nad ka teha osanud, kunagine lubivärv oli paksu õlivärviga üle võõbatud, ime siis, et pakatama ei hakka… Kõik oli siin vana, vilets ja hädine, nii see lagunenud mõisahoone kui ka inimesed. Isegi vallavanem tundus olevat kuidagi kõhklev ja otsustusvõimetu mees, kellel puudus kindel sõna – seda tõestas nii ebalev hääletoon kui ka pilk, mis ei kinnitunud vestluspartnerile, vaid omatahtsi ringi uitas. Teisest küljest oli aga tegemist ostjale vägagi soodsa kaubaga, mis sündis ootamatult kergesti, isegi oluliselt kauplemata… Ta ütles midagi tõlgile ja viitas võtmele, mida vallavanem ikka veel käes keerutas.
„Härra Mühlhausen arvas, et tahaks nüüd mõisa seestpoolt näha. Aga proua peab otsustama, kas ta soovib valvuriks hakata,” seletas too. Kaarsoo ulatas nagu vastu tahtmist võtme ja tõlk lahkus koos sakslasega.
„Noh, kuidas siis jääb?” Vallavanem kibeles ka teistega kaasa minema.
„Ma ju ei tea! Ma ei saa valvamisega hakkama, kui siia igasugu materjali kokku veetakse ja… Ma olen ju vana inimene!” kaebles Maria ja piidles altkulmu vallasaksa. „Äkki leiaksite mulle kuskilt toakese, ega mul pole palju vaja.”
„Kus mul neid tubasid võtta!” Asjamees lõi käega ja tegi sammu ukse poole. „Eks seda asja peab veel mõtlema.”
Vallavanem jõudis teiste juurde siis, kui need edutult püüdsid vajunud välisust lukust lahti keerata. See õnnestus alles kolme mehe jõuga, kui kaks raputasid ust ja kolmas keeras võtit.
Hoone sisemuse nägemine tegi Günter von Mühlhauseni mõtlikuks. Samamoodi pakatanud värv seintel, ripakil uksekäepidemed, aastate jooksul tuhandete kooliõpilaste saabastest oksamuhklikuks kulunud laudpõrandad. Keeruga puutrepp, mille astmetesse oli keerukohas lausa teerada sisse kulutatud. Kõik oli siin võimatuseni kulunud – isegi uksed. Laest oli krohv osaliselt maha pudenenud ja krohvimattide ribistiku paljastanud. Ja esimeses saalis, kuhu nad sisenesid, võttis mehi vastu seinas haigutav suitsunud tühimik – mälestus ahjust, millest oli säilinud vaid hunnik tahmunud täitekive. Tubli pooltunni kõndisid mehed vaikides mööda mõisahoonet. Kaarsoo piidles vargsi Günter von Mühlhauseni näoilmet, aga see oli kinnine ja tõrges. Ainult saalist terrassile avanevate akende osaliselt säilinud värvilised klaasid kutsusid ta näol esile põgusa naeratuse – need olid kindlalt pärit veel tema esivanemate ajast.
Peagi istusid mehed autosse ja sõitsid minema, aga Maria Blumfeldti õlgadele jäi masendav mure oma elupaiga pärast. Senine viletsake elamine ei tundunud enam oma ja kodusena, teadmine, et need kaitsvad seinad võidakse tema ümbert mis tahes ajahetkel ära võtta, hakkas teda kollitama ning esmakordselt tekkis tunne, et ta on siin võõras ja soovimatu isik. Ka igapäevane aiatöö ei pakkunud enam senist rahuldust, aedki oli ju võõra oma, sest kuulus mõisale. Tol päeval kõndis ta pärast meeste lahkumist sedamaid Valentine juurde, aga ka sõbranna ei osanud talle head nõu anda.
„Eks ikka vald peab siin lahenduse leidma,” arvas ta. „Kui ta ütles, et mõis on valla oma – ja seda ta on, ega muidu vald seda müüa saaks –, siis elad sina valla pinnal ja nemad peavad sulle uue elamise andma!”
„Jah, aga ta tahtis ju minult tagantjärele hakata üüri sisse nõudma! Kust ma selle raha võtan? Sellepärast oleks parem vallaga üldse mitte tegemist teha. Kui mina hakkan nõudma, hakkavad ka nemad.”
„Mis sul siis üle jääb – võta valvuriamet vastu!” kehitas Valentine õlgu. Temal oli oma erastatud korter olemas, teda mingi väljatõstmine ei ähvardanud, ja kuigi Maria oli ta ainus lähem sõbranna, oli see ikkagi võõras mure.
