poolt vaieldamatult iluga õnnistatud; juba teismelisena pälvis ta seetõttu noormeeste rohket tähelepanu ja suguõdede kadedust. Ilusatel tüdrukutel sageli esinevad tujutsemised, trotsid ja kapriisid, mis nendest vastuoludest tekkisid, oli Sigrid justkui iseenesest omaks võtnud. Ning kui ta kahekümnesena oma järjekordse poisiga tülli läks, leidus tollel küllalt taipu ja julgust, et otsesõnu välja öelda:
„Sina, Sigrid, oled liiga ilus, et saaksid ka hea olla. Aga mina eelistan pigem head kui superilusat naist!”
Varsti pärast seda tutvus Sigrid Aksliga, kes ei väsinud teda imetlevate lambasilmadega vaatamast, tüdrukut lausa ennastsalgavalt teenindas ja ilmaski talle vastu ei hakanud. Ammugi mitte siis, kui nende vahel väga lähedased kontaktid tekkisid, ega ka siis, kui Sigrid talle raevukalt näkku paiskas:
„Sina tegid mu rasedaks! Käpard niisugune! Tei…” Sigrid sai sõnasabast kinni, taibates, et Akslile oleks kohatu öelda – teised oskasid seda asja puhtalt ajada! Aksel aga pilgutas oma süütuid lambasilmi ja ütles lausa lapselikult:
„Mis siis sellest? Abiellume!”
Sigrid jättis nii tobedale ettepanekule vastamata ja kaalus abordi tegemise võimalust. Tulid meelde ema jutud ajast, mil sellel sõnal oli kriminaalne tähendus ja mõne nurgataguse abiandja poole pöördudes võis eluaegse terviserikke saada või sootuks hinge heita. Need ajad olid küll möödas, aga oma ihuhäda avalikuks tegemine tundus ülesaamatult vastumeelne, ja see võitis. Pealegi püüdis Aksel oma kogenematust kõigiti heastada ja oli Sigridi vastu senisest veelgi armastusväärsem, ning kui tüdruk oli ennast pikalt ja põhjalikult abiellumismõttega harjutanud, otsustas ta mehe ettepaneku vastu võtta.
Sigrid oli Aksliga vist juba aasta abielus olnud, enne kui taipas küsida:
„Millest sul see imelik perekonnanimi tuli? Kas Lasila tähendab ka midagi või on niisama sõnakõlks?”
„Eks see on lasipuu, mille külge hobused seotakse, kui peremehed kõrtsi või veskile lähevad. Minu esivanematest oli keegi vist kõrtsmik olnud, ju talle sellepärast niisugune nimi pandi,” oli Aksel selle peale süütult naeratades seletanud ja ei saa öelda, et see seletus naisele just meeltmööda oleks olnud. Mehe liiga pehme iseloom oli algul Sigridile meeldivalt ohutu tundunud, see oli peaaegu nagu soe vaha, millest annab mis tahes kujundeid vormida. Akslilt polnud ilmaski vastuhakkamist karta. Paraku selgus üsna pea, et vaha ei säilitanud Sigridi antud vormi, vaid oli vajaduse korral valmis hetkega uue kuju võtma.
Pool aastat pärast abiellumist tabas noort paari õnnetus – viimast kuud rase Sigrid kukkus libedal kõnniteel sedavõrd rängalt, et viidi otse haiglasse operatsioonile. Paraku ei õnnestunud arstidel lapse elu päästa. Ning nagu juhtunu poleks veel küllalt kurb, öeldi naisele, et rohkem lapsi ta ei saa.
Tagantjärele mõeldes ei osanudki Sigrid Lasila otsustada, kuivõrd õnnetus ja operatsioonijärgne sõnum teda vapustasid. Rasedusest tingitud sundabielu oli tema psüühikat omajagu traumeerinud ja see suhtumine kandus vaistlikult ka tollele, keda naine südame all oli kandnud; ilmselt ei lasknud see teadmine tekkida ka loomupärast armastust oma veel sündimata lapse vastu. Õnnetus tekitas olukorra, kus põhjus kadus, aga tagajärg – abielu Aksel Lasilaga – jäi.
Võiks öelda, et Aksel elas juhtunut isegi rohkem üle kui Sigrid. Kui nende abielus sai üldse rääkida armastusest, siis ainult Aksli poolelt; ta oli oma naisesse vägagi kiindunud ja püüdis teda lausa ennastsalgavalt teenida – nüüd veelgi enam kui nende abielu alguspäevil. Tegemist ei olnud ainult armastusega, vaid siin mängis oma osa ka tema päritolu: lastekodus kasvades oli ta vaguruse tõttu alalise peksupoisi ossa sattunud ja tundis vajadust kellegi külge klammerduda ning see keegi oli Sigrid. Ning hirm, et naist tabanud õnnetus võiks nad lahutada, sundis Akslit end veelgi rohkem pingutama.
