kuidagi ei saa. Iga asjaajamise peale kulub oma aeg. Ja enne ei või remonti ega ehitamist alustada, kui majavaldus on juriidiliselt teie oma, selgitati.
„Aga kui ma toon garantiikirja? Et kohustun mõisa ära ostma?”
Siis… Siis võibolla jah. Seda peab uurima.
„See uurimine võtab jälle mitu nädalat aega!” oli sakslane rahulolematu.
Enne ehitama hakkamist peab teil olema kinnitatud projekt. Te peate laskma teha projekti ja võtma vastavad kooskõlastused. Ilmselt ka muinsuskaitseametist, tegemist on ikkagi vana hoonega. Niisugune on kord, teisiti ei saa, seletati juba veidi kannatamatult.
Kord… Jah, see sõna oli sakslasele tuttav. See oli midagi, millega ei annud vaielda, vaid mida pidi võtma aksioomina: kui on selline kord, tuleb selle järgi käia, ei pääse üle ega ümber. Günter von Mühlhausen uuris mitmeid projekteerimisettevõtteid, kuni lõpuks leidis sobiva, mis lubas projekti kahe kuuga valmis teha, muidugi kopsaka raha eest; siin aga takerdus asi juba tellija taha, sest sakslane ei osanud kuidagi lähteülesannet koostada.
Mõisahoone, vana ja lagunenud? Alusjooniseid ja plaane teil muidugi ei ole?
„Ei-ei, muidugi mitte.”
Tähendab, kõik tuleb mõõta ja üles joonistada, see võtab aega. See on suur töö. Mis te sinna kavatsete rajada?
„Väikese puhkekodu, kõikide mugavustega. Kümme tuba, mitte rohkem…” seletas ta, aga temalt taheti teada veel palju-palju muud – veevarustus, kanalisatsioon, küttesüsteem… Aga kaldteed ratastoolis liikujatele? Millised põrandad? Trepid? Lift?
„Ei-ei, seal on ainult kaks korrust. Ja ratastooli… ei, parem mitte, seda pole vaja…”
Aga sansõlmed, kas igale toale eraldi? Vana mõisahoone, see pole seal vist võimalik.
„Jah, ega vist… Piisab, kui on paar tükki korruse peale.”
Aga köök? Elektrivarustus? Kas seal võimsust jätkub?
„Ei, ei tea. See jääb teie mureks…” Kõik paistis kujunevat arvatust palju keerulisemaks, kogu see ehitusvärk. Ehitamisega ei olnud Günter von Mühlhausen seni lähedalt kokku puutunud ja pidi nüüd tõdema, et see on küllaltki komplitseeritud ala. Aga olgu, selleks ju projekteerijad ongi, et kõik need küsimused lahendada.
Aga park – kas te soovite tellida ka pargi projekti?
„Ei-ei, sellega on veel aega. Enne maja, siis…”
Sakslane lahkus projekteerijate juurest läbihigistatud särgiga, just nagu oleks saunast tulnud, ja teadmisega, et ta on alustanud ettevõtmist, mille edukuses ei saanud päris kindel olla. Tema algne optimism ilmutas küll kõikumise märke, aga ta ei olnud argade killast, ja mis peaasi – teda ei kannustanud mitte saamahimu, vaid teostamisrõõm. Ta oli küllalt jõukas, et õnnestumise nimel riskeerida ka mõningate möödalaskmistega. Lõppeesmärk – oma esivanemate kodu taastamine ja sinna Saksamaa vanurite jaoks puhkekodu loomine – oli pingutamist väärt. Ta pidas silmas just baltisakslasi ja nende järeltulijaid, kes ilmselt on huvitatud oma esivanemate juurte otsimisest ja leidmisest, mis siin, kohapeal viibides on ikkagi võrratult lihtsam kui kaugel Saksamaal. Isegi nime oli ta puhkekodule juba välja mõelnud: Estnische Waldruhe pidi see olema. Eesti Metsarahu või Metsavaikus, sest Lepavere paiknes ju metsa ja raba serval. Nüüd oli ta asja käima lükanud ja see vanker ilmselt liikus, vähemalt seni, kuni tema teele jälle kuskilt ei sigine mõni ootamatu takistus või viivitus, nagu siin Eestimaal näib tavaline olevat. Isegi projekteerijad ei leidnud aega sõita temaga Lepaverre kohe, vaid alles paari päeva pärast, järelikult nihkus ka kojusõit jälle edasi. Kavandatud nädalane reis näis vähemalt kahekordseks pikenevat.
