i
Lepavere mõis
1
Mõisapargi ääres seisvas valges nelja korteriga kivimajas peeti järjekordset pidu, sest kalender näitas seitsmendat kuupäeva. Seitsmes oli Lepaveres pensipäev. Pensipäev ja pidu olid sellest ajast, kui Armand Alber pensionile jäi, alati kokku kuulunud ja seda aega oli olnud juba kümmekond aastat. Pensionil oli hea olla, kuigi Armand vahel muigega seletas, et nüüdsel jõudeolekul on kaks viga: esiteks käivad pensipäevad liiga harva ja teiseks võiks pension olla jupp maad suurem. Kui mitte just kaks, siis vähemalt poolteist korda, et järgmise korrani lahedalt jätkuks. Siis poleks vaja enne järjekordset pensipäeva pudeleid kokku otsida, need kilekottidesse toppida ja jalgratta pakiraamile siduda, et poodi viia. Selleks, et leivapätsi jaoks raha saada.
Armandi juures peetavate pidudega oldi selles kolhoosiajal ehitatud kahekorruselises kivimajas juba harjutud, samamoodi nagu oldi harjutud ka kõige muuga, mis maal pärast kolhooside kokkukukkumist oli juhtunud. Inimesed vananesid ja igapäevases elus tekkivaid muutusi võeti üha enam paratamatusena, mis nii vananemise kui ka riigikorra vahetumisega kaasas käisid. Juba ammu enne kolhoosiaja lõppemist, kaheksateist aastat tagasi, pandi kinni kohalik algkool, kus ümberkaudsed lapsed olid seni õpetust saanud. Lapsi lihtsalt enam ei olnud, nii nagu siinkandis ei olnud enam ka noori inimesi, kes neid sünnitanud oleksid. Paar aastat tagasi oli tegevuse lõpetanud ka Lepavere pood, kust seni oli leiba ja leivakõrvast ostetud, muidugi ka õlut ja viina, milleta siinne maaelu enam ammu mõeldav ei olnud. Pood ei vastanud euronormidele ja pandi ühel heal päeval lihtsalt kinni. Kas ümberkaudne elu euronormidele vastab, seda ei küsinud keegi, ammugi mitte kõrged vallaametnikud, kes perspektiivitu Lepavere küla vastu olid ammugi huvi kaotanud. Pärast poe sulgemist hakkas kohalik rahvas bussiga alevikupoodi sõitma, buss käis kord päevas. Bussiga alevikku ja jalgsi tagasi, vahel ka vastupidi, mis see viis kilomeetrit maainimesel astuda. Kellel oli jalgratas, see käis jalgrattaga ja sai isegi bussisõitjatest rutem käidud, kui just vihm või vinge vastutuul väntamist segama ei tikkunud. Seejärel aga sai ka bussikasutajate aeg läbi – kuskil kaugel ja kõrgel oli leitud, et Lepavere kaudu looga teinud bussiliin tuleb otseks tõmmata, ja nii ka tehti. Külaelanike protestikirjale saadi vallamaja kaudu küll vastus, aga see polnud lahendus, vaid õigustus – kirjutati, et Lepaveres on liiga vähe bussikasutajaid, et seda bussiliini nende küla kaudu käigus pidada. Bussiliini õigekstõmbamise järel kadus vallal huvi ka kohalikku teed korras hoida, mis siinsete lepikute vahel loogeldes oli kunagist mõisasüdant suure alevikuteega ühendanud. Lepik hakkas peale tungima ja teekene jäi päris kitsaks, kus ainult paari kohaliku autoomaniku „Moskvitšid” liikuma mahtusid ja nendelgi oli teineteisest möödumisega tegemist.
Maainimene on teadagi visa ja kohaneb iga olukorraga. Eriti need, kes olid kolhoosikorra alates ühismajandite asutamisest kuni nende kuulsusetu lõpuni kaasa teinud. Raskest kolhooside algusajast aitasid omal ajal üle saada isiklik maalapp ja lehmakönt, vähemalt kartulimugul ja piimaliiter olid omast käest võtta, pealegi sai lehmaanni ülejäägi meiereisse viia. Uus aeg oli aga veelgi kaugemale läinud ja nüüd ka kohaliku lehmapidamise ära lõpetanud, sest piima enam kokku ei ostetud. Ikka nendesamade euronormide pärast, mida maainimese lihtsas laudas kuskilt võtta ei olnud. Teede veeres kõrguvad piimapukid kasvasid rohtu, lagunesid ja mädanesid; varem igapäevane piimaauto tulek, mille järgi kodutööde päevaplaan oli seatud, läks kogunisti meelest, sest Kirjakud ja Punikud olid ammugi tapamajja viidud – selline oli elu mitte ainult Lepaveres, vaid ka mujal ääremaastunud Eestimaal. Polnud siis ime, et niisugune hall argipäev lausa kiskus pidu püsti panema, sest peopidamine aitas edasi elada, esialgsed nurisemised läksid meelest ja jälle lepiti olukorraga.
