kõhkleb, lisas: „Proovi-proovi, ma vaatan, kuidas sul läheb. Ega lehma ei tohi peljata, tema saab kohe aru, kes temast üle on ja kes ei ole.”
„Ma pole ju eluski lüpsnud,” tunnistas Vaike.
„Nojah, muidugi, linnas tuleb piim poest! Hakka peale!”
Vaike kükitas lehma alla ja sirutas käed ette. Võttis ettevaatlikult nisaotstest kinni ja sikutas. Ei midagi.
„Ta ei anna ju mulle piima kätte!”
„Ei anna…” osatas Laine. „Ega ta andma peagi, teda tuleb lüpsta! Näed, võta nii!” Nüüd kükitasid lehma kõrval juba kaks naist, Kivistiku perenaine seadis Vaike käed õigesti ja juhatas, mismoodi pigistada ja tõmmata. Ning siis sai Millale katsejäneseks olemisest küllalt – ta äigas korraks tagajalaga ja lõi lüpsiku ümber.
„Sa kuradi loll lehm!” hakkas Laine pragama ja virutas käega tubli hoobi looma laudjale. Piimaoja valgus võilillepuhmaste vahel laiali ja Vaike tundis, et seda tööd ei õpi ta kunagi ära. Ega tahagi õppida. Käigu kus kurivaim see Lillepõllu koos oma lehma ja viletsa hurtsikuga!
Laine oli aga tragim – võttis ämbri, kükitas uuesti lehma alla ja hakkas lüpsma. Looma iga liigutuse peale reageeris ta käratusega, ning imelikul kombel oli sellel mõju. Kümmekond minutit sõõrutanud, Laine tõusis ja ämbrisse oli kogunenud kolmandiku jagu vahukorraga kaetud piima. See oli Vaike meelest väike ime. Lüpsmist oli ta varemgi näinud, aga seekordne piim tuli nende enda, Lillepõllu lehmalt, kes Laine käratsemise peale oli päris vaguraks muutunud.
„Niimoodi! Nüüd kurna ära ja pane jahtuma, muidu läheb kiiresti hapuks. Aga eks sa õhtul lüpsad uut juurde. Lehm on sul hea!” ütles Laine ja kiirustas koju tagasi.
Nüüd, kui Milla oli juba terve kuu Lillepõllul elanud, oli Vaike teda ammugi lüpsma ja talitama õppinud. See polnud sugugi keeruline, rohkem tüütu, sest nõudis kindlat distsipliini; boheemlaseloomuga perenaisele oli juba lapsepõlvest igasugune rutiin vastukarva olnud. Tõsi küll, vajadus laste eest hoolitseda oli tema päevakava korrigeerinud, kuid linnas elades polnud sugugi harvad ka need päevad, mil Vaike pärast Pauli tööleminekut voodisse tagasi lipsas ning koos lastega keskhommikuni mõnules. Ka siin, Lillepõllul, oli seda mõnikord juhtunud, kui ta oli kindel, et Paul on kuskil kaugemal. Nüüd oli Milla sellelegi vabadusele lõpu teinud, tema tahtis juba varahommikul süüa, juua ja lüpsta, ning polnud needki hommikud kuigi harvad, kui Vaike lüpsipingil istudes oma lauba vastu lehma sooja külge toetas ja tal silmad unerammestusest hetkeks kinni vajusid. See juhtus enamasti siis, kui Paul õhtul pärast voodisseminekut oli järjekordselt oma meheõiguse maksma pannud, siis kohe magama jäänud ning Vaike pärast seda unetuna mõtteid heietades ööhämaruses kumavat aknanelinurka oli silmitsenud. Teinekord võis selline paus isegi tunde kesta ja sellel ajal jõudis naine igasuguseid mõtteid läbi pea lasta. Aga millised need mõtted ka ei olnud, alati jõudis ta ühele lõppotsusele – tema nii lootusrikkalt alanud elu oli juba oma kõrgpunkti ületanud ja läks nüüd paratamatult allamäge. Kõrgpunkt oli olnud esimene aasta oma uues Nõmme-kodus, mil Paul oli veel suhteliselt leebe ja armastusväärne; nüüd olid selle mehe olekust vaid tundmatuseni moondunud riismed järele jäänud. Siis oli olnud rõõm, nüüd olid jäänud vaid kohustused – kohustus perele süüa teha, nende riideid lappida, pesta ja koristada, talvel seda hurtsikut kütta… Ning muidugi see, mis Paulile õige tähtis tundus ja talle endale juba ammu rohkem rahuldust ei pakkunud kui pliidi alt tuha väljaviimine – olla tõrkumata anduv naine ka voodis. See viimane oligi nagu omamoodi altkäemaks või külvaja lootus, et mees ka päeval tema vastu leebem oleks, kuigi tegelikkuses oli selle külvi tõusmeid haruharva näha. Aga siis, kui Vaike hing selles väljapääsuta ringis tõeliselt märatsema tahtis hakata, oskas ta ennast vaigistada teadmisega, et on sõda ja sellest tulevad kõik pahandused. Ning kui sellest ei aidanud, tuli lohutamiseks meenutada Marie Underi luulerida: mis neil puudub – meil on söök ja säng… Sest nemad, Katterid, olid üle noatera ikkagi Eestimaale jäänud, neil oli oma, kuigi vilets peavari ja nälga polnud nad näinud. Aga laulda Vaike neid luuletaja südantpitsitavaid värsse enam ei suutnud, kuigi talvel sepitsetud viis tal tihti kõrvus kumises. Talle näis, et kaastunnet vajaks ka tema, ainult ei olnud kedagi, kellelt niisugust heldust loota. Mitte kedagi. Ja siis nagu taevasaadik oli ilmunud noor ohvitser Herman Altmeier…
Vaike lõpetas lüpsmise, tõusis ja valas piima kurna. Ootas, kuni vahune vedelik läbi tiheda kurnariide mannergusse sorises, ning lasi siis läikivast plekist nõu nööri otsas kaevu jahtuma.
