väljakolimine kiireks minema, võid ajutiselt minu juurde elama tulla, mul on kaks tuba,” lubas Valentine, aga see ei olnud Maria arvates lahendus, ta oli harjunud omaette elama. Pealegi tundus talle, et sõbranna oli ettepaneku teinud kuidagi mokaotsast, nagu viisakusest ja lootuses, et Maria sellele kohemaid tõrjuvalt vastab.
Juba paari päeva pärast aga avanes Mariale võimalus vallavanemaga kõneleda, sest vallasaks tuli ise Lepaverre. Tegelikult tuldi vallavanema autol kolmekesi, peale vallavanema oli veel kaks meest – Günter von Mühlhausen isiklikult ja tõlk, kes meeste juttu vahendas. Maria läks parajasti solgiämbrit välja viima, kui märkas mehi mõisahoone peaukse ees seismas ja kõnelemas. Naine peitis esimese ehmatusega solgiämbri eeskotta, ei sobinud ju kuidagi sakste nähes oma solki pargimüüri äärde jasmiinipõõsasse kummutada, nagu ta seni teinud oli. Ta pühkis kiiresti käed puhtaks, sättis toa paremini korda ja jäi ootama. Ja tõesti, juba mõne minuti pärast koputati uksele ning kolmemeheline delegatsioon astus sisse.
„Teie siis elategi siin… Mina olen Mait Kaarsoo, vallavanem. Tema on Lepavere mõisa uus omanik, aga ta eesti keelt ei räägi.”
„Tere…” ei osanud Maria muud öelda. Tõlk seletas midagi saksa keeles, arvatavasti seda, et see naine elab nendes ruumides.
„Kas teie teate, kus on mõisa võti?”
„Tean küll, see on minu käes. Siis, kui siin hakkas palju ringikolajaid käima, ma lasin luku korda teha ja panin lukku.” Maria võttis köögiseinalt võtme. „Palun!”
„Härra Mühlhausen ostab selle mõisa ära, tahab hakata seda remontima… Ma arvan, et teil tuleb siit välja kolida.”
„Jah… Ainult – mul pole kuskile minna!”
„Mh… Kas teil lapsi ei ole, et nende juurde kolida?”
„Ei, ma olen üksik inimene. Täiesti üksik.”
Üle vallavanema näo jooksis rahulolematuseviirg.
„Mis me teiega siis teeme? Hooldekodu meie vallal ka ei ole. Ja vald on liiga vaene, et mujale hooldekodu eest tasuma hakata.”
„Ahah…” häälitses Maria, nagu oleks midagi tähtsat teada saanud. Hooldekodu ta tegelikult kartis, ta oli harjunud üksinda elama ja ise enda eest hoolt kandma. Paljas mõtegi, et ta peaks kellegi käsu peale oma päevakava seadma ja kuskil karjalambana elama, ajas kabuhirmu peale.
Tõlk oli räägitu von Mühlhausenile valikuliselt edasi andnud. Nüüd kõneles sakslane omakorda midagi tõlgile ja too pöördus vallavanema poole.
„Härra Mühlhausen küsib, kas vanaproua ei oleks nõus mõisa valvama hakkama, sellisel juhul võiks ta siin edasi elada, vähemalt esialgu. Tähendab – remondi ajal.”
Kaarsoo tõstis üllatunult kulme. See oli lahendus, mis küsimuse otsustamise määramata ajaks edasi lükkas.
„Kuulsite? Mis teie ise sellest arvate?” pöördus ta Maria poole.
„Et see oleks siis nagu tööpakkumine või?”
„Nojah… Eks siis jah,” võttis tõlk jutujärje üle.
Maria mõtles. Korraga nägi ta pakkumist ka teisest küljest.
„Kui see on töö, siis peaks selle eest ka makstama,” arvas ta arglikult. Pension oli tal tõesti väike ja väljavaade sellele lisa saada Mariale meeldis. Tõlk hakkas naise öeldut von Mühlhausenile ümber panema, aga vallavanem katkestas selle ürituse keelava käeliigutusega.
„Teie olete ju siin aastaid elanud ja pole selle eest sentigi maksnud! Maja on siiamaani valla oma, järelikult olete vallale võlgu.”
