kus saks! Justkui sa poleks enne samagonni joonud! Vaata, kui Gorba ajal oli kuiv seadus, mäletad? Isegi Juurika Karlal olid torud hakkamas!” sädistas Lehte ja pöördus siis Juhani poole. „Mis sa veel ootad, vala!”
Juhan täitis käsku, valas kandilise teeklaasi täis.
„Kes on esimene? Majaperemees muidugi!” Ta küünitas klaasi Armandile, too võttis selle kerge ebalusega vastu ja rüüpas.
„Kange, kurat…” raputas ta siis pead. „Kas sa vett ka panid?”
„Hakkan ma head märjukest lörtsima!” naeris Juhan ja ulatas klaasi Vassilile. „Säh, tõmba ka suutäis, kui mees oled!”
Iga laua ümber istuja sai Juhani pudelist osa. Tuju tõusis, hakati läbisegi rääkima ja varsti oli rääkijaid rohkem kui kuulajaid.
„See oli ikka üks õige mees, kes viina välja mõtles! Näe, kui istud siin iga päev kaine peaga, siis hakkab elu mõte ära kaduma. Aga kui saad sarved soojaks, kohe teine tera!” tõstis Armand häält.
„U nas v Sibiri…” alustas Vassili juba kolmandat korda, aga keegi ei kuulanud teda. Kandiline klaas sai jälle sisutäiendust ning liikus pidevalt ringi. Kui see hetkeks lauanurgale pandi, leidus kuskil sedamaid vaba käsi, mis kutsuvalt läikiva anuma jälle suule tõstis. Sekka hammustati kurki ja võileiba. Märkamatult hakkas hilissuvine õhtu akna taga hämaramaks tõmbuma.
„Oli see kolhoosiaeg mis oli, aga igaühel oli siin vähemalt tööd! Polnud vaja kümme kilomeetrit päevas maha vändata. Said palka ja võis elada! Aga kellele ma kaebama lähen?” võttis Lehte kuraasi. Tema oli kolhoosiajal lüpsjaameti kõrval ka ametiühingutegelaseks valitud ja tundis siiamaani kutsumust lihtsate inimeste eest võidelda.
„Kur-rat, küll seda tööd ka leiaks! Oleks mul veel käsi otsas, ma võiks mis tahes töö peale minna! Teeniks raha ja elaks nagu miška. Aga nüüd, sandina…” Viin oli Juhani süngeks teinud, ta vahtis tusaselt oma vasakut kätt, mille otsa oli seotud must nahkkinnas. Just viinast kihiseva peaga kangastus talle ikka ja jälle laevavintsi trummel ja sellele keerduv tross, mis ta käe oli lömastanud.
„Juhan, mis sa nukrutsed! Ole rõõmus, et sul veel teised ihuliikmed alles on!” vahetas Lehte sedamaid plaati ja pani Juhanile käe ümber kaela.
„Jaa, just need liikmed, mis naistele rõõmu teevad!” torkas Armand mingi kiusuga vahele. Tema oli juba nendest rõõmudest priiks saanud, üksik inimene pealegi.
„Meie siin kõik rõõmsad oleme!” noogutas Nadja ja nihutas klaasi laual Vassilist kaugemale, mees oli juba näost punetama hakanud ja röhitses. „Vassili, tebe hvatit!” „U nas v Sibiri…”
„Sina ei tea Juhani ihuliikmetest midagi!” ütles Lehte Armandile.
„Mis mina, eks see ole ikka rohkem sinu ala…” mügises too naerda ja valas jälle klaasi täis, sedapuhku juba teisest, sildiga pudelist. „Võtame siis Juhani vända terviseks!”
„Vjanda, vjanda… Kas Juhanil vjend on? Brat?” Nadja ei saanud aru ja keegi ei rutanud talle asja seletama. Juhan vaatas altkulmu Armandit, nagu hinnates, kas majaperemehe ütlemine miskitpidi tema au pihta käib või mitte. Aga nad olid siiamaani hästi läbi saanud ja praegugi polnud mingit vaenu märgata.
Kell oli tasapisi edasi tiksunud ja näitas teist öötundi.
„Razluka tõ, razluka…” pani Vassili ootamatult täiest kõrist möirgama. Tal oli selline mood, et viina võtnuna tikkus ikka lauluhimu peale, tema repertuaar selle rahuldamiseks aga ei olnud kuigi rikkalik. Lauluhimu ei tulnud küll kohe, vaid alles mõne aja pärast, nagu sulataks viin mehe laulusoone pikkamisi lahti.
