niiviisi, sinna peab ju argipäeval sõitma, ega me ei saa jätta tööle minemata,” arvas Aksel, kuigi see vastuväitena tundus. Ja vastuväiteid Sigrid ei sallinud, see oli teada.
„Mina küll saan endale paar vaba päeva kombineerida! Ja sina saad ka, kui tahad!” oli naine kindel.
„Ma kardan, et mina ei saa. Kes siis laost kaupa välja annab?” väitis mees ja see oli talle nagu kilp, millega end kaitsta.
„Sul on seal ju see laotööline, kas tema seda ei oska või?” tuli Sigrid oma arusaamisega lagedale.
„Taevas hoidku, materiaalne vastutus on ju minu peal! Keedavad laos niisuguse supi kokku, et pärast pannakse mind veel kinni,” pistis Aksel hädaldama. Tööl käia oli igatahes ohutum kui naisega kuskile tundmatusse kohta sõita, pealegi mingeid segaseid pärandusasju ajama, mis kindla peale pingeid ja pahandusi kaasa toob… Aga kui ta nüüd küsib, et kui sa haigeks jääd, kes siis laost kaupa välja annab, välgatas mehe peas ja ta püüdis kramplikult sellele sobivat vastust otsida.
Sigrid nii siiski ei küsinud, kortsutas vaid rahulolematult kulme ja ütles siis mehe heameeleks ootamatult rahulikult:
„Mis siis ikka, eks ma pean üksinda minema.”
„Autoga…?”
„Loomulikult! Kas sa mõtlesid, et võtan seljakoti ja kõnnin jalgsi?” nähvas naine vastuseks ja kadus oma tuppa.
Sigrid laadis üht-teist reisil vajalikku autosse ja sõitiski minema. Aksel sai kaks esimest päeva rahulikku elu nautida, aga kolmandal päeval hakkas järjest kasvav murekripeldus teda vaevama ning ta valis Sigridi mobiiltelefoni numbri. Ja naine vastaski, nipsakalt nagu ikka.
„Mis viga? Kas sa tahtsid küsida, kus puhtad sokid on?”
„Ei, ma tahtsin küsida, kus sa oled!”
„Mina olen õiges kohas! Ja kui kõik hästi läheb, jõuan homme koju.”
„Ahah… Ja sul on kõik hästi?” küsis mees viivitades.
„Minul on kõik väga hästi!” ütles Sigrid rõhuga. „Kui tulen, siis räägin.”
Kõne lõppes ja Aksel rahunes, naisega oli kõik korras. Hetkeks tekkis isegi mõte, et kui kõik on korras, võiks Sigrid veelgi ära olla, olgu kas või paar nädalat. Saaks ise enda peremees olla – teed, mis süda kutsub, ja keegi ei õienda!
Sigrid Lasilal oli tõesti kõik hästi läinud. Koju jõudes säras ta üle näo ja oli ebatavaliselt lahke.
„Aksel, istu, muidu kukud! Tead mis – ma olen nüüd rikas!”
„Ohoh… Ei tea kui rikas? Pärisid miljon Eesti krooni, jah?”
„Miljoni…” osatas naine ja mõõtis meest pilguga, nagu püüaks otsustada, kas too üldse ongi väärt kogu tõde kuulma. Aga kiusatus teise imetlust nautida sai võitu ning ta ütles pettumust teeseldes: „Sa arvad – miljoni! Ei saanud miljonit.”
„Seda ma arvasin kohe, et ega sealt rohkem saa kui paarkolmkümmend tuhat. Aga asi seegi, eks ta ikka ole pensile toeks,” seletas Aksel.
„Ha-ha-haa! Paar-kolmkümmend tuhat? Ei, kulla mees – nüüd on sul rikas naine! Ma pärisin kaks ja pool… miljonit krooni!” Seda ütles Sigrid peaaegu kiljatades ja vaatas meest üleolevalt ja ühtlasi haletsevalt nagu kuskil põlisdžunglis avastatud primaati. Niisugust, kellel pole aimugi, mis tähendab raha ja mida sellega teha saab.
„Missa… See pole võimalik!” häälitses Aksel ning jäi naist pärani silmil vaatama. Nii palju!
Sigrid nautis hetke oma sõnumi mõju.
„Aga näe – sinu naisel on see võimalik! Ma poleks eluilmaski uskunud, et onu Aleksandril nii palju raha on. See teine, mingi lellepoeg, mina teda ei tundnudki, sai ka miljoni ja oli hirmus õnnelik. Mis siis mina pean olema – mõtle, kaks ja pool miljonit!”
