aga kui Adeele selle peale nõustuvalt noogutas, lisas naabrinaine veel soovituse, mis esmahetkel veidi kummaline näis:
„Kui sa lähed, eks löö ennast enne üles, siis mõjud paremini. Sa oled veel noor naine, aga oma välimuse eest ei pea hoolt! Pane aga värvi näo peale ja ära unusta naeratada, see sakslastele meeldib!”
Kui Kantsepa-mammi oli läinud, istus Adeele toolile, võttis peegli, kuhu ta nägu parajasti tervenisti ära mahtus, ja hakkas seda uurima. Tõepoolest, minkimise ja kulmude toonitamise oli ta ammu unustanud, see ühele diakonissiõele ei oleks sobinudki. Kunagi õige ammu oli ta endale küll isegi huulepulga ostnud, aga… Pika sorimise peale leidis ta otsitava sahtli taganurgast üles, võttis veel Jüri kooliasjade hulgast pehme pliiatsi ja hakkas peegli ees oma näost kunstiteost looma. Alguses tundus tagajärg hirmus, kuid kui Adeele oli värvi tagasihoidlikumaks hõõrunud, polnudki uus nägu enam vastuvõtmatu. Siis püüdis naine peeglile naeratada, aga välja tuli vaid mingi irve, mis teda korraga lõbustas ja südamest naerma pani.
„Nii võikski hakata tänavanurgal raha teenima,” muigas ta, võttis ridiküli kätte ja läks.
Paraku ei tahtnud tema ettevõtmine õnnestuda. Autode ümber askeldavad sõdurivormis mehed kuulasid ta mure küll ära, aga vangutasid selle peale nagu kokkuräägitult pead. „Liebe Frau, das ist unmöglich…”
See on võimatu… Pärast kolmandat sellist äraütlemist haaras Adeelet trots. Lõpuks oli ta ju haigla töötaja, ravis päev päeva kõrval neidsamu sakslasi, kas ta polnud siis ka nende poolt väikest vastutulekut ära teeninud?
„Kus on teie ülemus? Kas ma saan temaga rääkida?”
„Jawohl, bitte! Herr Hauptmann arbeitet im seiner Raum!” vastati teenistusvalmilt ja Adeele juhatati väikesesse kontoriruumi. Laua taga istunud ohvitser tõusis sedamaid püsti ja kummardas teenistusvalmilt. „Millega ma saan teile abiks olla, gnädige Frau?”
Omajagu konarlikult, kuid südilt mälust õigeid sõnu otsides rääkis Adeele oma probleemi ära. Õnneks ei olnud see Herr Hauptmann enam noor, vaid kindlasti juba üle neljakümne eluaasta künnise jõudnud ohvitser, kes teda hoolega kuulas ja vahetevahel aitas õige sõna leida.
„Te tahaksite autot, et küttepuud maalt ära tuua?”
„Jah, selleks ma tulin. Häda on suur.” Adeele üritas naeratada, aga samas tuli talle meelde peegli ees tehtud harjutus ja naine punastas, tal ei olnud tõesti näitlejaandi. Ohvitser aga päris osavõtlikult:
„Kui kaugel need puud on? Kilomeetrid, ma mõtlen?”
„Kilomeetrid…” Adeelele meenus sedamaid palav ja ohtlik augustipäev, mil nad Hermiine juhatusel mööda maanteed metsavahi juurde kõmpisid. Siis tundus see teekond küll lõputu olevat, aga kilomeetrid… „Täpselt ma ei tea, umbes nelikümmend võib olla…”
„Andke mulle oma aadress, kui mul tekib võimalus auto anda, siis ma teatan.” Hauptman võttis laualt märkmetebloki ja pliiatsi ning jäi ootavalt Adeele otsa vaatama.
6
Vaike Katter istus Pauli tehtud lüpsipingil ja sõõrutas piima lüpsikusse. Nüüd, mil jaanipäev möödas, läks see töö tema käes juba tõrgeteta ning naine sai lasta mõtteid omapead uitama minna; sorisev valge vedelik tuletas talle kõigepealt meelde noort sümpaatset ohvitseri Herman Altmeierit, kes alles mõni päev tagasi tema lüpstud piima suurte lonksudega jõi ja kellega tutvumine oli naises jälle äratanud igatsuse millegi hea ja südamliku järele. Aga sedamaid laskis Vaike nisa peost ja katsus oma valulikku põske, mida Pauli rusikahoobid olid tabanud. See oli endiselt omajagu paistes ja pealegi lillakassiniseks tõmbunud, nagu ta peeglisse vaadates kohkudes avastas. Oma teada polnud Vaike teinud midagi niisugust, mis vale või koguni keelatud oleks; peale laste polnud tal ju kellegagi suhelda ning ootamatult õuele ilmunud võõras oli võimaldanud tunda lihtsalt rahuldust teadmisest, et temaga vestlemine veel kedagi huvitab.
