oli laps ka, sellepärast.”
„Aga näe – su elu läks ikkagi laiali!” ütles Lehte parastavalt.
„Noh, see tuli hiljem. Siis, kui Epp juba suureks ja koolist läbi sai. Tal oli ju vaja linna keskkooli minna, eks siis Anuga koos läksidki.”
„Läksid ja pole sind pärast isegi vaatamas käinud!”
Armand tõmbas kulmud pahempidi. See, et Lehte tema ammumöödunud pereasjadesse sekkus, talle ei meeldinud. Sest Anu oli tubli naine olnud ja tema ise oli suhte ära rikkunud. Ikka selle va pudeli pärast, mis muud.
„Ju neil siis polnud vanameest enam vaja…” ütles ta tõrjuvalt ja läks ise rünnakule. „Aga siis sa minu juurde elama tulla ei tahtnud, ma olin prii poiss ja kutsusin küll, aga ei! Siis sul oli Anton, tema oli noorem.”
„Mis oli, see oli,” nõustus Lehte. „Sain siis ka priipärast vene meest proovida. Hea oli!”
„Miks te siis kokku ei jäänud, kui hea oli? Või temal ei olnud hea?”
„Ta kurat läks ju vangi! Selle tsemendikoorma pärast, mille nad koos Mäe Osvaldiga pihta panid ja maha parseldasid. Ja pärast lahtisaamist ta enam siiakanti ei tulnudki, olevat Venemaale läinud.”
Ukse taga kolistati.
„Tee lahti, eks need ole Vassil ja Nadja,” ütles Armand, kiirustavalt õllepudelist tublit sõõmu rüübates. Olidki, Vassili poetas lauale pooliku, naine võttis korvist paar kausikest.
„Nu, s prazdnikom!” ütles Vassili. Eesti keelega sai Nadja paremini hakkama, mees oli umbkeelseks jäänudki. Aru sai küll enam-vähem kõigest mis räägiti ja vahel torkas eestikeelse repliigigi vahele, aga põhiline jutt käis tal ikkagi vene keeles.
„Prasnikom, prasnikom,” noogutas Lehte ja tegi lauale ruumi. Oli juba nii jäänud, et temale langesid perenaise kohustused. Armandile see meeldis ja ta jälgis naise tegemisi rahuloluga. Pealegi ei tavatsenud Lehte niisuguste pidude puhul kanda oma igapäevaseid luitunud teksapükse, vaid oli kleidi selga tõmmanud. Siidkleidi, mis ta põlved katmata jättis, kehakumerused esile tõi ja sellega vanamehe pilgu vangistas. Vassili otsis endale tooli, istus ja kõõritas isutava ilmega õllepudelite poole.
„Eks sa tee lahti…” viitas Armand oma pudelikaela peost laskmata, ja külaline ei lasknud seda mitu korda ütelda.
„Kas sul leiba on?” küsis Lehte Armandilt.
„Poolik kannikas peaks olema…”
„Mis sellest saab! Ma lähen toon enda juurest, ma poest tõin!”
Nadja nihutas laual kausse ja sättis taldrikuid paika.
„Minul sjeened on! Veel mineva-aastased sjeened on!” seletas ta Armandile.
„Nojah, eks seen on hea sakumm. Ja sina neid tunned ja oskad korjata! Mis nad sul on, soolatud või hapendatud?”
„Soolatatud sjeened. Ja till ka pandud, sjee on hea.”
Lehte tuli tagasi ja hakkas leiba lõikama.
„Juhan paistis ka lähemale loovimas, oli juba kurvi takka välja jõudnud,” seletas ta.
„Jõuab õigeks ajaks! Kurat, kui vanasti oleks tööle ka nii kella järgi tuldud…” irvitas Armand.
„Sa räägid, nagu oleksid ise brigadir olnud, et teisi taga ajada.”
„Kesse brigadir on? Kas Armand brigadir oli?” imestas Nadja.
„Ei olnud brigadir, karjak oli! Tööinimene,” seletas Lehte.
„Nu-nu, karjakk…” kordas teine tundmatut sõna. Siis põrutati kolm korda uksele ja Lehte läks avama.