Lasilate abielu jäi kestma, aga iga koos elatud aastaga hakkas mehe selgrootus Sigridit üha enam häirima. Aksel tundus olevat liiga iseloomutu, et mis tahes initsiatiivi üles näidata, ja kui mehel mõni mõte tekkiski, püüdis ta seda enne teoks tegemist tingimata naisega kooskõlastada.
„Kas sa oma peaga üldse otsustada ei oska?” oli Sigrid lausa norivalt küsinud. Mehe autoriteet oli tema silmis üsna kiiresti põrmu varisenud.
„Ei, kallis… Ma küsin vaid sellepärast, et pahandust ei tuleks! Sest…” Sest nagunii arvad sina teistmoodi, oleks Aksel öelda tahtnud, aga see tundus tarbetu kui mitte lausa ohtlik. Sigridil oli komme mis tahes pahanduse korral vaikimise vaheseina taha tõmbuda ja see eraldatus võis kesta päevi. Naise põlastav olek Akslit eriti ei häirinudki – siis ei tulnud sealtpoolt ka käske ega korraldusi –, aga sellele lisandus puhtolmeline seik, mis pensionärina koduseks jäädes küllaltki oluliseks osutus: toidust, mida siiamaani ikka naine tegi ja korraldas, oli mees nendel päevadel ilma jäetud. Sigrid seda küll kõlavalt ja karistusena ei deklareerinud, aga kadus vaikides kodunt, justkui oleks tal toiduvalmistamine lihtsalt ununenud. Läks ja naasis alles õhtupoolikul.
Nüüdseks oli Sigridil Lasila perekonnanime saamisest möödunud juba kolmkümmend kuus aastat, mida tänapäeva ebapüsivate abielude taustal võiks peaaegu erakordseks pidada, liiatigi teades, et selles peres oli harmoonia tundmatuks jäänud. Viimased aastakümned olid Sigridi säravat välimust küll mõnevõrra kulutanud, aga polnud tahtejõudu nüristanud ega iseloomu muutnud. Aksel teenis oma naist endiselt nagu truu ja väljaõpetatud koer – mitte küll enam niipalju armastusest kui harjumusest ja turvalisust sisendavast teadmisest, et kõik perekonda puudutavad probleemid lahendab Sigrid ja tema ise ei pea midagi otsustama.
Abikaasad olid kogu elu olnud erinevad nii oma mõtte-, töö- kui ka suhtlussfääri poolest. Aksel Lasila töötas väikeses tööstusettevõttes tagasihoidlikul laohoidjakohal ning Sigrid oli nõuka-ajal taksopargi, hiljem aga bussiettevõtte dispetšer, mis rahuldas naise loomupärast vajadust alatasa kedagi kamandada või midagi korraldada. Mõnikord öeldakse, et vastandid pidavat omavahel sobima, sest täiendavad teineteist; Lasilate perekonnaelu iseloomustamiseks see ütlus ei sobinud, sest Aksli tagasihoidlik iseloom poleks suutnud Sigridit kuidagi täiendada. Ning kui mees jõudis pensioniikka, pöördus ta kõigepealt Sigridi poole.
„Mis sa arvad, kas ma peaksin ikka edasi töötama või…”
„Miks mitte? Haige sa ei ole, tervist jätkub ja ega su palgaraha meil mööda külge maha ei jookse! Iseasi, kui nad su lahti lasevad,” arvas naine ega pidanud küsimust pikema arutelu vääriliseks. Sest temal endal oli pensionieani veel üle viie aasta ja miks peaks mees lihtsalt kodus vedelema?
Siis aga juhtus Lasilate elus erakorraline sündmus: Sigrid sai kirja, mida ta luges kõigepealt pikka aega üksipäini oma toas. Ning siis tuli Akslile uudist teatama, endal rõõmust särav nägu peas.
„Kas sa mäletad, et mul oli üks onu, Aleksander nimi… Ema vend. Kunagi käisime tal isegi külas, kuskil Rõuge kandis, mäletad?”
„Mm… Vist mäletan, jah,” oli Aksel hakkamas, kuigi ta oma mälusopis kobades sealt midagi niisugust ei leidnud. Üle kolme aastakümne koos elatud, jõuad sa kõike mäletada, mis selle aja jooksul tehtud või kus käidud. Liiatigi pidi see olema ju tõesti ammu, kunagi noores eas. Aga Sigridi toonist võis arvata, et eitamine naisele ei meeldiks.
„Nonoh! Tema oli nüüdse vabariigi ajal oma isatalu pärinud, ilmatu suur larakas maad ja majad peal. Ja pärast selle maha müünud,” rääkis naine võidukalt Akslit silmitsedes.
„Ahah…” häälitses mees, oskamata seisukohta võtta. Miks ta peakski Sigridi onu tegemiste vastu huvi tundma?
„Kuula nüüd! Ma sain kirja, et onu Aleksander on surnud. Ja tal on ainult kaks pärijat, mina ja keegi teine sugulane, keda mina ei tunnegi. Ja pärandus jagatakse
