paari lehma ja mõne lamba tarvis ehitatud. Lauta oli Anton tahtnud hakata garaažina kasutama, aga mehe kurvastuseks oli uks isegi nende väikese auto jaoks liiga kitsas. Ukse laiendamine oleks nõudnud vundamendi lõhkumist, kuid see oleks suur ja ettearvamatute tagajärgedega töö olnud ja nii sai laudast hoopis puukuur. Kõrval asuva kuuri otsaseina aga saagis Anton auto jaoks paraja ukseava, ainult uksed olid seni tegemata.
„Jõuab, praegu on muud asjad tähtsamad! Peaasi, et auto vihma eest varjul on,” seletas ta Sallile, kui too arvas, et mees peaks töö lõpuni viima. Meestele pole kunagi meeltmööda, et naine nende töös tikub nõu andma.
„Aga lumi? Mäletad, kuidas su autokuuri täis tuiskas?” jätkas naine ja see tuletas nende esimese Väljaotsal veedetud talve ootamatusi meelde.
„Ah, muretse sina oma asjade pärast!” rehmas Anton selle peale käega ise mõeldes, et kui uste jaoks materjali ei jõua muretseda, võib talveks selle ava ette ka mingi presendi riputada. Ajutiselt muidugi, kunagi laseb ta need uksed nagunii teha ja värvib väljast kindlasti roheliseks. Ja piirdelaua valgeks, et see kaugele paistaks ja kõigile kuulutaks, et Väljaotsal on uus ja hoolitsev pererahvas.
Ühel varasuvisel päeval kuulis Salli, et Väljaotsale läheneb auto, ja ruttas akna juurde. Võõras auto Väljaotsal, see oli harukordne sündmus ja naine lootis, et võib-olla tuleb poeg Rein ootamatult külla. Aga ei…
„Tule vaata, meile tulevad külalised! Kes need küll olla võiksid?” kutsus naine Antonit, sest värava taga seisis kogukas sõiduauto. Niisugune, mida keegi oli hakanud ebardliku sõnaga linnamaasturiks nimetama. Päikeses hõbedaselt kiiskavast autost ronis kõigepealt välja väheldast kasvu mees ja vaatas ringi, justkui kontrolliks, kas ümbrus on ohutu.
„Kas sa tunned, kes need on?” küsis Salli Antonilt juba kahtlevalt, sest oli mehe näol midagi kummalist märganud.
„Ma… arvan, et need on meie uued naabrid. Naist ma olen näinud, aga meest ei tea. Auto on küll sama, ju siis on nemad.”
„Ah see ongi see naine, kellest sa vasikavaimustusse sattusid, jah? Tulid seekord koju nagu ära tehtud ja muudkui korrutasid, et kena naine, kena naine…” osatas Salli tusaselt. Tookord ajalehte toomast naasnud mees oli tõesti ebatavaliselt elevil olnud ega salanudki, et oli tulevase naabrinaisega kohtunud.
„Ära aja jama! Kas ma pidin siis valetama, et ta on inetu? Kas sul oleks siis kergem olnud?” küsis Anton vastu, aga tundis, et see polnud just õnnestunult öeldud. Jutt käis omamoodi kahtlasel teemal.
Salli Reemeti kohta poleks vist saanud väita, et ta oleks eriliselt armukade olnud. Armukadedus on nagu sool, seda peab olema parajal määral, et toit liiga mage ei oleks. Ja ülesoolamine võib toidu, liigne armukadedus aga hea vahekorra hoopiski ära rikkuda. Kummalisel kombel ei olene armukadedus inimeste vanusest ja sellepärast polegi imestada, et ka vanemas eas tekib sellest nii põhjendatud kui ka põhjendamata tülisid. Salli oli oma abielu jooksul kogenud nii ühte kui teist, kuigi Anton polnud mingi naistekütt; pigem oli tegemist ulukiga, keda vahel mõned aktiivsemad naised tema välimuse ja meheliku oleku pärast küttida püüdsid. Oli ju mees siira silmavaate ja laheda jutuga ja niisuguseid jääb tänapäeval aina vähemaks… Paar korda oli tõesti juhtunud, et ka mees kuigivõrd tuld võttis; kui kaugele niisugune suhe siis arenes, seda Salli ei tahtnudki täpselt teada – ilmselt sellepärast, et ennast armukadedusvaevadest säästa. Kõrvalhüpetes vilumatut meest on ju kerge tabada, pealekauba oli Antonil õiglane iseloom – ta ei tahtnud ega vist osanudki valetada. Kahtluse tekkimisel ladus naine selle otse välja, ja kui mees vastuhakkamise asemel lihtsalt vaikis, oli süü sellega üles tunnistatud. Aga Anton oli oma nõrkusest alati jagu saanud, ning selle asemel et paljusõnaliselt andeks paluda, oli ta pärast pikemat endassetõmbumist lühidalt ja rõhuga öelnud:
„Sellega on nüüd lõpp!”