Aksel ei osanud midagi mõelda. Niisugused summad jäid tema rahaarvestuse skaalast kaugele väljapoole, kõlasid peaaegu sama arusaamatult kui riigieelarve.
„Ja-jah… Tummaks võtab. Mis sa selle rahaga tegema hakkad?” küsis mees ettevaatlikult, vaistlikult tunnetades, et ei tohi küsida, mis meie selle rahaga ette võtame, sest Sigrid oleks selle peale kindlasti pahandanud. Nad olid küll ammuilma abielus, neil oli ühine vara, nagu näiteks korter ja mööbel või siis auto, millega mõlemad sõitsid, aga nende ühiselusse olid tõmmatud ka nähtamatud piirid, mida tuli vaistlikult tunnetada ja millest polnud mõistlik üle astuda.
„Kõigepealt ma tulen töölt ära. Eks siis, kui aastad täis, hakkan nagunii pensioni saama. Mingit eramaja me linna ei osta, mis meil siin üürikorteris viga elada, pole kütmist, muruniitmist ega maja ümbruse kasimist! Aga me ostame maale suvekodu, seal hakkame soojal ajal elama, maikuust septembrini. Ilus loodus, vaikus, linnulaul…” Naine tegi kätega liigutuse, nagu oleks ta ise linnuke, kes valmistub oksalt õhku tõusma. „Sa ainult mõtle, kui kihvt elu meid ootab!” Sigrid ei varjanudki vaimustust, maailm oli tema ees korraga lahti läinud nagu laadamüüja raudlõugadega rahakott. Või siis vastupidi – taevast kukkunud rahakott avas talle ka uut moodi maailma.
„Aga see… minu kojujäämine? Mul on ju nüüd aeg täis, pinss jookseb ja…”
„Eks sina võid nüüd ka koju jääda,” lubas Sigrid armulikult. „Sest maamaja juures on kindlasti ilmast ilma mehekätt vaja. Ma küll ei tea, mida sa teha oskad, oled ju eluaeg linnamees olnud, aga küll sa millegagi ikka hakkama saad, käedjalad sul ikka veel töötavad!”
„Ahah… Jah, muidugi, küll ma hakkama saan,” kordas Aksel Lasila mehaaniliselt, ilma et oleks märganud naise öeldus satiiritera: käed-jalad töötavad, aga pea… Mehe mõtted olid eelseisva elumuutuse külge kinni jäänud, see tekitas temas rohkem ebalust kui rõõmu. Ta oli oma seni mugava eluga harjunud, igasugune elumuutus aga toob hulganisti tundmatuid olukordi, sunnib kohanema paljude uute ja senitundmatute asjadega – on seda vaja?
Sigrid aga hakkas tegutsema. Esimene ost, mille ta tegi, oli sülearvuti ehk rüperaal, nagu seda tehnikasaavutust üsna ebaõnnestunud sõnaga nimetatakse.
„Mis sa sellega peale hakkad?” küsis Aksel imestunult. Tema seostas arvutit ainult oma laotööga ja oli selle käsitsemise vaid sedavõrd selgeks saanud, et oskas materjalide laoseisu vaadata ja nende liikumisi sisse toksida.
„Aga kuidas me muidu internetti saame?” vastas Sigrid küsimusega ja laotas äsja poest saadud ostudokumendid ja lepingud lauale. „Tänapäeval ei saa ilma internetita elada! Töö juures ma muud ei teegi kui…” Naine jäi vait taibates, et targem on sellel teemal mitte jätkata.
„Ja sina tõesti oskad…” alustas Aksel, aga pani kohe suu kinni, sest sai naiselt laitva pilgu, millest võis välja lugeda, nagu oleks arvuti kasutamise oskus sama iseenesest mõistetav nagu söömine ja magamine.
Kui Sigrid oli tunnikese oma uue lelu kallal mässanud, juhtmeid ühendanud ja vahepeal kirunud ning nuppe klõpsutanud, saigi ta interneti kätte ja hakkas sedamaid kinnisvaramüügiportaale sirvima.
„Eks ma olen neid töö juures ka vaadanud, siiamaani vaid ajaviiteks, aga nüüd hakkame endale maamaja otsima. Siit on ju kõik näha, mis kuskil müügil on,” seletas ta mehele ja Aksel vaatas suuril silmil, kuidas ekraanil hakkasid kirjad ja kujutised vahelduma.
„Näe,