„Tere, kõik see vägi! Ega ma hiljaks ei jäänud?” müristas Suurupi Juhan juba ukselt, tal oli vägev bass.
„Ei jäänud, haljastel on veel mütsid peas. Õllega on iseasi, kui tahad, raba kiiresti. Paar pudelit veel on!” tõstis ka Armand häält. Vassili oli oma pudeli juba lõpetanud ja kiikas järgmise poole.
„Ei, noh, õlu teeb muu kraami jaoks tee lahti,” arvas Juhan ja võttis pudeli. „Mis siis teil ka uudist?”
„Mis uudist sa otsid? Häid uudiseid pole kuskilt võtta ja halbu ei taha rääkida.” Lehte välgutas silmi, Juhan oli temast vaid paar aastat vanem, teiste koosolijatega võrreldes veel ikka meheeas.
„Aga minul on! Kuulsin, et Lepavere mõis pidavat maha müüdama, ostjagi juba olemas,” lausus Juhan.
„Tohoh! Kes seda risu peaks tahtma, see peaaegu ju nagu ahervare! Kes see loll on, kes niisugust logu osta tahab?” imestas Armand ja sättis end lauale lähemale. Lehte oli leivalõikamise lõpetanud ja takseeris nüüd laualolevat kraami.
„Vist aitab, valmis võileivad on ka… Jah, kes see uus mõisasaks siis on? Äkki on tal tööd pakkuda?”
„Ma käisin vallamajas, seal räägiti. Justkui mingi kunagiste mõisaomanike järeltulija pidi olema, nagu ma aru sain. Et veri kisub siiakanti tagasi,” seletas Juhan. „Sakslane pidi olema, Saksamaalt.”
„Sakslane? Sihukesega ei oska rääkidagi!”
„Mis see sakslane siia otsib? Meiesuguste hulka ta ei kõlba,” arvas Armand. Uudis teda eriti ei huvitanud.
„Eks esivanemate veri tõmbab, mis muud. Vaata, kui paneb mõisa jälle püsti, oleks kena küll.” Juhan tõi köögist väikese järi ja istus sellele, õllepudel püsti peos. „Aga mis ta siin metsade taga tegema hakkab…”
„Eks tuleb ka meiega koos pidu panema!” naeris Lehte. „Siis hakkame kõik saksa keelt rääkima: vas vilkst tuu, vasikajalga?”
„Just! Eestlastel ongi see pugemise mood, et võtavad võõra keele omaks. Näe, venelased tulid ja kes nendega eesti keelt rääkis? Mitte keegi, kõik hakkasid sedamaid venet purssima. Ma olin kunagi ehitustööl, brigaadi tuli üks vene mees ja kohe hakati temaga ainult vene keeles asju ajama! Näe, Vassili on siiamaani umbkeelseks jäänudki, eesti keel külge ei hakka!” ütles Suurupi Juhan mingi sisemise vihaga. Laeval, kui temaga õnnetus juhtus, oli just venelasest madrus see olnud, kes hoiatamata vintsi tööle lülitas ja Juhani käelaba trossi vahele tõmbas, ning mees kandis siiamaani viha kogu selle rahvuse vastu.
„Minul… ponimaju! Govorit ne umeju,” õiendas Vassili.
„Eks Nadja räägib tema eest! Mehed, istuge nüüd lauale lähemale, laud on kaetud!” Lehte sättis toole paika. „Soe sjook ei ole… Kui sjugis, siis mina kapusta teeb!” lubas Nadja. „Kas klaasid on?”
„Palju neid vaja, meile aitab ühest. Las käib ringi!” Armand keeras pudelil korgi krõksuga pealt.
„Oota, ära vala! Mul on midagi muud!” Juhani käsi läks taskusse ja siis tekkis lauale veel üks pudel. „Omatehtud, proovime ära!”
„Eto tšto – samogon?” uuris Vassili.
„Ne tvojo delo! Ma panin torud hakkama, see käib nüüd lihtsalt, toru on igas ehituspoes müüa. Pärm, suhkur ja vasktorud,” seletas
