nagu inimene,” salvas Valentine sõbrannale appi tulles. Naised peavad omavahel ikka kokku hoidma.
„Kust sina tead, mismoodi mina elan? Sina ju pole minu ukselävest üle astunud,” imestas mees.
„Eks see ole kuulda. Kui niimoodi pidu peetakse, võib arvata, mis sul seal on!” See oli Valentine poolt öeldud juba varjatud tigedusega, mees oli tema arvates liiga kauaks lävele seisma jäänud, nagu ootaks sissekutsumist. See veel puuduks, et külajoodik Armand Alber lugupeetud õpetaja kõigiti hoolitsetud korterisse siseneks.
„Nojah, meie maja ongi justkui mõni diagramm – kõrgem klass elab üleval, madalam all. Mina olen madalamast klassist ja olengi praegu seaduserikkuja, astusin oma sitase jalaga sinu ukselävele…” aasis mees solvumata. Küllap ta oma hingepõhjas teadis, et on naiste halvakspanu ära teeninud, aga täna oli tal lihtsalt jututuju. „Eks mina tahaks ka inimese moodi elada, aga mis teha, kui on juba niiviisi läinud!”
„Mis teha? Kõik on sinu enda teha! Jäta joomine maha ja hakka inimeseks, kes sind keelab!” Ka Maria oli esikusse tulnud, nagu tahaks aidata sõbrannal sissetungijat peatada, kuigi Armand ei avaldanud vähimatki soovi edasi astuda. Aga ta ei kiirustanud ka lahkuma, tatsas jalalt jalale, kohendas ajalehepakki kaenla all, pilgutas silmi ja jätkas:
„Oh naised, naised… Teile on kõik muidugi lihtne, jäta maha ja asi ants. Sellepärast, et teie ei tea, mis see tähendab, kui sarved korralikult soojaks saab! Siis on sel neetud elul kohe teised värvid ja vaat nende pärast ei saagi joomist maha jätta.”
„Hea küll, mine nüüd lehti lugema! Eks küürakat parandab ainult haud, see on teada.” Valentine astus sammu ettepoole ja oli valmis ust sulgema. Ning Armand taganes, heitis veel korraks pilgu üle õla naiste poole, kobas astmetuhvi jala alla ja läks.
„On ikka vanamees! Kaine peaga paistab teine päris mõistlik olema, ei ütlekski, et jota,” arvas Maria.
„Ta oli isegi habeme maha ajanud ja kammiga läbi juuste käinud, päris imeasi! Arvas vist, et tuleb külla ja võetakse kohe kahel käel vastu!” Valentine keeras ukse lukku. „Meil jäi ju jutt pooleli, mis siis ikkagi sinust saab? Sinust ja sinu elamisest?”
„Kui ma seda teaks… Praegu on küll niisugune tunne, et ma pean valvurikoha vastu võtma, vähemalt nii kauaks, kuni uue elamise leian. Aga kust seda otsida?”
„Noh, näe – Armand ju pakkus sulle võimalust!” Valentine naeris, aga Maria tundis, et teine tahab tema arvel lihtsalt õelutseda. Nad pidasid end küll sõbrannadeks, aga nende suhetes lõi vahetevahel välja mingi valvelolek ja tahtmine teist mõne terava ütlemisega torgata. Eriti ilmnes see Valentine juures, võibolla sellest, et endine õpetaja oli ikkagi rohkem kooliharidust saanud ja varasemas elus kõrgemal positsioonil olnud ning temagi tundis, et oleks väärikama vanaduspõlve ja parema seltskonna ära teeninud. Aga siin metsade taga oli Maria ainus, kellega suhelda, sest tema ei kuulunud viinalembeliste hulka. Otse vastupidi – kui Valentine oma sünnipäeval sõbranna külla kutsus, maitses Maria pakutud veiniklaasist ainult tilgakese, see oli kõik.
„Minu kadunud mees jõi minu portsjoni juba ammu ära,” oli ta mõnikord enda õigustamiseks öelnud ja selle ütlemisega ka piirdunud, ammu surma saanud meest rohkem meenutamata. Naistel oligi omavahel juttu ajades kindel tabuteemade ring, milleni jutt kunagi ei ulatunud, ja see puudutas nende noorpõlveelu: Maria ei saanudki teada, miks Valentine oli vanatüdrukuks jäänud, ja Valentinel jäi küsimata, miks Marial lapsi ei ole, kuigi ta oli kümmekond aastat mehega elanud. Koos olles hoidus Valentine kurtmast selle üle, et tunneb vajadust erudeerituma seltskonna järele, arvates, et teine sellest kurtmisest nagunii aru ei saaks; Maria omalt poolt aga pidas sõbrannat liiga iseteadvaks ja uhkeks, et talle oma hinge tagamaid avada. Nad küll rääkisid selja- ja põlvevaludest, ilmast ja seenesaagist, kuid jäid hingelt teineteisele siiski kaugeks ja võõraks.