See kõlas nii konkreetselt, et seda lihtsalt pidi uskuma. Pealegi oli Sallil hea omadus, millega vaid väheseid naisi on õnnistatud – ta ei tuletanud vanu ja läbielatud perekondlikke lahkhelisid enam meelde ning mees oskas seda hinnata.
Nüüd seisis järjekordne Antoni poolt üles kiidetud naine Väljaotsa värava taga koos hirmuhke džiibi ja mehega, kes oli temast poole pea jagu lühem. Seisid ja näisid aru pidavat, siis aga võttis naine juhtimise enda kätte, avas värava ning tuli õuele. Salli silmitses teda läbi akna üsna kriitilise pilguga – tulija vanust oli esmapilgul raske määrata, aga tema arvates oli see naishing liiga korpulentne. Naine kandis õhulist kirevat pluusi ja liibuvaid teksapükse, mis tundusid tema üsna priskele istmikule paari numbri võrra kitsad olevat. Juuksed olid toonitatud moevärvi mustjaspunaseks, aga nagu vastukaaluks sellele polnud näol ülearust meiki, nagu Salli kiirpilgul märkas. Naine suundus otse majatrepi poole, mees järgnes talle paar sammu tagapool ja hoiatas:
„Vaata ette, neil võib olla koer…”
„Ah, ei ole, ma tean!” heitis Sigrid üle õla ja oligi juba trepil.
„Imeasi…” Anton kogus ennast hetke, pani siis ajalehe kõrvale ja juba koputatigi uksele. Väljaotsa majja siseneti köögi kaudu nagu vanades talutaredes kombeks. Pealegi oli köök maja kõige avaram ruum, mis täitis ka elutoa ülesandeid.
„Ja-jaa, sisse!” ütles Anton, avas kiirustades ukse ja seisis vastamisi naisega, keda ta paari kuu eest oli Eespere õuel kohanud. Mees tõdes jälle, et selle naise kohta ei saa midagi paha öelda, aga see tõsiasi ei mõjunud rõõmustavalt, vaid hoopiski häirivalt.
„Tere…” ütles Väljaotsa peremees esimesena ja märkas siis, et naise selja taga seisab veel keegi. Ilmselt tema mees – läikima kulunud pealaega, väheldane ja tüsedusele kalduv vanahärra.
„Tere, pererahvas! Andke andeks, et me niiviisi sisse tormame, aga mõtlesime, et nüüd oleks juba õige aeg naabritele tutvumisvisiit teha.” Naine astus sammu edasi ja ulatas millegipärast kõigepealt käe Antonile. „Minu nimi on Sigrid, perekonnanimi Lasila. Meie oleme Eespere uued omanikud. Ja tema on minu mees Aksel.”
Käteldi mõnevõrra kohmetult. Sigrid Lasila oli nähtavasti pannud kogu oma energia ülevoolavalt esitatud avalausesse ja vaatas nüüd järge otsides uudishimulikult ringi. Salli mõõtis tulijat salamisi pilguga ja tema eelarvamus selle naise suhtes sai uut toitu. Väljaotsa perenaine mõtles, et tema küll niiviisi ei riietuks ega söandaks ka nõnda väljakutsuvalt esineda. Aksel aga noogutas ja püüdis kohmetult naeratada nagu vabandades, et nende peres on jäme ots naise käes. Anton oli samuti mõnevõrra kohmetu, sest Sigrid Lasila olekus oli midagi ürgselt ligitõmbavat, aga ühtaegu siiski ka hoiatavat. Naine ei püüdnudki oma seksikust varjata ja mehele tundus, et niiviisi Salli juuresolekul esineda oleks justkui siivutu.
„Astuge edasi ja võtke istet… Me elame siin vaikselt ja tagasihoidlikult, ega polegi teile suurt midagi näidata…” häälitses Salli tagasi tõmbudes ja samas sai ta tekkinud sundseisu peale pahaseks. Miks pagana päralt peab inimene lahke ja viisaka maski ette tõmbama ka siis, kui ta seda sugugi ei tahaks! Sigrid Lasila ülepakutud esinemine ja välimus tundusid Sallile vastuvõtmatud, pealegi ei olnud Väljaotsa perenaisele eriti palju näitlejaannet antud. Kui ta märkas, et Anton naabrinaisele lahkelt vastu naeratab, läks ta sisemiselt lausa keema – tema mees laseb ennast niisugusel harakal haneks tõmmata!
„Aitäh-aitäh… Mõtlesime jah, et uurime järele, kes meie naabrid on, teie tee käib ju meie õuest läbi. Aga Eesperes on veel ehitustööd lõpetamata, alles paari nädala pärast saame sisse kolida.”
„Jajah, kui ma posti järel käin, siis näen, et Eesperes käib kõva ümberehitus. Teete vist suve jooksul kõik korda, et talvel oleks mugav elada?” küsis Anton ja vaatas vastust oodates nimme Aksli poole, vastas aga hoopis Sigrid.