Hea, et tänapäeval on olemas mobiiltelefonid, vähemalt koju sai Günter helistada iga päev. Gitale hoidus ta oma tegevuse kohta üksikasjalikult aru andmast, sest vaevalt oleks naine mehe tegevust heaks kiitnud; ta oleks hakanud selle asemel esitama omapoolseid arvamusi, võimukalt alalhoidlik, nagu ta oma loomu poolest oli. Kolmkümmend aastat kooselu oli Günterile õpetanud, et suuri asju tehes on õigem need ette kooskõlastamata jätta, siis koondub pikka aega kestev naise rahulolematus üheks pahameelepurskeks, mis tuleb lihtsalt üle elada. Ja von Mühlhausenite peres oli seatud nii, et tegelikult tegi suurte asjade kohta lõppotsuse alati mees, sest tema käes oli rahakott, ning Günter hoolitses ka selle eest, et nende pangaarve kunagi liiga väikeseks ei kahaneks või hoopis tühjaks ei saaks. Projekteerijatega mõisa ja selle ümbruse läbi käinud, sõitis Günter von Mühlhausen koju, Saksamaale.
Asjaajamise masinavärk oli käima lükatud ja liikus omasoodu. Igal hommikupoolikul jõudis mõisa ette tumesinine, lõpmatuseni tolmunud sõiduauto projekteerijatega, kes päev päeva kõrval peahoonet üle mõõtsid ning paberile skitseerisid. Maria Blumfeldt oli juba harjunud, et hommikuti tema uksele koputatakse ja mõisa võtit küsitakse, ning nüüd rippus see tema köögis ukse kõrval, et oleks käepärane võtta. Kaks noorepoolset meest, kes mõõtmisega tegelesid, olid üldiselt napisõnalised ega osanud või tahtnud Maria küsimustele vastata, kui naine huvi tundis, mis mõisahoonega peale hakatakse. Nii jäigi tal üle vaid möödaminnes jälgida, kuidas mehed hoonet pika mõõdulindiga mõõtsid või imeliku kolmele jalale toetuva pikksilmaga sihtisid, ise mingeid numbreid hüüdes, mida teine neist paberile üles märkis. Mingit silmanähtavat kasu sellest tööst Maria arvates ei tõusnud – mõisahoone oli endistviisi räämas ja lagunes ega paistnud kedagi, kes oleks remondimehe moodi välja näinud. Siis ühel päeval mõõtjad enam ei tulnud, olid nähtavasti oma tööga valmis saanud ja Lepaveres valitses jälle vaikus.
Mõisahoone ostmise seisukohast valitses vaikus ka vallamajas, sest ostusummat ei olnud valla arvele veel laekunud. Kui esimestel päevadel pärast Günter von Mühlhauseni ärasõitu oli Mait Kaarsoo isiklikult panka helistanud ja sealt järjekindlalt „ei”-vastuseid saanud, loobus ta ise üritamast ja tegi asja uurimise kohustuseks vallasekretärile. Ja siis, kui sakslase käigust oli möödunud juba üle kuu, jõudis pangast valda rõõmusõnum, et ostusumma on lõpuks laekunud. Järeldus sai olla vaid üks – Günter von Mühlhausen oli täie elu ja tervise juures ning polnud oma plaane muutnud.
Seda, et mõisaostja täie elu ja tervise juures on, nägi vallavanem oma silmaga augustikuu lõpunädalal, kui Saksa numbrimärkidega auto vallamaja ees peatus. Günter von Mühlhausen oli omal jõul Saksamaalt kohale jõudnud ja vastupidi esialgsele plaanile tulnud üksinda. Kuulnud mehe kavatsusest kuskil tundmatus Estlandis vana ja lagunev mõisahoone osta, oli Gita von Mühlhausen kõigepealt keeletuks jäänud, siis aga oma arvamise ilustamata välja ütelnud. See, et ta meest vanadusest pehkinud ajudega ätiks nimetas, kellel reaalsusetaju täielikult kadunud on, oli alles algus; kui Günter selle peale solvus ja oma ideede kaitseks raskemad relvad kasutusele võttis, oli Gita pisarad lahti päästnud, ja nähes nutu tulutust, lõpuks hüsteerikasse läinud. Selgus, et aadlikasvatusest hoolimata ei olnud prouale sugugi tundmata need sõnad, millega alama klassi esindajad oma vahekordi klaarisid, ja lõpuks oli ta kogu sellegi arsenali käiku lasknud, aga tulutult. Nähes, et tema pingutustest hoolimata mees kangekaelselt oma plaanile kindlaks jääb, oli proua endast täielikult välja läinud, hakanud jalgu trampima ja teda lillepotiga visanud, aga muidugi mitte pihta saanud. Siis oli ka Günteri mõõt täis, ta teatas, et neile mõlemale on kasulik mõni aeg omaette elada. Mees pakkis asjad autosse, andis teenijale mõned korraldused ja sõitis oma villa väravast välja, võttes kursi Eestimaa poole.
Teel oli tal aega teda ootava lähituleviku üle mõtiskleda. Günter von Mühlhausen ei olnud hasartmängija tüüp, oma senise elu oli ta elanud küllaltki kaalutlevalt ega teinud läbimõtlemata otsuseid. Tänu sellele oli ta kogunud kenakese varanduse, tal oli edukalt töötav paarisaja töölisega jalanõudevabrik ja osalus ühes laevafirmas,
