style="font-size:15px;"> „Aga alghind…” katsus raamatupidaja veelgi vaielda. „Kust me selle saame?”
„Küsime, mis ta oleks nõus maksma. Ja paneme sellele veerandi juurde!”
Õpetaja tõlkis küsimuse – kui palju oleksite nõus maksma?
Ehee, kes müüb, selle hind. Kummalised inimesed siin Eestimaal. Nad just nagu ei teaks, et müüja ja ostja on antipoodid.
Kaks miljonit! otsustas vallavanem.
Mis see eurodes teeb?
Sada kolmkümmend tuhat, rehkendas raamatupidaja.
Palju, liiga palju.
Mis teie pakute?
Viiskümmend tuhat eurot, mitte rohkem.
Mis see kroonides teeb?
Seitsesada kaheksakümmend tuhat, klõbistas raamatupidaja klahve. Ilus ports raha.
„Kuuskümmend tuhat eurot!” pakkus vallavanem. Sakslane mõtles veidi.
Ta ei ole mõisa veel seestpoolt näinud. Ja tahab teada, kui palju maad mõisa juurde kuulub, tõlkis õpetaja.
Terve mõisapark, nii palju kui seda on. Aga kas mõisahoone on siis lukus?
Jaa, uks pidavat kinni olema.
Vallamajas võtit igatahes ei ole. Võibolla on kellegi kohaliku käes, seda peab uurima. Te tulete nagunii kolme päeva pärast tagasi, selleks ajaks on kõik klaar.
Vastuoluliste tunnetega kõndis Günter von Mühlhausen taksosse. Äsjane visiit vallavanema juurde tõestas, et Eestimaal ei saa milleski kindel olla. Kõigepealt lubati mõisa hind kindlaks teha paari nädala, siis kolme päeva jooksul ja siis korraga pakuti see välja umbropsu, lausa laest võetuna. Seda tõestab kergus, millega hinnast poole jagu alla lasti. See polnud võrreldav isegi turukauplemisega, kus hinda mõne, parimal juhul kümne-viieteistkümne protsendi võrra alla kaubeldakse. Aga kuuskümmend tuhat eurot selle mõisa eest oli ikkagi võileivaraha ja sellest kaubast pidi kinni hoidma, maksku mis maksab. Sest Lepavere oli olnud tema esivanemate kodu, kuhu ta pidi väärika järeltulijana naasma. Ta tuleb ja äratab selle paiga jälle ellu…
Günter von Mühlhausen tundis, et reis esivanemate maale hakkab ennast lõpuks õigustama. Taksosse istudes pomises ta enda ette veel kord:
„Le-pa-ve-re…”
Enam ei tundunudki see nimi nii võõrana.
3
Eesti Vabariigi ajal sai Lepavere mõisast koolimaja, kus ümberkaudsed lapsed ligi viiskümmend aastat usinalt või vähem usinalt õppisid, nii nagu kellelegi oli pead ja tahtmist antud. Algul oli see kuueklassiline algkool, nõukogude perioodi algusaastail muudeti kool seitsmeklassiliseks, aga siis algas allakäik. Kolhooside asutamise aegu oli enamik elujõulisi maanoori linnainimesteks hakanud ja Lepavere rahva hulgas ei sõlmitud enam abielusid ega sünnitatud lapsi. Mõisas asunud seitsmeklassiline kool taandati esialgu neljaklassiliseks ja kiratses niiviisi kahe õpetaja ja mõnekümne õpilasega veel mõned aastad, kuid kasutuseta ja kütteta jäänud ruumid hakkasid juba tollal lagunema. Kui lõpuks kõrgemalt poolt korraldus tuli Lepavere algkooli tegevus lõpetada, sarnanes mõisahoone juba rohkem tondilossiga, millesse ristiinimestel enam asja ei olnud ning kuhu satuti vaid kindla eesmärgiga, nagu mõne pasliku aknaraami või ahjuukse ärandamine. Ometi ei olnud mõis päris asukateta – selle tondilossi keldrikorrusel elas ikka veel üks inimene, eluaegne kooliteenija Maria Blumfeldt, keda rahva hulgas oli hakatud pilkamisi Lepavere mõisaprouaks kutsuma. Maria oli lapsena sõjapäevil Lepaverre sattunud, kus tema ema sai kooliteenija koha, mille ta hiljem tütrele pärandas. Pärit olid nad kuskilt Narva kandist, kust sakslased nad rinde jalust tagalasse saatsid. Maria oli lesk, tema mees oli kolhoosis töötades traktori vindise peaga kummuli ajanud ja ise selle alla jäänud. Pärast õnnetust naine enam endale elukaaslast ei leidnud ega püüdnudki leida; kooli sulgemise järel oli ta kolhoosi põllutööliseks läinud ja nüüd elas oma tagasihoidlikust pensionist, tänades Jumalat, et vähemalt peavarju eest polnud vaja maksta – mõisahoone katus oli veel sedavõrd pidaja, et vihmavesi keldrikorrusele ei ulatunud. Tegelikult oli Maria elamise näol tegemist küll poolkeldriga, mille uks avanes mõisa teenijateõuele ja mida sealtpoolt vaadates kuidagi keldriks nimetada ei saanud; kelder oli ta aga vastaspoolt, sest täidetud pinnase tõttu paiknesid alamõõdulised aknad mõisa peaukse ees peaaegu maapinnal. Marial oli pliidiga tuba, ehitatud juba mõisnike päevil, ning teadjate rääkimist mööda olevat seal kunagi elanud mõisa kutsar.
