vindise peaga Leopold sõbra käest automobiili laenas, sellega täiel kiirusel vastu majanurka kihutas ning lahtisest sõidukist, pea ees, välja lendas. Asjad olidki ühel pool.
Ludvig von Mühlhausen oli sel ajal kuuekümnele lähenev vanahärra. Ainukese järeltulija kaotamine oli ränk hoop, mis nii tema kui proua Emilie edasise elukäigu sootuks uutele rööbastele suunas. Lepavere mõisal enam pärijat ei olnud ja see jäeti valitseja hoolde, parunipaar ise aga asus elama Saksamaale. Ja kui kümmekond aastat hiljem välja kuulutatud Eesti Vabariik mõisad võõrandas, loobus juba raugaikka jõudnud von Mühlhausen ka temale jäetud mõisasüdamest – tal poleks olnud sellega midagi peale hakata. Muidugi ei teinud ta seda otsust kerge südamega, kuid vanas eas tekkinud terviseprobleemid olid tema eluringi koomale tõmmanud. Siiski tegi ta enne surma testamendi, milles pani oma nooremale vennale Wernerile kohustuseks endises Estlandi kubermangus asunud Lepavere mõisa saatuse vastu huvi tunda, sest tegemist oli ikkagi esiisade poolt rajatud pärusmõisaga. Testamendile lisas ta ka kõik muud mõisaga seotud dokumendid.
Ajad ja riigikorrad muutusid, sõjad veeresid üle Euroopa ja maailma mastaabis sootuks tühine koht Lepavere ununes. Alles Werneri pojapoeg Günter hakkas vanaisa dokumentide vastu huvi tundma ja avastas nende seast vanaonu testamendi. Puhtalt uudishimust oma sugupuu vastu tuli ta Eestimaale, et otsida üles kummalise nimega koht Lepavere, mis oli ka tema vanaisa sünnikodu olnud. Aastatuhat oli just vahetunud ja Eesti Vabariik juba kümme aastat tagasi jälle iseseisvaks saanud, kuid Kesk-Euroopast tulnule oli siin imestamist kuhjaga. Kui Tallinna kesklinn jättis talle enam-vähem tsiviliseeritud mulje, siis juba esimesel sõidul väljapoole pealinna tabas Günter von Mühlhausenit šokk. Eestlased on sedavõrd tuim rahvas, et isegi suurte teede äärest pole nad viitsinud nõukogudeaegsete suurlautade varemeid koristada! Kuidas need küll nende endi silma ja ilumeelt ei riiva? Või polegi siin enam tegemist Euroopaga, kuigi geograafiliselt…
Günter von Mühlhausen istus bussis aknapoolsel istmel, vaatas üksisilmi välja ja raputas pead. Mitte ainult kasutuseta jäänud hoonete varemed, vaid ka paljud räämas ja korrastamata talumajad ning teeservades lokkav võsa andsid tunnistust, et sellel maal oli midagi väga viltu. Ta ei saanud teisiti, kui pöördus kõrvalistuja poole:
„Sprechen Sie Deutsch, bitte?” Saades vastuseks tumma pearaputuse, tõmbus Günter tusaselt endasse. Muidugi, seda oli ju arvata, et saksa keelt siin ei räägita. Ikkagi Ida-Euroopa, kus valitsevad hoopis teine kultuur ja kombed. Võõras koht…
Lepaverre sõitmiseks võttis sakslane takso, sest keegi ei suutnud talle seletada, kuidas sinna teisiti pääseks. Ta kirus endamisi, et ei olnud tulnud Eestimaale oma autoga, kartes siinseid teeolusid. Teed aga paistsid siin siiski enam-vähem korras olevat, kuid seegi arvamine nõudis üsna pea korrektiivide tegemist. Sadakond kilomeetrit pealinnast välja saanud, pöördus takso kõrvalteele ja varsti lõppes asfalt. Auto keerutas üles laia tolmusaba, rappus ja värises, juht aga pidas seda nähtavasti loomulikuks. Ka taksojuhiga ei saanud Günter kontakti, põhjuseks ikka seesama keelebarjäär, aga mõnda ingliskeelset sõna taksojuht siiski teadis ja oskas seletada, et Lepavereni jääb sellist teed veel kümmekond kilomeetrit. Pead pööramata vaatas sakslane möödalibisevat maastikku, seal avanev pilt oli aga veelgi troostitum kui suurtee ääres. Siin palistas lepavõsa teeservi juba pidevalt ning üksikud männitukadki olid maanteetolmust osa saanud. Niiviisi, paksu tolmukorraga kaetuna, näis kogu ümbrus täiesti hüljatuna. Ka asustus tundus siinkandis eriti hõre olevat, vaid harva vilksatas teeservas mõni maja – seegi tolmukarva hall ja luitunud.
„Lepavere…” teatas taksojuht, tahtis nagu veel midagi lisada, aga ilmselt ei tulnud sobivat võõrkeelset sõna meelde ja ta köhatas, nagu oleks tolm talle kurku läinud. Sakslane aga kõõritas umbusklikult ettepoole, nagu poleks tahtnud uskuda, et tema esivanemad võiksid sellisest vääritust kohast pärit olla. Tee muutus puiesteeks, kummalgi pool tõusid teeni kasvanud lepavõsast esile põlispärnad, vanad ja mühklikud, osal neist olid nähtavasti tormituuled võraoksad maha murdnud ning jätnud alles vaid õõnsa tüveosa nagu murdunud hamba.
