sest mõisahoone näis pärinevat juba kaheksateistkümnendast sajandist. Tema esivanemad olid lasknud selle hoone ja pargi rajada, nemad elasid, toimetasid ja käsutasid siin, see kõik oli nende pärusmaa. See oli tema esivanemate kodu.
Sakslane tõusis, jalutas teisele poole maja ja leidis sealt kunagise iluaia. Katusega kaetud terrass, sellelt laskuva laia paekiviastmestiku ees kasvas kaks elupuud, parajad täismehel ümber haarata, ilmselt istutatud juba vanaonu noorpõlves või veelgi varem. Aga see oli ka peaaegu kõik, mis kunagisest iluaiast järele oli jäänud. Metsistunud dekoratiivpõõsad, mille liiki Günter ei osanud määrata (ta polnud botaanikas just tugev), nende vahele tekkinud tihe vahtravõsa, mille põlisvahtratest esiemad siinsamas pargimüüri ääres oma tugevaid oksi laiali sirutasid… Siiski, olid säilinud ka mingid jäljed kunagistest pargiteedest, ilmselt oli neid uuendatud veel mõnikümmend aastat tagasi. Isegi üks sissetallatud jalgrada lookles puude vahel mõisahoonest kaugemale, ja pärast mõningat kõhklust astus sakslane kannustatuna uudishimust ja avastamisrõõmust seda mööda edasi.
Siinpool lõppes mõisapark äkki, sest vastu tuli mets. Esmapilgul näis, et tegemist on põlise kuusemetsaga, mille all isegi heledal suvepäeval on hämar. Jalgtee aga lookles puude vahel edasi, põikas varsti üle väikese lagendiku ja ootamatult nägi ta kuuskede taga tõusvat liivaküngast, millel kasvas rida põlismände. See oli kummaline vastuolu, sattuda hämara kuusemetsa alt valgusküllasele künkale ja leida siit sootuks teistsuguseid puid. Justkui kontrastiks mändide korbatanudkoorelistele tüvedele õilmitses sealsamas õrnroosade õitega kibuvitsapõõsas ning algasid pohla- ja kanarbikumättad. Polnud enam jälgegi teekonnal silma hakanud minnalaskmisest ja lohakusest, sest siin oli kõik korrastanud loodus ise, igavesti isereguleeriv süsteem, millesse ei olnud inimkäsi puutunud. Mitmekesine mets pakkus kaugelt tulnud mehele elamuse, see oli märk, et siinmail on kõigest hoolimata säilinud ka midagi ürgset ja puutumatut ning pealegi siinsamas, tema esivanemate mõisa juures, lausa käeulatuses.
Günter von Mühlhausen jalutas mööda käänulist jalgrada edasi, seisatas vahetevahel, kuulatas tuule kohinat puude latvades ja vaatas ümbrust. Teerada tõusis luitetaolisele kanarbikuga kaetud künkale, ja kui ta üles jõudis, avanes eespool uue üllatusena helesinine veepind – seal taga laius järv, mida mets mõisa poolt läheneja eest oli seni kiivalt varjanud. See oli üksik väike rabajärv, teiselt poolt piiras teda soo, aga siinpool oli ilus liivakallas – koht nagu loodud suvitamiseks ja üksinduse nautimiseks, sest silm ei haaranud kogu järvekesel ainsatki kalastajat ega paadimeest. Kahtlemata oli see järveke omal ajal mänginud mõisahäärberile koha valimisel kaalukat osa. Günter von Mühlhausen pidi rõõmsalt nentima, et siin Lepaveres, tema isade sünnikohas, on küllalt palju ka head ja ilusat. Niisugust, mida üleasustatud Saksamaal on raske leida. Esmakordselt tundis ta, et sellel reisil on ikkagi olnud mõte, ja tagasi mõisahoone juurde jõudnud, vaatas ta häärberit hoopis teise pilguga. Kui tõesti oleks võimalik see esivanemate koht endale saada? Ära osta? Sellise räämas ja lagunemisstaadiumis hoone eest vist siinmail palju ei küsita… Osta, jah, aga mis saab edasi? Mis sellega peale hakata?
Ta kõndis nüüd süstemaatiliselt kogu pargi läbi. Õigemini selle korrastamata puistu, mis ilmselt oli kunagi olnud park. Ta leidis kaevu ja vesikatkust kinnikasvanud tiigi, aga ei kohanud ainsatki inimest. Ta silmitses hoolikalt pargiserva ehitatud väheldast kahekorruselist kivimaja – seal nähtavasti siiski elati, seda tunnistas õues pesunööril rippuv pesu. Paarsada meetrit eemal losutas puiestee serval veel üks madal lobudik ja seegi näis olevat asustatud, sest korsten suitses. Lepaveres oli veel elanikke.
