääd,» otsustas Jürka.
«Siis lähen mina!» karjus Lisete. «Aga sinule, vanamees, panen ma sule sappa.»
«Ei sa pane,» ütles Jürka, «enne löön su maha.»
«Las ta elab,» ütles Juula ja puutus Jürka kätt, kes nüüd seletas:
«Vaata, vanamoor, selle naise pärast kingin sulle elu.»
«Ma ei taha su kinki!» karjus Lisete. «Tapa mind, löö mind siiasamasse maha! Ennem lähen põrgu, kui elan siin!»
«Ja minegi,» ütles Jürka, «kui maailmas ei taha elada.»
«Ja lähengi!» karjus Lisete. «Aga sinule, Juula, ütlen ma, et sa teaksid: Jürka ise põletas oma küüni ja sulase, pidas juures vahti, et poiss välja ei saaks.»
Toas valitses tükk aega vaikus. Siis astus Juula taarudes Jürka juurde ja küsis:
«On see õige?»
«Õige.»
«Miks?»
«Magas eidega.»
«Aga Juula magas sinuga, nüüd peab ka tema põletama!» karjus Lisete.
«Juulal on laps, sinul pole tänapäevani õhkagi,» seletas Jürka.
«See tarkus on sul ka kirikust või?» küsis Lisete.
«Pühastkirjast,» vastas Jürka. «Tehke sugu ja teid saagu palju.»
«Ja sina, Juula, jääd selle mõrtsukaga?» pöördus Lisete tüdruku poole.
«Ta on mu lapse isa,» vastas see.
«Noh, siis annan teid mõlemaid politsei kätte,» ähvardas Lisete.
«Mispärast?» küsis Jürka.
«Sellepärast, et põletasid sulase.»
«Ei mina ole põletand.»
«Sa ju ise just praegu ütlesid Juulale, et põletasid.»
«Ei mina ole kedagi kuulnd,» kinnitas Juula. «Vaata, et sa ise küünile tuld otsa ei pand, nii et peab su enda politsei kätte andma.»
Lisete oli löödud – need kaks hoidsid kokku. Ta oigas:
«Ma suren viha kätte.»
«Kui sured, siis sured oma kurjusest,» ütles Juula.
Aga Lisete ei vastanud enam. Ta heitis sängi ja ütles, et ootab surma. Elagu teised, tema ei taha enam elada. Elust on tal ainult pettumused. Nõnda lamas ta päevi: ei võtnud Juulalt kuiva ega märga vastu, ei lausunud ise sõna ega vastanud ka teistele, jäi kurdiks ja tummaks Jürkalegi, kui see tuli teda vaatama. Ja lamas seni, kuni ühel ilusal päeval Juula leidis, et perenaine on surnud. Polnud siis muud, kui soendas pajaga vett ja pesi laiba puhtaks, et oleks viisakas lautsile panna. Abi polnud vaja, sest kiitsakas oli perenaine elusalt, veel kiitsakam surnult, nii et Juula sai kõigega üksinda hakkama. Pärast pesemist läks Jürkale sõna viima, nii et surnud perenaine jäi üksi maja pidama ja kodu hoidma. Just nõnda mõtles Juula: maja pidama ja kodu hoidma.
IV
Kui Jürka kuulis, et eit surnud, rääkis ta asjast Antsule. See oli nõukas mees, andis Jürkale lauad ja naelad, sae ning höövli kaasa, et ta iseoma käega kopsiks eidele puusärgi kokku. Nõnda siis tulid Jürka ja Juula kahekesi kodu poole, mees oma kandamiga ees, naine tema kannul. Ja kõik oleks võinud kenasti minna, kui poleks saabunud ootamatu häda. Sest kui Jürka läks oma eide surmast teatama, et temale löödaks hingekella ja kõik, võttis õpetaja ühe suure raamatu teise järele välja, otsis ning kordas üksisõnu endamisi:
«Ei ole, ei ole.»
«Ma tegin talle ju puusärgi, kuis siis ei ole!» hüüdis Jürka lõpuks vahele.
«Jah, armas hing, puusärk on, aga hinge ei ole,» ütles õpetaja.
Jürka istus toolile ja jõllitas põrandale. Õpetaja ei saanud kuidagi aru, milles asi, milles mehe masendus. Ta lisas seletuseks:
«Ei ole sind ennast ega su eite.»
«Ma olen ju siin,» ütles Jürka ja tõusis püsti.
«Ise oled siin, aga hinge ei ole,» muigas õpetaja.
«Kus mu hing siis on?» küsis Jürka jahmunult.
«Kusagil mujal, teises hingekirjas. Aga, armas hing, kes sa õieti oled? Ma ei mäleta, et ma sind enne oleksin näinud.»
«Olen mitu korda kirikus käind.»
«Aga, armas hing, kuidas on su armulauaga lugu?»
Ei, seda polnud Jürka veel kasutanud.
«Kust oled pärit, armas hing?»
«Põrgupõhjast.»
«Ah nii-i!» venitas õpetaja. «Soo, soo! Nüüd ma hakkan mõistma!» Aga Jürka ei mõistnud midagi, ta vahtis arusaamatuses õpetajale otsa. «Endist peremeest hüüti Vanapaganaks, kuidas on sinuga lugu?» jätkas pastor muheledes.
«Esimest hüüti, mina olen,» vastas Jürka.
«Ah siis sina, armas hing, oled see päris Vanapagan?»
«Mina olen see päris,» kinnitas Jürka.
Õpetaja naeris, naeris kõigest südamest, ainult Jürka ei saanud kuidagi aru, mille üle ta naerab. Ometi katsus ta viisakuse pärast kaasa naerda. Aga kui õpetaja tema nagu kõmisevast tõrrest tulevat häält kuulis, jäi ta talle tõsiselt otsa vahtima, nagu näeks ta enda ees tõepoolest elavat Vanapaganat.
«Kui oled tõesti Vanapagan, miks tulid siis maa peale?» küsis õpetaja, kui oli Jürkat natukene aega silmitsevalt uurinud.
«Taevas tahtis.»
«Soo! Miks siis?»
«Et