Kuuldu pani naise kohkuma. Ta oli elanud küll vaeselt ja kokkuhoidlikult, aga polnud kunagi kellelegi midagi võlgu olnud. Teadmine, et võlg on võõra oma ja ahistab laenajat, oli teda alati võlga võtmast hoidnud, aga nüüd…
„Kas… kas te tahate selle raha minult sisse nõuda? Tagantjärele?” päris ta ehmunult.
Üle Kaarsoo näo jooksis muie. Mees tundis mõnu oma üleolekust; vähemalt see naine siin pidas teda kogu maapealse võimu esindajaks. Ta mängis käes oleva võtmega ja viivitas.
„Kui te härra Mühlhauseni ettepaneku vastu võtate, siis jääb kõik nii, nagu on. Aga veel palka tahta…” Kõrge vallaisand raputas laitvalt pead.
„Ma ei tea arvata, mida minult nõutakse,” kaebas naine.
„Teie elate siin ju nagunii, hoiate kogu mõisal silma peal, muud midagi,” segas nüüd tõlk end jutusse ja rääkis sama kohe sakslasele üle. Too kuulas rääkijat mõtlikult, noogutas pikkamisi pead ja vastas siis omalt poolt pika tiraadiga.
„Härra Mühlhausen ütleb, et siin hakatakse ehitama, tuuakse ehitusmaterjali ja seda kõike tuleks valvata. Kui proua on valvamisega nõus, võib ta sisse elama jääda,” seletas tõlk rohkem vallavanemale kui Mariale, kuigi jutt oli just temast.
„Oodake, oodake… Kuidas ma seda kõike valvama hakkan? Kas ma pean igal öösel kaikaga ümber mõisa käima? Ja kui keegi siia vargile tuleb, mis ma siis pean tegema, telefoni siin ei ole ja minu jõud varaste omast üle ei käi! Ja kust seda politseidki võtta, see on mitmekümne kilomeetri taga!” hakkas Maria endalegi ootamatult südilt seletama, nii et tõlgil oli tegemist, et juttu sakslasele edasi anda. Too kuulatas, kortsutas kulmu ja näis rahulolematuna.
„Noh, meie vallas pole just palju vargusi olnud,” rahustas Kaarsoo.
„Sellepärast, et siit pole olnud palju varastada! Aga näe – mõisast on ikkagi üht-teist leitud, terve glasuurpottidest ahi lahutati ära ja viidi minema, juba kümme aastat tagasi! Ja ülemise korruse aknaraamid!”
„Nojah, eks see on teie omavaheline asi, mis mina siin õiendan,” tõmbus ametimees tagasi, sest naise jutt kõlas süüdistusena tema aadressil. Ta tundiski end mõnevõrra süüdlasena, sest von Mühlhauseni kaudu tekkinud situatsioon oli selle peremeheta varanduse valvamise vajaduse teadvustanud. Seesama vanamutt siin oleks võinud seda ju üüriraha asemel juba ammu teha, ja eks ta omapead teinudki, nagu võti tunnistas. Siiski oleks vaja olnud vallast käsk kätte anda, et asi ametlik oleks…
Vallavanem köhatas, sest talle meenus, kui palju vallaasju peale mõisa on veel unarusse jäänud, lihtsalt pakiliste igapäevategemiste poolt kõrvale tõrjutud. Aga lagunev mõisahoone oli juba ammu maha kantud, pärast külanõukogust ületulekut polnud seda arvele võetudki ja alles nüüd, kui ilmus sakslasest ostja, tuli hoone väärtus välja selgitada. Ja siis veel sinna juurde maatükk mõõta, et asi kõigiti kinnistu vormi võtaks. Tegemist kui palju, et see raha vallakassasse saada. Asjaolu, et omaniku leidmisega üks paljudest varemetest valla maadelt kaob, tundus Kaarsoole hetkel kõrvalise tähtsusega olevat. Palju tähtsam oli raha, ootamatu raha.
„Teie tahate minust valvurit teha, ehitamise ajaks… Aga mis siis saab, kui remont ükskord lõpeb, kas ma siis pean välja kolima?” pöördus Maria tõlgi poole. Too vahendas öeldu Mühlhausenile ja viimane pomises midagi, manades näole tõrjuva ilme.
„Härra Mühlhausen arvab, et sinna on veel aega, praegu ei oska sellele vastata.”
„Aga minul on vaja teada! Ma olen juba seitsmekümne viie aastane, minul on vaja kindlust, et mind enne surma välja ei visata!”
„Kui te olete üksik
