varju ja istus ise esimesena.
Mõlemad olid seda kohtumist innuga oodanud, aga nüüd, lähestikku istudes, ei tahtnud jutt vedu võtta. Sakslane naeratas leebelt ega olnud üldsegi enesekindla vallutaja tüüpi, ning seda meeldivam tundus Vaikele võimalus kas või mõneks hetkeks igapäevaelust välja rabeleda. Ta oli ammu kaotanud lootuse vastassoo tähelepanule ja imetlusele ning üritanud leppida teadmisega, et ta neid ei vajagi; nüüd tundis ta, et on end petnud, ja igatses nautida nii ühte kui teist. Herman Altmeier omakorda nägi Vaikes tema emakeelt valdavat, pealegi meeldivat naist, ega mõelnudki esialgu kaugemale, sest sõjas oli ta harjunud elama vaid päev korraga. Kuidas, mismoodi ja kuhu see tutvus jõuab, see pidi iseenesest selguma.
Veidi konarlikult alanud jutust sai Vaike teada, et külaline on kahekümne kaheksa aastane, veel vallaline ja kavatseb kunagi perekonna igipõlist tegevust, veinitootmist, jätkata. Siis, kui see vastik sõda ükskord lõpeb.
„Ja muidugi juhul, kui ma selles ellu jään!” naeris mees tehtud kergusega. „Aga nüüd rääkige teie endast!”
„Minul ei ole midagi rääkida… Elasime linnas, aga siis tuli sõda. Nüüd elan siin mahapõletatud talus ja kasvatan lapsi. Ja igatsen hirmsasti linna tagasi!”
Tusase näoga Paul Katter istus logiseval vankril ja ergutas piitsaga nähvates hobust kodu poole sörkima. Seekordne veskilkäik oli untsu läinud, sest veski ei töötanud. Veel tsaariajast pärit aurukatla kolderest oli läbi põlenud ning seda remontivad veskimehed olid tusased ja tahmased kui kuradid. Kõik veskilised saadeti pikema jututa koju tagasi, kümnekilomeetrine sõit ja ilus päev olid hukas ning sellele lisaks oli Paul oma tubakakoti koju unustanud. Õnneks hakkas suitsunäljas mehele Saariku küla juba kätte paistma. Veel mõnisada meetrit ja võib koduväravast sisse pöörata. Veel sada, viiskümmend…
Paul juhtis hobuse õuele ja teritas pilku – seina ääres pingil istusid lähestikku kaks inimest. Tulijat nähes kargas Vaike ehmunult püsti, tema järel tõusis ka ohvitser. Paul ronis üllatava nobedusega vankrilt maha, sammus kiiresti sakslase juurde ja küsis norivalt:
„Was brauchen Sie hier? Kas te ootasite mind?”
„Ei, ma ainult rääkisin prouaga…”
„Prouaga ei ole teil midagi rääkida! Nüüd te võite minna!”
„Vabandage, härra…”
„Kõik! Minge! Kohe!” röögatas Lillepõllu peremees.
„Vabandage, proua! Ma lahkun!” Herman Altmeier lõi kannad kokku, kummardas Vaikele ja suundus sinnapoole, kust oli tulnudki.
„Ja sina! Miks kuradi päralt sul siidikleit seljas on?” pöördus mees Vaike poole ja tema toon oli halbaennustavalt käre.
„Mõtlesin, et natuke viisakam! Ikkagi võõras inimene…”
„Kurat! Sina oled ka sakslaste litsiks hakanud!” Paul haaras kleidi kaelaaugust ja tõmbas selle ühe ropsuga nabani lõhki.
„Mis sa tegid! Ta tõi veel lastele kommi ja sulle veini…”
„Kus need on? Siin?” Mees leidis kotist pudeli ja saatis mürtsuga vastu seina kildudeks. Savimüürile tekkis kummaline, tumepunasest veinist nõrguvate jalgadega hiigelämblik.
„Oota… Kommid, lastele!” nuuksus Vaike ja püüdis kotti Pauli käest ära kiskuda.
Siis mees lõi. Halastuseta. Otse näkku. Veel. Ja veel.