„Razluka tõ mojaa…” hakkas Nadja sedamaid meest oma heleda tiiskandiga toetama ja sulges isegi silmad, et paremini laulule pühenduda.
„Nojah, panidki pasundama nagu ikka. Varsti hakkab Otsepa-mutt koputama!” Lehte raputas laitvalt pead ja näitas pöidlaga lae poole, kus elas pensionärist endine kooliõpetaja, kes liiga lärmakate ja öötundideni kestvate pidude korral tavatses pidutsejaid korrale kutsuda.
„Otsepa-mutt… hõkk… oli koolis minu õpetaja!” röhitses Juhan.
„Eks minu oma ka. Eks Lepaveres ole kõik lapsed tema käe alt läbi käinud.” Lehte oli veidi tooni maha võtnud, aga Vassili ja Nadja jätkasid oma laulupidu.
„Võta veel üks naps…” püüdis Armand omal viisil lauluhäält üles võtta, aga venelaste romanss ei olnud veel lõppenud ja tema hääl ei kostnud välja. Üleskutse klaasi tõsta aga leidis sedamaid järgimist, algul Lehte ja selle järel Juhani poolt. Need kaks olid viimase tunni jooksul teineteisele lähemale nihkunud ja käitusid nii, nagu oleksid armunud.
„Kas sa öömaja annad?” küsis Juhan poolsosinal, tabades hetke, mil Armand kurki hammustas.
„Millal sa ilma oled jäänud?” sosistas naine vastu ja müksas teist poolehoidvalt ribidesse. See pani mehe vere kihama ning ta pigistas Lehte põlve.
„Läheme kohe, eks?”
„Oota-oota, pidu pole veel läbi… Las enne hakkavad Vassili ja Nadja minema, eks siis!”
„Nojah, teie kõik lähete koju, aga kuhu mina lähen?” lällas Armand, olles tabanud teiste kõnest paar sõna. Tema keel oli juba väga pehme ja käsi, mis pudeli klaasi kohal tilgatumaks kallutas, tegi hõljuvaid liigutusi. „Kusehäda, kurat…” pomises ta siis ja püüdis tõusta.
„Hoidke eest, Armand läheb pissile!” kilkas Lehte. „Kas sa nööbid saad ikka ise lahti?”
„Eks ma kutsun siis sind appi, kui ise ei saa…” Korteriperemees tatsas välja ja hetke valitses toas vaikus. Laes kiirgas alasti elektripirn, mis tegi õues valitseva suveöö hämaruse veelgi pimedamaks ja tõi laua ääres istujaile kooljavarjud näole.
„Viin otsa sai, pidu ljaabi,” nentis siis Nadja. „Nu-ka, Vasja, pošli domoi, vodki bolše netu!”
„Razluka tõ, razluka…” hakkas Vassili jälle otsast.
„Ole vait, põrguline! Siin elavad inimesed!” Lehtel sai mõõt täis ja mees jäi istmel koogutades teda arusaamatult jõllitama. „Prazdnik ved…”
„Läbi on su pidu! Stupai domoi!” seletas Juhan omalt poolt ja nüüd hakkas Nadja meest varrukast püsti sikutama. Lõpuks see tal ka õnnestus, kuigi Vassili selle juures vaba käega tasakaalu saavutamiseks suure kaare joonistas ja lauale jäänud tühjale pudelile pihta sai. Pudel kukkus põrandale ja veeres kõrinal nurka. Pidu hakkas tõesti otsa saama.
2
Veel kahekümnenda sajandi alguses oli Lepavere mõis ja von Mühlhausenite aadlisuguvõsa tuntud kogu Eestimaal, aga sellest ajast, kui noorhärra Leopold von Mühlhausen oma õpiajal Saksamaal rohkem Müncheni õlletubasid kui ülikooli auditooriume hakkas külastama, algas Lepavere allakäik. Kuulnud oma poja vääritust käitumisest, oli vanahärra Ludvig käskinud tal jalamaid Saksamaa tolm jalgadelt pühkida ja koju tulla, kuid oli juba hilja. Suurlinna ja metsadetaguse mõisa erinevus oli liiga suur, et poeg isa kutset oleks kuulda võtta tahtnud. Isa lõpetas päevapealt oma rahasaadetised, aga Leopoldile oli tekkinud küllaga häid sõpru, kes talle lahkesti laenasid, ja elu jätkus endises rütmis ning lootuses, et