Maria Blumfeldt täitis oma suviseid päevi aiatööga. Ta oli kunagisest kooliaiast osakese korras hoidnud, seal igal suvel peenraid teinud ja lapikese kartuleid maha pannud, et oleks värsket võtta. Aias peenarde kohal koogutamine oli talle muutunud juba eluviisiks, sinna ruttas ta igal hommikul, kui just vihma ei sadanud või viimasel ajal tavaliseks muutunud seljavalu liiga ei teinud. Aias leidus alati tegemist – kastmist, rohimist ja harvendamist; silma pidi peal hoidma juba sellepärast, et salakaval umbrohi vaid ootas, millal saaks pea mullast välja pista ja külvatud taimedega võidu võrseid ajama hakata.
Kooliaias ei talitanud Maria siiski üksinda. Seal oli veel teinegi peenrategija, endine õpetaja Valentine Otsepp, kes elas mõisapargi servale ehitatud silikaatkivist korrusmajas ja kellega Marial oli juba vanast ajast mingi ühtekuuluvustunne säilinud. Olid nad ju mõlemad Lepavere kooli teenistuses olnud ja selle sulgemise järel samasse elama jäänud. Aias kokku saades arutasid naised nii maailmasündmusi, mis mõlemale küll kaugeks jäid, kui ka kohalikku elu, mis oli märksa huvitavam teema. Valentinelt saigi Maria teada, et lagunev mõis tahetakse maha müüa.
„Ei ma seda usu, kes seda enam tahab…” vangutas ta pead.
„Näe, ikkagi leidub keegi. Mina ka ei uskunud, aga sain vallasekretäriga jutule, tema rääkis. Et pidi vana mõisasaksa sugulane, vist venna pojapoeg või kedagi seesugust olema, et nagu pärija või… Nime poolest ka von Mühlhausen, nii nagu pärisomanik oli.”
„Nojah, aga mis ta selle mõisaga peale hakkab?”
„Laseb ära remontida! Teeb korda, võibolla tuleb veel ise siia elama!”
„Issand, mis see tal maksma läheb! Peab neil ikka raha olema, et niisuguse mõtte peale tulla!” imestas Maria. „Aga mis siis minust saab, ega mulle seda toakest enam ei jäeta?” taipas ta siis kohkunult.
„Ega vist…” vangutas ka Valentine pead. „Eks vald peab sulle uue elamise leidma, mis muud.”
„Ja meie aiamaad võetakse ära…”
Mida kaugemale jutt arenes, seda rahutumaks muutus Maria hing. Ta otsustas ise minna vallamajja asja uurima, sest oli ju kogu oma teadliku elu selles toakeses asunud ega osanud mujal elamist ettegi kujutada. Teistele näis Lepavere mõis tondilossina, aga temale oli see ikkagi kodu, mis küll mingeid mugavusi ei pakkunud, kuid millega ta oli läbinisti harjunud. Kodudega on ikka nii nagu sugulastegagi, et nende omapäraga tuleb harjuda, olgu neil siis mis tahes puudusi – ja kui on juba pikka aega koos elatud, ei suudetagi kujutleda, et võiks olla ka teisiti.
Vallamajas sai Maria teada, et kogu jutul on tõesti tõepõhi all, kuid nii, nagu Issanda veskid jahvatavad alati aegamööda, ei olnud ka siin kiireid muutusi karta. Mõisa tegeliku mahamüümiseni pidavat veel minema aega, sest nii vallamaja kui ka ostusoovi avaldanud Günter von Mühlhausen peavad enne veel virnade viisi pabereid korda ajama.
„Aga mis minust saab?”