Raske oli taksojuhile selgeks teha, et ta tahab sõita kohaliku omavalitsuse asupaika. Siis tuli talle meelde sõnastik, mille ta Tallinnast oli ostnud.
„Valla…maja,” veeris Günter von Mühlhausen püüdlikult, ja taiplik taksojuht sai tema soovist aru. Nad sõitsid kümmekond kilomeetrit tuldud teed tagasi ja peatusid hoone ees, millel lehvis lipp. Ka siin ootas tulijat keelebarjäär, ei vallasekretär ega vallavanem osanud küllaldaselt keeli, et tulijat mõista. Aga telefonikõne lahendas asja – veerandtunni pärast astus uksest sisse naine, kes osutus kohaliku kooli saksa keele õpetajaks.
Jaa, ma olen huvitatud Lepavere mõisahoonest. Ma olen von Mühlhausenite järeltulija. Kas oleks võimalik see mõis ära osta ja mis see maksaks…
Vallavanem tegi suured silmad. Kutsus siis kellegi kõrvalkabinetist ja nad arutasid asja omavahel.
Põhimõtteliselt on see võimalik. Hinda küll ei oska praegu öelda, hoone on vaja hinnata ja kalkuleerida… Aga mis te selle mõisaga peale hakkate?
Remondin ära, teen korda…
Ja tulete siia elama?
Ei, seda mitte, aga… Von Mühlhauseni südikus sai korraga otsa. Ta ei olnud oma plaani suutnud veel korralikult läbi mõelda, aga mingi sisemine hääl ütles, et see mõte vääriks teostamist. Günter oli eelmisel aastal pensionile jäänud, oma tehase juhtimise pojale üle andnud ja niisiis vaba mees. Aga see vabadus tähendas senise igapäevase töö kaotamist ja alati toimeka inimesena tundis ta tegutsemisvajadust. Siin, Lepaveres avaneks talle selleks võimalus.
„Võibolla saaks sinna rajada puhkekodu. Nendele, kes igatsevad üksindust ja metsavaikust,” arvas ta.
„Jah, see võiks küll sobida,” arvati. „Aga teenindava personaliga võib tekkida raskusi, Lepaveres ei ole kohalikke inimesi peale üksikute pensionäride.”
„See on teisejärguline küsimus! Mulle on tähtis mõis säilitada, see on minu esivanemate kodu. Inimesi saab alati juurde tuua.”
„Aga neil poleks seal kuskil eladagi…”
„See on teisejärguline küsimus,” raius von Mühlhausen. Korraga oli talle saanud esmatähtsaks mõis ära osta. Side ammu kadunud põlvkondadega oli temas elama hakanud ja nõudis tegutsemist.
„Hinda me ei oska praegu ütelda. Mõis on vaja ekspertide poolt hinnata. Võibolla paari nädala pärast, tulge siis tagasi.”
„Saksamaalt ma ei saa iga nädal siin käia. Kas kiiremini ei saaks?”
Jälle pidasid vallasaksad omavahel nõu. Siis otsiti telefoninumber ja helistati.
„Olgu, kolme päeva pärast saate hinna teada. Aga selle eest tuleb eraldi maksta!”
„Kas mina pean maksma? Müüja olete ju teie, hinnaküsimus huvitab kõigepealt teid,” imestas sakslane. Kuidagi kummaliselt käis asjaajamine siin Eesti Vabariigis.
Jälle pidasid valla ülemused omavahel nõu. Võõrkeelne jutt jäi sakslasele tabamatuks, aga ilmed ja hääletoon andsid märku, et mehed ei suutnud kohe ühist seisukohta võtta.
„Saad aru, Lepavere mõis ei ole meil üldse kuskil arvel!”
„Siis tuleb ta arvele võtta. Laseme ära hinnata ja võtame oma bilanssi. Muidu me ei saa seda müüa! Ei-ei, ärge seda temale tõlkige!” kortsutas vallavanem õpetaja poole kulmu, kui too Mühlhausenile midagi seletama hakkas.
„See pole nii lihtne…”
„Mis siin keerulist? Paneme kokku komisjoni, see otsustab ja koostab arvele võtmise akti. Ongi kõik. Hinna määravad eksperdid.”
„Aga kui hindavad liiga kõrgelt ja sakslane ei ole nõus seda maksma, mis siis? Kust me uue ostja leiame? Või mis me siis nende bilanssi võetud varemetega peale hakkame? Kanname jälle maha?”
Kummaline, kuidas seni tähelepanuta jäänud varemetes mõis oli korraga ettearvamatult väärtuslikuks saanud. Lepavere müük tõotas kõhnale vallakassale