Lehma oli Paul Lillepõllule toonud maikuu lõpul, ning esimene kohtumine selle helepruuni sarvekandjaga oli tõesti meeldejääv. Kui Vaike mehe kutsumise peale õue astus, nägi ta uut hoolealust, kel olid peas päitsed nagu hobusel, kes oli pika ohelikuga seotud õuele veel püsti jäänud poolpõlenud pärnapuu külge ning isukalt ahmis ümberringi kollendavaid võililli.
„Mis ta nimi on?” küsis Vaike Paulilt, ise kartlikult lehma kõõritades.
„Milla pidi olema. Ta on lõunast lüpsmata, otsi ämber ja lüpsa ära,” vastas mees hooletult ning naine tunnetas öeldus kiusu. Paul ju teadis, et tema…
„Ma ei oska lüpsta! Ma pole seda eluilmaski teinud!”
„Pole minu asi! Mina tõin lehma, sina lüpsad. Taluperenaine!” Nüüd kõlas öeldu juba varjamatu halvustusena. „Ma lähen saeveskisse, vaatan, kuidas nad seal palkidega…” Mees jättis jutu pooleli ja võttis jalgratta, ise enda peale sisimas pahandades – ta polnud kunagi oma sõitudest või muudest tegudest naisele aru andnud.
„Millal sa koju tuled?” hüüdis Vaike talle veel järele, aga seda sõitja enam ei kuulnud või lihtsalt ei vaevunud vastama. Siis pöördus naine jälle lehma poole, silmitses looma hoolega ja hakkas pikkamisi lähenema. „Vissi… Vissi Milla, kas sina oledki nüüd meie lehm…”
Vissi Milla ei teinud uuest perenaisest väljagi, ahmis keelega mahlaseid võililli ja nohises. Vaike kõõritas looma udarat – see oli üsna kopsakas, ilmselt tõesti piima täis ja vajas lüpsmist. Õnneks oli lastel parajasti uneaeg ja naine sai segamatult tegutseda – valas kõigepealt veeämbri tühjaks, siis mõtles veidi ja kuivatas ämbri seestpoolt ära. Mõtles veel, ohkas ja kõndis lehma juurde.
„Vissi Milla, hakkame lüpsma…”
Lehm ei teinud arglikult öeldud sõnadest väljagi. Ta oli vist tõesti näljane, sest võililletuustid kadusid ilma neelamispausideta üksteise järel tema lõputu isuga sisemusse. Vaike küürutas ja küünitas ettevaatlikult puudutama udarat, see oli pehme ja soe ning sugugi mitte nii ebameeldiv, nagu ta oli kartnud. Aga kohe tuli talle meelde, mis ta naabri Laine juures näinud oli – enne lüpsmist on vaja nisad rätikuga puhtaks pühkida. Ta tõi käterätiku ja kummardas lehma juurde, aga Milla astus lihtsalt kolm sammu eemale ja jätkas söömist. Ning kui perenaine talle järgnes, kordus seesama uuesti.
„Milla, nii ei saa, me peame lüpsma…” ütles Vaike paluvalt.
Ei midagi. Lehm vist ei osanud eesti keelt. Kas oli Paul ta äkki Venemaalt hankinud? käis kohatu mõte peast läbi, aga see oli võimatu. Loomadega ei olnud Vaike elus tegemist teinud, Roopaludel ei olnud kodus kassigi, koerast rääkimata. Ja nüüd korraga lehm…
Ma lähen Laine juurde, las tuleb ja õpetab, mis selle elajaga teha! otsustas Vaike ja lippas sedamaid üle ojasilla naabri õuele. Laine oligi õnneks väljas ja söötis parajasti kanu. Nurga tagant pinumaalt kostis saagimist, seal tegi peaaegu juba peremeheseisusesse tõusnud Griða oma toimetusi.
„Ei lase lüpsta? Tohoh imet!” Laine raputas kuuldut uskumata pead, kuivatas käed aiateibas rippuvasse palakasse ning hakkas pika sammuga Lillepõllule minema, nii et Vaike vaevaga suutis järele jõuda. „Kuhu sa lüpsta tahad, siia ämbrisse või?”
„Siia jah! Kas see ei kõlba, lüpsikut meil veel ei ole…”
„Miks ta ei kõlba, peaasi, et ei jookse! Noh, elajas, tule siia!” Laine haaras päitsetest ja talutas Milla puu juurde. Sidus siis osavalt oheliku parajalt lühikeseks ja kummardus