4
Ajaloolise tõe seisukohast oleks siiski ülekohtune väita, et Lepaveres enam põllumajandusega ei tegeletud. Kunagi, enne suurt sõda, oli külas neliteist talu. Kõik olid jõukuselt keskmikud, ennem kehvapoolsed, aga ükski peremees ei tahtnud heal meelel tunnistada, et mõni teine on temast kangem või jõukam. Hariti põldu, kasvatati karja ja tehti lapsi ning tollal ei osanud keegi elu üle eriti kurta ega hoobilt paremat igatseda. Oli lihtsalt harjutud, et maainimese põli peabki selline olema, kus järske muutusi pole loota ega karta. Kolmekümnendate aastate lõpupoole jõudsid mõned Lepavere talunikud endale uue elumaja valmis ehitada, selle korralikult punaseks või tumekollaseks värvida, valge lipuvardagi sinimustvalge tarvis püsti ajada – kuigi visalt, oli elu paranemist tunda ka selles metsadetaguses külas. Osteti uusi põllutööriistu ja mitu talu soetas ka rehepeksugarnituuri, kuid mõne ärksama mehe unistus oma traktori ostmisest jäigi teostamata. Sõda tuli enne peale.
Ajaks, mil pool sajandit kestnud võõrvõim lõppes ja sinimustvalge jälle täie õigusega lipuvardasse tõusis, oli Lepaverre kunagise neljateistkümne talu asemele jäänud veel kaheksa, kui üles lugeda majad, milles kas pidevalt või hooajaliselt elati. Ülejäänud olid tühjaks jäänud ning suurem osa neist uudismaategemise-kampaania käigus kokku lükatud ja maatasa tehtud, et traktorid ja kombainid mööda lagedat põldu liikuma pääseksid. Mõni metsaservas tühjaks jäänud taluhoone oli lagunenud ja tükkhaaval varisenud niisama, loodusjõudude mõjul – kõigepealt hakkas vihmavett läbi laskma katus, siis mädanesid aampalgid ja langes sisse lagi, seejärel varisesid sarikad ja seinad. Linnamehed olid paar sellist maja lõplikust lagunemisest päästnud, need võileivahinna eest ära ostnud ja endale suvilaks taastanud. Aga nendes majades oli elumärke vaid suviti, kui omanikupere kohal oli; üldiselt need linnast tulnud külaellu ei sekkunud ega kohalikega sõbrustama ei hakanud. Varem, kui paaris talus veel lehma peeti, olid linnasaksad seal piima järel käinud, aga koos lehmapidamisega lõppesid ka need põgusad kontaktid. Kohalikke elanikke jätkus siin veel viide talusse, kui mitte nende hulka arvestada mõisapargi servas kõrguvat korrusmaja, mida rahva hulgas oli millegipärast hakatud pensionäride majaks kutsuma, ja linnast tulnud venelaste poolt hõivatud, kunagi mõisa aednikule kuulunud madalat majalobudikku.
Tegelikke talupidajaid, kes põldu harisid, oli jäänud Lepaverre vaid kaks. Pargi servast hargnev tee juhatas tulija kõigepealt Väljale, mis paistis silma oma äsja tumekollaseks värvitud elumaja ja vastse, veel pleekimata laudadest õuevärava poolest – mõlemad andsid märku, et siin talus vähemalt püütakse kunagist talukultuuri jälle jalule upitada. Ka õu oli kõigiti korras, maja seina ääres õilmitses pikk floksipeenar, mida kanad usinasti siblimas käisid ja sellega perenaise meelepaha teenisid. Milla Raudna oli oma mehele juba ammu püüdnud seletada, et kanade jaoks tuleb korralik aedik teha, aga peremees ei võtnud vedu. Õigemini oli tal alati tähtsamat tegemist – küll remontis ta ajahambast puretud traktorit või parandas ilmast ilma streikivat „Moskvitši”, rääkimata nendest päevadest, mis tal otsesel põllutööl ära kulusid. Õnneks oli koos lehmapidamisega Väljal lõppenud ka tüütu kohustus heina teha, aga seegi oli kahe otsaga asi, sest varem igal aastal üle niidetud metsaheinamaad kippusid sedamaid võsasse kasvama ja seda võsa ähvardas talumaadele tekkida mitmete hektarite jagu.
Ants Raudna oli oma talu saanud pärimise teel, Välja oli tema sünnikodu, kuigi ta ise seda lapsepõlvest taluna ei mäletanud. Siis, kui ta midagi mäletama hakkas, oli Lepaveres juba kolhoos olnud ja isa Mihkel, nüüdseks kadunuke, käis kahehobuseadraga kolhoosi põlde kündmas. Hiljem, kui Ants juba kaela kandis, lõpetas ta traktoristide kursused ja hakkas tegema sedasama, aga juba raudhobusega. Ühe nendest kolhoosi raudhobustest oli ta riigikorra muutudes ka endale erastanud, kuigi nüüd kirus, et oli vaid ühega piirdunud. Näe, naabrimees Älliku Ott oli seevastu oma õuele kokku vedanud peaaegu poole kolhoosi põllumajandustehnikast ja tal oli nüüd, millest ikka ja jälle midagi töötavat kokku kombineerida. Ants oli küll endamisi ennustanud, et niisugune küllus on ajutine, küllap mingi seadusesilm selle kõik jälle ära võtab, aga tühjagi!
