Frau, istuge siia minu kõrvale ja rääkige mulle Eestimaast! Ma olen siin esimest korda, saage aru… Kuidas on teie talu nimi?”
„Lillepõllu…” Vaike toetaski end pingiotsale.
„Lillepellu… Mis see tähendab?” „See? See on saksa keeles Blumenfeld.”
„Ilus nimi! Nagu ka teie ise!”
„Mis te…” Vaike nägu värvus tumepunaseks. Kui palju üldse oligi talle elu jooksul öeldud, et ta on ilus naine? Paul igatahes polnud seda mitte kordagi teinud. Verner esimesel aastal võibolla küll, aga sellest on nii palju aega möödas…
„Aber, liebe Frau… Ma ei ole ennast veel esitlenudki!” Ohvitser tõusis ja lõi kannad kokku. „Oberleutenant Herman Altmeier.”
„Mina olen Vaike.” Naine ulatas käe. „Vaike…” kordas mees. „Das klingt schön!”
Lillepõllu perenaine tundis end jälle punastavat, istus vaikides ja püüdis teda vallanud ärevust maha suruda. Imelik, et see juhuslikult siia sattunud noor mees talle niiviisi mõjus, puudutas ta hinges mingit õrna kohta, mille olemasolust naine enam isegi teadlik ei olnud. Kolmekümne kolme aastasena oli Vaike unustanud, et on kõigepealt igapäevast hellust ja armastust vajav naine, mitte ainult voodikaaslane, laste ema ja kodutööde tegija.
„Proua Vaike, te jäite nii mõttesse…” ütles ohvitser kaastundlikult ja istus tagasi pingile. Seekord palju lähemale kui enne, Vaikele lausa külje vastu ja naine tundis läbi õhukese kitli mehe keha soojust. See oli esmapilgul erutav, aga samas kohe ka kainestav tunne, mis andis kindla ohusignaali: see mees näeb sinus ainult kerget saaki. Naist, kelle võib mõne meelitava sõnaga ära osta… See tõdemus tekitas Vaikes korraga kirjeldamatu kahjutunde, teda tabanud hingepuudutus oli osutunud vaid valesignaaliks ja naine tõusis.
„Te vabandage mind, aga ma pean nüüd hakkama lastele süüa tegema. Ja ka mehele, ta tuleb varsti Tartust koju.”
„Kahju… Tõesti väga kahju!” tõusis ka ohvitser. „Aga proua – kas te lubate, et ma tulen mõnikord veel siia? Millal?”
Midagi oli selles noores mehes siiski usaldusväärset. Noori ja kergesti anduvaid naisi oleks ta ka Tartust leidnud, selleks poleks olnud vaja nii kaugele sõita…
„Miks te tahate tulla?” küsis Vaike otse.
„Sellepärast, et… et teil on nii hea piim! Ja te räägite saksa keelt!”
Öeldu ei kõlanudki ettekäändena. Ja Herman Altmeier vaatas seda öeldes talle otse silma, otse ja siiralt, nii et naine pidi oma silmad maha lööma. See ei olnud ainult kirest pimestatud mees, see vaade oli hoopiski soe ja heatahtlik. Nii saab vaadata ainult aus inimene.
„Mulle teeks see rõõmu,” ütles Vaike poolkogemata. „Aga parem…” Ta vakatas, oli tahtnud öelda – parem, kui te ei tuleks, aga korraga hakkas tal hirmus kahju niiviisi ütelda.
„Kuidas, palun? Mis oleks parem?” küsis mees tähelepanelikult.
„Parem, kui tuleksite ülehomme. Reedel, pärast lõunat.” Selle välja öelnud, oleks Vaike tahtnud kohemaid kõik tagasi võtta. Sest reedel pidi Paul veskile minema, veskilkäik võttis alati terve päeva. Ja sellega oli ta senitundmatule, aga äkki nii veetlevaks saanud ahvatlusele järele andnud, ta tahtis selle mehega veel kord kohtuda – et kas või tunnike kõrvuti istuda ja rääkida. Ainult rääkida, mitte midagi rohkemat! kinnitas naine endale, aga tundis ennast sellest hoolimata patusena ja hakkas sealsamas sisimas õigustama: ma ei taha ju midagi, tahan ainult terakest tähelepanu. Igatsen seda, millest mind on nüüd täiesti ilma jäetud…
Herman Altmeier läks, pöördus veel enne karjamaale jõudmist ja lehvitas. Ning Vaike, kes oli meest teerajani saatnud, tajus seda tühist märguannet nähes kummalist, juba ammu unustatud õnnetunnet. See oli tema jaoks üks ilus päev ja rõõm jäi teda õhtuni saatma. Ta tegi söögi, pesi laste riided ja neid oja purdel loputades tundis, et tahaks veel luua mõne laulu – ilusa ja rõõmsa, mitte kurva laulu, hoopiski mitte sellise, nagu ta sõja saabudes oli teinud. Aga midagi oli valesti, enam ei haakunud ei sõnad ega noodid.
