ees – ja nõidus selle ühe näpuliigutusega nii suureks, et maja täitis kogu ekraani. Mees oli tema osavusest võlutud ning imetles kogu südamest – küll tal on ikka tark naine! See teadmine muutis päris tühiseks kõik need vead, millega tal Sigridi juures oli leppida tulnud. Naine oli temast palju targem ja maailm paistis olevat niiviisi kokku pandud, et rumalamad peavadki targemaid teenima.
See õhtu möödus töiselt – Sigrid sirvis internetis müüdavat kinnisvara, ning kui mõni maja meeldima hakkas, laskis ta selle asukoha ja maakleri telefoninumbri Akslil kirja panna.
„Laupäeval läheme ringsõidule, vaatame oma silmaga, mis pakutakse. Ega pilte ei saa uskuda, pildil on kõik majad kümme korda ilusamad kui tegelikult,” teadis naine ja oli sel päeval mehe vastu erakordselt lahke. Nii lahke, et see äratas Aksli hinges jällegi suure armastuse ja tegi õhtuse ühtesulamise eriti meeldejäävaks. Sigrid, tema Sigrid on ikkagi suurepärane naine!
Aksel märkis väljavalitud majade asukohad Eestimaa kaardile ning siis hakkasid nad autoga neid kohti läbi sõites endale sobilikku suvekodu valima. Kohe selgus, et naisel oli jällegi õigus olnud – internetis avaldatud pildid polnud päriselt tõetruud, sest fotograaf oli alati osanud leida niisuguse võttenurga, mis ebameeldivaid külgi ei näidanud. Kui kuskil leiduski mõni enam-vähem kena maja, siis tingimata asus selle kõrval räämas laudahoone, teinekord ka naabri tara, mille taga haukusid koerad või mängis kari lapsi valjult kisades oma mänge. Alati oli Sigrid see, kes niisuguse maja juures nina kirtsutas ja ümber pöörates esimesena auto poole astuma hakkas, Aksel tema kannul.
Kolmandal nädalavahetusel leidsid nad väikese talu, mis naisele kuigivõrd meeldima hakkas. Maja seisis omaette, kõik kõrvalhooned olid eemal õunapuude varjus, pooleldi lagunenud laut asus isegi teisel pool kohalikku teed, mis kusagile puisniitu kadus ja ilmselt naabertalusse viis. Maja paistis olevat ehitatud enne sõda, sest sel olid avarad aknad ja kõrged laed nagu linnakorteril.
„Eespere talu, Varikmõisa küla… Siia meid juhatati, ju see on õige,” arvas Aksel paberil järge ajades.
„Eks ta kõva remonti tahab, aga sellest saab midagi korralikku teha, et oleks nagu linnas! Veevärk sisse ja vannituba ja… kõik mugavused, mis elamiseks vaja,” arvas Sigrid hindavalt.
„Sa mõtle, mis see töö maksma läheb,” soovitas Aksel, püüdes naise vaimustust ettevaatlikult jahutada. Mees kujutles, kuidas ta Sigridi korraldamisel peab ennast lakkamatult taga sundima, et siin üht, teist ja kolmandat korda saata. Ning naine hakkab temalt kindlasti nõudma ka niisuguseid töid, millest tal halli aimugi ei ole.
„Mis see maksma läheb! Sa räägid, justkui meil raha ei oleks! Me võtame siia terve ehitusbrigaadi, need teevad paari kuuga kõik tipp-topp korda,” väitis Sigrid toonil, mis välistas vastuvaidlemise. Temal oli asjast oma kindel nägemus.
See rahustas meest ja ta püüdis end jälle sobitada rikka naise sõnakuuleliku abikaasa ossa. Sigridile vastu väites oli ta rikkunud endale seatud reeglit – hoiduda oma arvamuse avaldamisest niipalju kui võimalik. Algul oli selle järgi käimine Akslile raske olnud, kuid kartes tülisid, oli ta ajapikku õppinud kolmveerand suud kinni pidama.
Kui Aksel oli ärasõiduks auto käivitanud ja otsa linna poole pööranud, märkas Sigrid, et metsa poolt tulevat teed mööda läheneb keegi. Üksik meesterahvas, ilmselt kohalik.
„Oota, pea kinni! Ma tahan temalt üht-teist järele uurida.”
„Kas tulen ka või…” Aksel teadis, et niisugune küsimine hoiab ära hilisemad etteheited. Sigrid oli nii isepäine, et tema tujusid ei osanud ette arvata.