„Valvuriamet… See oleks vast aastaks või kaheks, nii kaua kui nad remonti teevad. Siis aetakse mind nagunii välja!” kaebles Maria. „Ja mismoodi ma nende kraami valvama hakkaksin? Kes mulle appi tuleb, kui tõesti kuskilt vargad ilmuvad? Siin, metsade taga?”
Parajasti siis koputati uksele ja Valentine läks avama. Ukse taga seisis Armand, altkorruse naaber.
„Kuule, naabrinaine, äkki laenad mulle mõne ajalehe. Vaataks ka, mis maailmas uudist on,” seletas mees ja kiikas toa sisemusse. „Näe, mõisaproua ka siin, tere!”
Valentine oli oma napist pensionist sedavõrd kokku hoidnud, et võis ajalehe koju tellida, ja see polnud sugugi esimene kord, kus Armand lehti laenama tuli. See mees oli omamoodi vastuoluline tegelane, kes elas nagu pesukaussi kukkunud ämblik: ta oleks kõigest hingest tahtnud teda ümbritsevast ringist välja pääseda, kuid libises ikka ja jälle tagasi põhja. Ikka sellesama viina pärast, mis kõik helgemad kavatsused sedamaid kustutas. Kuigi mehe kooliharidus oli juba varakult pooleli jäänud, tundis ta ilmaelu vastu huvi, üritas ajalehti lugeda ja vaatas televiisorit, aga seda kõike vaid seniks, kuni järjekordne pensionipäev ta kukrut mõnevõrra paisutas ja tema ees poeuksed avas. Purjus peaga muutus Armand tundmatuseni: siis lõi temas välja tusk selle vääritu elu pärast, mis möödus siin metsakolkas üksinda elades, ja see võis väljenduda kõige ettearvamatumal viisil. Polnud sugugi haruldane, kui ta siis viinasegasena mõne taldriku nurka kildudeks virutas või protesti märgiks välja majatrepile tatsus ja oma põiehäda ulja kaarega valla päästis, küsimata, kas sellel toimingul on tunnistajaid või mitte. Just selle ettearvamatuse pärast püüdsid naised Armandiga kohtumist vältida, aga praegu ukse taga seistes jättis mees kõigiti normaalse mulje.
„Eks sa võta… Tagasi pole vaja tuua, need on mul kõik loetud.” Valentine otsis välja paki ajalehti ja ulatas need küsijale. Armand aga ei kiirustanud lahkuma, vaatas ühelt naiselt teisele ja küsis:
„Te olete na murelikkude nägudega, kas on midagi lahti?”
„On jah… Näe, Mariat tahetakse mõisast välja tõsta, tal pole kuskile elama minna,” seletas Valentine, sõbranna visiidi põhjusest saladust tegemata. „Vallavanem oli siin käinud ja rääkinud.”
„Kassa näe! Et siis mõis läheb ikka müüki?”
„Ostja on olemas, käis siin. Sakslane,” selgitas Maria omalt poolt.
„Ja ajavad sind mõisast välja! Eks sa tule siis siia, meie seltsi!” Armand sättis ajalehepaki paremini kaenlasse.
„Siin pole ju enam vaba korterit! Sina, mina, Lehte ja Raaveli Eedi, igal korteril on peremees,” õiendas Valentine kiiresti.
„Raaveli Eedi… Näe, kus mees – oli kolhoosis zootehnik, erastas siin majas endale korteri ja kolis selle peale hoopis ära linna! Korter seisab tühjana, pole sest kasu kellelegi! Ütle, Valentine, millal sa teda siin viimati nägid?”
„Kes seda mäletab! Ta ütles ju, et jätab selle endale suvilaks, siit tal hea puhkuse ajal järvel kala püüdmas käia.”
„Kui palju ta siin käinud on?”
„Ega ei ole küll…” jäi naine nõusse. Maria kuulas teiste kahekõnet kõrvalt pealt, oskamata sõna sekka öelda.
„Ega siis muud, kui Marie peab Raaveli Eedi üles otsima. Ostab tema korteri ära, ja ongi korras,” arvas Armand.
„Ostan! Ei tea, mille eest? Kust need rahad võetakse, minul raha ei ole!” ütles Maria tigedalt. „Siis erastati neid jumalamuidu, kollaste kaartide eest, oleks ma seda ette teadnud… Aga mina elasin mõisas nagu vanajumala selja taga!”
„Jaa…” Armand mõtles ja korraga ilmus tema näole kaval muie. „Ega siis muud aita, kui ma pean sulle kosja tulema. Paneme leivad ühte kappi, mul ongi supikeetjat vaja. Asjad korraga ühel pool.”
„Jäta oma loll jutt! Sina oled küll viimane, kellega ma elama hakkaksin!” pahandas Maria ja tegi, nagu pööraks mehele selja. Too