5
Adeele Katter tänas vaikselt õnne, et ta omal ajal oli end halastajaõeks koolitanud. See on amet, mille oskajaid vajatakse igal ajal, eriti aga siis, kui on sõda. Või siis veelgi rohkem, et haavatuid ravida ja neid jälle jalule aidata. Nüüd oli ta määratud vanemõeks haigla sellesse osakonda, kus opereeritud või lahastatud Saksa sõjaväelased enne haiglast väljakirjutamist oma tervist taastasid ja kust nad siis vastavalt üleelatud vigastuse suurusele kas rindele tagasi või kuskile haavatute puhkekodusse saadeti. Selles osakonnas oli kergem töötada, seal ei olnud sellist pinget kui haavatute vastuvõtul või operatsioonitoas. Siia, nüüd rindest kaugele jäävasse Tallinna toodavad haavatud olid küll juba rindearstide käe alt läbi käinud, sest muidu poleks nad pikka rongisõitu talunud; siinsete arstide hooleks oli nende võimalik kordusoperatsioon või täiendava ravi määramine ja jälgimine.
Adeele oli kevadel ka oma vanema tütre Aino haiglatööle kaasa haaranud ja seda kõigepealt praktilistel kaalutlustel. Kuigi tüdruk oli alles seitsmeteistkümneseks saanud, anti talle tööle asudes töölise toidukaardid, teiseks aga polnud ta oma tulevast kutsumust veel leidnud ja ema lootis, et suudab temasse sisendada armastust haiglatöö vastu ning panna Aino oma jälgedes käima. Gümnaasiumi lõpuklass seisis tütrel veel ees ning seega oli viimane aeg tema tulevikunägemust kujundama hakata. Muidugi oli sõda noorte õppimisvõimalusi mitmeid kordi ahendanud, aga see ei saanud niiviisi ju igavesti kesta. Oli vaja mõelda kaugemale, eelseisvale rahuajale, mil lapsed täiskasvanuks saavad ja oma elu elama hakkavad. Tüdruk oli juba parajalt vana selleks, et tööinimese elu tundma õppida, ning sel suvel kõndisidki ema ja tütar igal hommikul läbi linna haigla poole; Aino oli küll mangunud, et nad hakkaksid trammiga käima, peatus oli peaaegu haigla ukse ees, kuid Adeele oli seda teed juba kümme aastat astunud, ta tundis iga maja ning harjunud teekond tundub alati lühem kui esmakordne.
Aino alustas sealtsamast, millest Adeelegi oli omal ajal alustanud – sanitaritööst. Vahe oli ainult selles, et ema oli pandud teenindama naispatsiente, nüüd aga lamasid haiglas eranditult sõjast märgistatud noored mehed, kes pikajuukselise nägusa piigaga püüdsid sedamaid kontakti otsida. See ajas tüdruku segadusse ja pani punastamagi, kui oli vaja kellegi aset kohendada või siibrit tuua. Juba teise tööpäeva õhtul kodu poole kõndides sündis sellest emaga pahanduski.
„Mina enam sinna ei tule, nad vahivad mind niisuguse näoga, nagu tahaksid ära süüa! Ja veel…” Aino jäi mossitades vait.
„Noh, mis siis veel? Nad on ju kõik lamajad haiged, keegi sind hammustama ei hakka,” arvas Adeele tasakaalukalt.
„Hammustama ei hakka, aga…”
„Mis siis juhtus?” päris ema juba osavõtlikumalt.
„Seda et…” Nad kõndisid emaga mööda paeplaatidest kitsavõitu kõnniteed, hoolega jala ette vaadates, et mitte mõnel konarusel komistada. Ema kõndis eespool ja nii oligi tüdrukul parem seda öelda. „Üks tellis endale täna pissipudeli…”
„Loomulikult, sinu kohus on see tuua!”
„Tuua, jah, sellest ma saan aru! Aga ta tahtis, et ma selle talle kohale paneksin, endal teine käsi peaaegu terve.”
„Noh, kui on vaja, tuleb ka seda teha… Sa pead ette kujutama, et haiglas on kõik inimesed kesksoost.”
„Kesksoost!” turtsus Aino tigedalt. Meenutuspilt sundis teda kogetut veel kord läbi elama. „See küll ei olnud!”
„Ja sa ei pannudki? Kui ta sinu peale kaebab…”
„Kaevaku, kui tahab! Ma ei saanudki seda pudelit talle panna, sest… sest tal oli erektsioon! Sa vist ikka tead, mis see on? Ja kui ma siis minema jooksin, pani kogu see sandikari hirnuma!”
Adeele hammustas huult. Niisugusest kogemusest oleks ta tahtnud oma last küll säästa, tema teada polnud Ainol veel oma poissigi. Seitseteist, ta ei ole enam laps, aga kaugeltki