„Sina istu autos! Ma ise räägin,” heitis naine üle õla ja oligi läinud. Jalutas eemalt läheneva mehe poole, püüdis teda juba eemalt hinnata ja jäi rahule. Tulija paistis olevat intelligentne, pealegi parajalt pikka kasvu ja ligikaudu temaealine.
„Tere, andke andeks – kas te olete kohalik?”
„Tere…” Väljaotsa Anton silmitses küsijat. Võõraid liikus siinkandis harva, veel harvem selliseid naishingi, kes sümpaatsed tundusid, ja see naine nägi küllaltki kena välja. „Ütleme, et jah! Mis teid huvitab?”
„See talu siin pidi müügis olema, kas te teate sellest midagi?”
„Eespere, jah… Perenaine suri talvel, sellest peale on tühjalt seisnud. Võib küll müügis olla, ei oska kinnitada.” Kas niisugune linnadaam tahab meile naabriks tulla? Esmapilgul päris huvitav naine… Imelik, miks mees autost välja ei tule, mõtiskles Anton.
„Kas teie elate kuskil sealpool?” Sigrid viitas ebamääraselt sinna, kus tee puude taha kadus.
„Jaa, naabertalus, Väljaotsal. Me oleme ka uusasukad, elame siin alles teist aastat. Hea ja rahulik koht… Soovitan teilegi,” lisas mees endalegi ootamatult. Kui naabreid saaks valida, valitaks kindlasti kenamad. Ka välimuse poolest! See mõte pani Antoni muhelema.
„Kas teil on palju peret?” küsis Sigrid. Äsja nähtud käratsev lastekari oli tal veel liiga hästi meeles.
„Naisega kahekesi. Isegi koera ega kassi ei ole veel. Tulge vaatama!”
Seda sai vist juba palju… sähvatas mehe peas. Aga selles naises oli midagi niisugust, mis tekitas tahtmise temaga pikemalt juttu ajada. Lisaks loomupärasele kenadusele ka sarm, sest ta oskas rääkides avameelselt otse silma vaadata ja võluvalt naeratada.
„Aitäh kutsumast, ükskord tuleme kindlasti!” Sigrid naeratas jälle, noogutas ja hakkas auto poole minema. Sisse istudes vaatas ta veel üle õla tagasi ja lehvitas – mees oli seisma jäänud ja saatis teda pilguga.
„Noh, hakka sõitma!” käsutas naine, ja kui Aksel oli auto liikuma pannud, lisas ta üsna kindlal toonil: „Selle maja me ostamegi.”
Aksel ei lausunud sõnagi ning ka Sigrid vaikis, lastes äsja nähtu veel kord silme eest läbi. Talle tundus, et peale Eespere talu on siin Varikmõisas muudki huvitavat, mille pärast suveks siia elama kolida.
Sigrid Lasila hakkas majaostu asju ajama. Aksli osaks langesid teisejärgulised ülesanded – mõni dokument kuskile toimetada ja vajaduse korral naist sõidutada maakleri juurde, notaribüroosse, panka… Siis tuli mitmeid kordi sõita koos arhitektiga, kes ümberehitusprojekti tegi, Eespere maja mõõdistama. Sellele järgnes projekti kooskõlastamine looduskaitse asjameeste ja kohalike vallavõimude juures…
„Kas seda kõike on vaja?” söandas mees küsida.
„On vaja! Muidu väänavad niisuguse trahvi kaela, et oigad. Nüüd on ju kõik nii ära reguleeritud, et aevastada ka ei tohi ilma loata, meil on aga vaja septikut ja imbväljakut ja…” seletas Sigrid ning Aksel loobus talle võõral teemal kaasa mõtlemast, nii oli lihtsam.
Pärast ehitusloa saamist oli vaja ringi vaadata mitmes ehitusettevõttes, et võimalikult head ja hinnalt sobivat ehitajat leida. Kui seegi sai lõpuks tehtud ja ehitustöö käimas ning tähtaegades kokku lepitud, ütles Sigrid mehele:
„Eks me peaks ikka naabrite juures tutvumisvisiidil ka käima. Näeks oma silmaga, mis inimesed nad on ja… Naabritest oleneb ju maal väga palju.”
„Kas sa mõtled neid, kes Eespere õuest läbi käivad? Me oleme neid ju mõnikord näinud, punase autoga sõidavad. Ja mehega sa tookord ju rääkisid!”
„Inimestest saab selge pildi alles siis, kui neid nähakse nende oma keskkonnas!” seletas naine õpetlikult. „Siis saab kõik selgeks – kes nad