Armand Alberi juurde kogunes pensipäevadel kindel seltskond. Vastaskorterist tuli Lehte, eluaegne lüpsinaine, kellega karjakuametit pidanud Armand oli aastaid ühes kolhoosilaudas töötanud. Maantee servas maadligi lösutavast hütist, kunagisest aednikumajast, tulid Vassili ja Nadja; nemad olid mõne aasta eest linnast maale kolinud, siis kui linnas töökohtadest puudus tuli ja linnaelu võimatult kalliks läks. Ja alati oli kohal ka Suurupi Juhan, endine meremees, kes kalalaeval merd sõites oli mingi mehhanismi vahel labakäest ilma jäänud ja nüüd oma kaheksakümneaastase ema juures vanas talumajas elas. Armand ja Vassili olid vanaduspensionärid, Juhan sai invaliidipaiukit, aga Lehte käis pärast kohaliku kolhoosilauda kinnipanekut tööl aleviku lähedale ehitatud farmis, kuhu kolhoosist moodustatud osaühing oli oma lehmad koondanud.
Iga peoletulija poetas ühisele lauale midagi, oli selleks siis pudel haljast, paar pudelit õlut või naiste puhul lausa kohustuslikuks saanud taldrikutäis pealehammustatavat kraami. Nadja tõi alati kaasa hapukurki, neid pidi tal kodus terve tünnitäis olema, ja niipea kui kurgitaimed tema aias kandma hakkasid, asus ta neid jälle juurde tootma.
Lehte saabus esimesena. Teadagi, kõige lähem tulla, ainult üle koridori. Ja alati jutualdis, nagu ta juba loomu poolest oli, tõmbas teda kohe vanu mälestusi heietama.
„Sa, Armand, oled veel täitsa kõbus vanamees! Minu arust polegi sa eriti vanemaks läinud!” sädistas naine. Ta oli veidi üle keskea, aga hästi säilinud, pealegi eelseisva peo puhul end veidike sättinud, isegi huulepulgaga suu üle käinud ja juukseidki keeranud.
„Ja sina oled aina nooremaks saanud! Kui palju sul kevadel ette kukkus, kas oled juba viiskümmend täis?” aasis Armand Alber õllepudelist märjukest rüübates. Kõrvaltvaataja poleks Lehte juttu saanud küll tõeselt võtta, sest Armandil oli habe ajamata ja ümber palja pealae pikaks kasvanud hallisegused juuksed pulstunud.
„Kas ütlen nii, nagu on? Olgu, sina oled vana semu, mis ma varjan: viiskümmend kaks!”
„Ohoh! Sa võid ju veel mehelegi minna!”
„Ena mul asja! Ma olen seal juba käinud ja pole õndsaks saanud.”
„Oled sa Priidust midagi kuulnud?” päris Armand.
„Mis tast kuulda, läks oma teed ja õnn kaasa! Kadunud samamoodi nagu sinu Anugi. Läks, ja tont temaga!”
„Kurat, oleks ma noorem, võiksime veel sinuga leivad ühte kappi panna, üksikud inimesed, nagu me oleme…” võttis Armand kuraasi. „Ega minust enam õiget meest ei oleks, aga eks küljesoojendaja ikka.”
Lehte naeris, aga see ei olnud pahatahtlik naer.
„Vanasti olid päris traksis poiss, andsid mõnelegi nooremale silmad ette!” Naise suu kiskus teadvale muigele.
„Nojah, eks sina ju oskad võrrelda, sul olid kõik Lepavere mehed järele proovitud,” arvas mees neutraalselt, aga see ütlemine võttis Lehte tõsiseks ja pani kulmu kortsutama. Pikkade aastate jooksul oli lauda juures nii mõndagi juhtunud, aga see oli juba minevik.
„Sa räägid, nagu ma oleks mõni külalits! Armastus võib igaühele peale tulla ja siis ei küsita!”
„Nojah, eks vindise peaga ole igasugu hullu tehtud… Lepavere külapood oli üsna lauda lähedal, hea oli pooliku järel käia,” ütles mees unistavalt. „Kui sarved soojad, tuleb armastus ka kergemini peale. Eks ma tean omast käest.”
Lehte turtsatas, aga ei hakanud enam teemat jätkama. Oli neil Armandigagi oma armulugu olnud, küll juba paar tosinat aastat tagasi, aga seda kuumem ja vapustavam. Küllap selle loo pärast lubaski naine Armandile sõnades rohkem kui teistele oleks lubanud. Ja pealegi ei olnud ju praegu kedagi kuulamas.
„Jaa, olid ajad…” heietas mees edasi. „Juurika Karla oli meil hea brigadir, ei ta teinud tüli ja võttis ise ka punnsuutäie. Oli ikka eht kolhoosivärk. Ja sina olid üle küla plika!”
„Kas sa tead ka, miks ma jooma ja teisi mehi vaatama hakkasin? Sinu pärast! Just – sinu pärast!”
„Tohoh… Kas tõsi või?” imestas Armand ja korkis teise õllepudeli lahti. Oli pensipäev ja just poest tuldud.
„Jah, siis kui su Anu lauta tuli ja meid ära tabas. Ja sind minust