„Lepa…vere,” kordas Günter von Mühlhausen endamisi võõralt kõlavat nime. Tee hakkas tõusma künkale, lepavõsa taandus puiestee kõrvalt ja andis maad põllulagedale. Need olid uudismaad, mida nõukogude ajal usinasti rajati; kohe sealsamas, silmaga haaramatu põllumassiivi servas lösutas aga mahajäetud hiigellaut, suur osa aknaraame eest minema viidud ja uksed pärani.
„Ka siin pole nad ilma suurehitisteta hakkama saanud…” vangutas sakslane pead. Laudavaremed põlluservas olid nii armetult alasti, neid ei varjanud ükski puu ega põõsas – ilmne märk sellest, et omaaegsed projekteerijad ja ehitajad polnud sellisele tühiasjale nagu maastikukujundus mingit tähelepanu pööranud. Veel kõrgusid lauda juures aastatevanused põhu- ja sõnnikukuhilad ning ümber nende vohas nõgese- ja takjamets. Hästi väetatud pinnas andis umbrohule ikka veel rikkalikku toitu.
Günter von Mühlhausen tundis korraga äravõitmatut koduigatsust. Ta tahtis kiiremini minema siit mahajäetud paigast, tahtis tagasi koju. Saksamaale, kus kõik on korras, kaunis ja turvaline. Ta kirus ennast, et oli mingil tobedal romantilisel ajendil selle sõidu üldse ette võtnud. Mida ta siit loota leidis, sellele ei osanudki ta enam vastata. Tahtis näha oma esivanemate maad? Jah, seda kindlasti. Aga oleks parem olnud, kui ta seda poleks näinud, reaalsus oli liiga masendav ja ei klappinud enne reisi tekkinud kujutluspildiga kuidagi kokku. Ta oli kujutlenud kaunist valget mõisahoonet roheliste puude kaisus, virvendava veepinnaga tiiki, hoolitsetud jalgradasid mõisapargis, aga midagi niisugust ta siin ei näinud. Tõsi, eespool siiski valendas miski läbi puuvõrade.
„Lepavere? Ist das richtig?” küsis ta ja viitas käega ettepoole.
„Yes, Lepavere,” kostis taksojuht ja vähendas veelgi kiirust. Koos sellega kadus auto tagant ka tolmusaba ning siis jõudis sõiduk teekäänakule, kus kunagi oli asunud mõisapargi värav. Väravat enam ei olnud, kuid massiivsed kivist postid olid säilinud ning juht peatas auto otse nende juures. Poolenisti käemärkide abil õnnestus sakslasel juhile selgeks teha, et ta tahab siin tund aega ringi vaadata, siis avas ta autoukse ja astus ettevaatlikult välja, nagu poleks kindel, et see võõras ja hoolitsemata maa teda kannab. Ta kõndis edasi põlispuude all, mis kunagi olid mõisapargi moodustanud, vaatas ringi ja äkki avanes tema ees mõisa härrastemaja kogu oma hiilguses ja viletsuses. Nähtu pani tulija seisatama ja hoolikalt silmitsema, sest ta oli kujutlenud midagi väiksemat. See aga, mida ta nägi, oli ehtne klassitsistlik häärber, peaaegu loss. Lepavere, tema esivanemate sünnikoht, ja korraga tundis Günter von Mühlhausen mingit seletamatut heldimust. Ta oli pärale jõudnud.
Tõepoolest, siit tolmuste metsade tagant midagi sellist leida… Mees astus lähemale ja alles siis hakkas tema silm eraldama lagunemistunnuseid. Hoone punaselt kivikatuselt oli kive alla pudenenud. Osa aknaraame oli puudu. Määrdunud seintelt oli koorunud mitmeid värvikihte – märk sellest, et aegade jooksul oli maja eest siiski mingil moel hoolitsetud, vähemalt seinu korduvalt üle võõbatud. Aga see pidi olema juba ammu, paljude aastate eest, sest praegu olid seinad plekilised ja häärber jättis täiesti mahajäetud mulje. Ometi ei saanud salata, et omaaegne arhitekt oli olnud oma ülesannete kõrgusel ja projekteerinud vägagi esindusliku hoone. Lihtne ja range fassaad. Kahe kaldega kivikatusest välja kasvavad ärkliaknad. Kummalgi pool peasissekäiku etteulatuvad tiibehitused, mis peauksele läheneja nagu oma kaitsvasse sülelusse võtavad. Keldrikorruse võrra tõusev ettesõidutee, mis oli kunagi ilmselt kaetud kivisillutisega, kuid millest nüüd oli tihe lõikhein läbi kasvanud.
Günter von Mühlhausen sammus peasissekäigu juurde. Ukse kõrval seinal torkas silma tumedam nelinurk nelja kinnitusavaga, seal oli arvatavasti olnud kunagi mingi silt. Mees haaras uksekäepidemest, mis varem oli kindlasti olnud vaskne, kuid hiljem asendatud täiesti sobimatu raudsega, seegi viltu ukse külge kruvitud. Uks keeldus isegi tugeva tõmbe peale avanemast, tõenäoliselt oli lukustatud. See oli tulijale samaaegselt nii pettumus kui kergendus – pettumus, et ta ei saanud sisse astuda, ja kergendus, et seda ei saanud teha ka kes tahes muu