Rõõmu jätkus sellest hoolimata veel järgmiseks päevaks ja Vaike oli ka ise selle üle imestunud. Kas tõesti piisab ainult nii tillukesest tähelepanust, et elust rahuldust tunda? Või tuleb hoopiski mittetavaline elevus sellest, et juba homme tuleb see kena noor ohvitser Herman Altmeier tagasi? Üle pika aja ümises Vaike juba hommikulüpsilt tulles lauluviit, nii et isegi Paul tema muutunud olekut märkas, ja seegi oli ime.
„Njah, sulle oleks nagu lind pihku teinud!” ütles mees hommikulauas. „Ei tea, mis häda pärast sa kõkutad?”
„Suveaeg ja ilus ilm, mis muud,” andis Vaike vastu.
„Vaata siis, et õhtuks oleks see porgandiseemikute põld puhtaks kõblatud! Seal on juba raudnõges sees, kõik sinu süü!”
„Minu süü? Jumal küll, katsu ise lastega hommikust õhtuni hakkama saada, neid sööta ja kasida! Ma pole lihtsalt jõudnud!” solvus naine. „Sa võiksid parem öelda, millal sa maja hakkad ehitama, et saaks ükskord inimese moodi elada?”
„Njah, ega ei hakkagi.”
„Kuidas – ei hakka? Mis siis saab?” kohkus Vaike.
„Just sellepärast ei hakkagi, et ei tea, mis saab! Sakslaste rinne on Venemaal kinni jooksnud, nad ei saa enam tolligi edasi. Enam ei julgegi öelda, kes sõja võidab!”
„Jumal, ega siis venelased ometi tagasi ei tule?”
Paul Katter ei pidanud küsimust vastamise vääriliseks, pani sigareti põlema ja astus uksest välja. Ta oli otsustanud hakata Lillepõllul juurviljaseemneid kasvatama, nendest oli sõjaajal suur puudus, ja läks põldudele oma igahommikust ringkäiku tegema.
Reedel seadis Vaike lapsed varakult lõunat sööma. Paul oli keskhommikul Pendilt hobuse toonud, viljakotid vankrisse upitanud ja veskile sõitnud. Kaheaastase Ahto pani Vaike pärast sööki magama, poiss oli sellega harjunud.
„Täna lähed sina ka lõunauinakule!” ütles Vaike Maimule.
„Ei lähe, mina olen suur!” protesteeris tüdruk. Ta oli juba viieseks saanud, venna kõrval päris inimesehakatis.
„Lähed küll! Ja kohe!” ütles Vaike resoluutselt. Niisugust tooni tarvitas ta haruharva, midagi oli sel päeval teisiti kui tavaliselt ja vastu tahtmist puges Maimu voodisse, aga jäi altkulmu ema tegemisi jälgima. Vaike vahetas riided, pani selga veel enne sõda ostetud kerge lillelise suvekleidi ja harjas peegli ees juukseid. Lokid olid ammu välja läinud ja soeng ei võtnud kuidagi ilmet. Lõpuks keeras ta õhukese pearäti paelaks kokku ja sidus ümber pea, nii võis oma välimusega peaaegu rahule jääda.
Herman Altmeier saabus ehtsa saksa täpsusega. Tuli jälle jõe poolt, oli luhalt mõned esimesed puhkenud karikakrad noppinud ja ulatas need koos paberist kandekotiga Vaikele.
„Tänan! Mis see on?” Naine piilus koti avasse.
„See on Saksamaa vein! Parim, mis marketendrist saada oli.”
„Vein? Mina ei joo tilkagi alkoholi.”
„Kahju… Siis võtke kompvekke, seal on ka kompvekid.” Ohvitser tõrjus hämmastust tagasi – kummaline maa, siin ei jooda