„Noh, Milla, lähme aga jälle,” ütles ta lehmale ja võttis ketist. Oli ilus suvehommik, lapsed veel magasid, Paul oli varahommikul jalgrattal kuskile sõitnud ja ühmanud lahkudes vaid ukselt, et lõunaks ta koju ei tule. Pärast viimast intsidenti oli mees ootamatult vaguraks jäänud, ei paistnud küll kahetsevat, aga oli endassetõmbunud ja sõnakehv. Ning Vaike omalt poolt vastas samuti vaikimisega.
Vaike ja Milla teekond viis nõlvakust alla jõe poole, otse heinamaaga külgnevale põllule, kuhu Pent oli omal ajal ristiku külvanud. Lillepõllul karjamaad ei olnud, lehma köietati suvel ristikupõllul ja hiljem, pärast heinategu, juba jõeäärsel heinamaal, mida põldudest eraldasid vaheldumisi pajupõõsastega kasvavad korbatanud tüvedega põlised arukased. „Frau Vaike, guten Morgen!”
Vaike võpatas seisatama. Nagu maa alt, õigemini küll suure pajupõõsa varjust, oli tema teele ilmunud kaitsevärvi riietuses mees. Herman Altmeier hoidus endiselt varju, aga naeratas üle näo.
„See olete teie! Ja nii vara hommikul…” Samas tuli naisele meelde, millisena ta hommikul oli peeglis paistnud, ja ta varjas vigasaanud näopoole käega. „Mida te siin teete? Palun, minge ära!” Naine kummardus ja vajutas ikka end varjates lehma metallvaia maasse.
„Frau Vaike, mul oli teie pärast mure! Mulle tundus, et teie mees ei suhtunud minu külaskäiku hästi,” seletas mees põõsa varjust välja astumata. „Te vabandate mind, aga ma seletaksin teile…”
Mul oli teie pärast mure, oli see mees öelnud. Juba ammu polnud naine kuulnud, et keegi tema pärast muretseks. Mamma ja papa Rakveres küll muretsesid, aga nemad olid liiga kaugel et aidata ja nende kirjadki jäid vaid paberilehtedeks, mis kandsid küll häid ja sooje sõnu, kuid ei asendanud osavõtliku inimese lähedust…
Vaike astus pooltahtmatult mõned sammud mehe poole, ja siis ruttas Herman talle vastu, võttis käest ning tõmbas pajupõõsa varju.
„Mein Gott, liebe Frau! Mis ta ometi on teiega teinud!”
Need sõnad, veel enam toon, millega mees rääkis, murdsid Vaikes korraga kogu vastupanu ja uhkuse, millega ta oli oma muret kandnud. Alles nüüd tundis naine, kuivõrd ta vajab kedagi, kes teda selles karmis, veel enam – väljapääsmatuna tunduvas olukorras lohutada võiks. Mingi sisemine uhkus oli teda senini püsti hoidnud; nüüd see äkki lagunes, Vaike vajus istukile rohule ja purskus ohjeldamatult nutma.
„FrauVaike, ma… ma olen lihtsalt keeletu! Teie ei olnud ju milleski süüdi, et niiviisi… Ja üldse, naisterahvast niimoodi lüüa…”
Vaike kuulis öeldust vaid üksikuid sõnu, ta oli kummuli rohul ja nuttis kogu südamest. Ning siis tundis, kuidas Herman ta kõrvale põlvitas ja teda õlgadest embas. Algult õrnalt, nagu kartlikult, siis aga surus oma näo naise juustesse, seejärel pööras Vaike kannatanud näo enda poole ja hakkas teda suudlema. Just sealt, kuhu Pauli rusikas oli tabanud. See oli midagi niisugust, mida naine ei oodanud. See halvas vastupanuvõime, ta sulges ainult silmad ja pomises:
„Ma näen nii hirmus välja…”
„Ei, Vaike! Te olete ilus, te olete imeilus…” sosistas mees. Ja korraga hakkas naisel õudne,
