jaanipäevaeelne laupäev, mil Lasilad linnast tulles kaubanduskeskusest läbi käisid ja muu toidukraami kõrval ka pärjakujulise rosinatega pikitud saia ostsid.
„Ega’s tühja käega kõlba minna! Ja siis on kohe näha, kas pakutakse kohvi või teed. Ja kohvi maitsest saab aru, kellega tegemist on, et missugune kohv ja kuidas keedetud… Lahja kohv on kõige hullem,” seletas Sigrid ise mõeldes, et Eespere õuel kohatud naabrimees oli kõigiti meeldiva mulje jätnud. Niisuguse, kes peale muu ka korralikku kohvi joob. Aga missugune naine tal on, see hakkas Sigridit üha enam huvitama.
Aksel noogutas naise jutule kaasa ja ümises nõustuvalt.
Naabritega tuttavaks saamine huvitas ka teda omajagu, kuigi ta oli niisugustest külaskäikudest alati pigem kõrvale hoidnud. Aksel tundis naise harjumusi ja teadis, et tihedat perekondlikku läbikäimist sellest nagunii ei tule. Ka linnas olid Sigridi tuttavad neil haruharva külas käinud ja õigeid südamesõbrannasid naisel polnudki. Aksel arvas ka põhjust teadvat, kuigi ei oleks seda ilmaski söandanud otsesõnu välja öelda: Sigrid tahtis seltskonnas alati esimest viiulit mängida, tahe tähelepanu äratada oli temasse vist juba sündides programmeeritud.
„Kas sõidame kohe otse edasi või käime Eesperest läbi?” küsis Aksel rooli tagant, kui nad puiesteelt oma teeharule pöörasid.
„Lähme otse, mis siin ikka keerutada!” vastas Sigrid ning mees pööras auto puisniidu kaskede poole, teele, kus nad seni polnudki käinud.
3
Anton ja Salli olid ligemale kahe Väljaotsal elatud aastaga maaelu heade külgedega harjunud ja vähem headega leppinud ning tundsid ennast kõigiti koduselt. Uus peremees oli maja ja kõrvalhooneid kuigipalju kõbinud, nüüd aga andis kõigele uudse ilme elumaja vastne, päikeses lausa silmipimestavalt sillerdav plekk-katus. Selle olid linnast tulnud meistrimehed kõigest kolme päevaga valmis teinud, aga need kolm päeva jätsid Reemetite pangakontosse suure ja tõenäoliselt korvamatu augu.
„Mis sa muretsed, peaasi, et katus on peal! Ega ilmaasjata öelda, et katus on maja kõige tähtsam osa,” lohutas Salli meest, aga too kaebas nördimust varjamata:
„Oleks ikka pidanud nende sellidega enne kõik klaariks rääkima… Aga mis sa räägid, kui pole kogemusi, et oskaks töö hinda alla kaubelda – algul nad ju seletasid, et mis see tühi ikka maksab. Hakkasid justkui poolvägisi tegema, aga lõpuks võtsid töö eest kolm korda rohkem, kui materjal maksis! Me oleks võinud ainult pleki osta, ma oleks ise selle peale sättinud, aga nüüd on suur hulk raha läinud nagu niuhti!”
See jutt ei vastanud tõele, sest meeste tööd jälgides oli Anton endamisi tõdenud, et selle töö jaoks poleks tema oskustest piisanud. Seega oli äsja öeldu nagu iseendale valetamine ja niisugune pooltahtmatu kahestumine tegi mehe tigedaks. Salli aga haaras sellest juba oma äratundmise kohaselt kinni.
„Sina oleksid seda katust terve suve teinud. Ja jumal teab missuguse käkerdise lõpuks kokku keeranud, et ei pea vihma ja lendab esimese sügistormiga minema. Nüüd on vähemalt korralik katus, maksis see siis mis maksis.”
„Nojah, aga kui ma mõtlen, et selle raha eest oleks laudale ja kuurile samasuguse katuse saanud… Materjali, tähendab!” parandas mees kiiresti ja lõi siis käega. „Ah, mis sest enam, mis läind see läind!”
„Just! Mis sa põed, katus on korras, ja õnn, et saime majale ka uued aknad ette, enne klaasid iga tuulehooga muudkui lõgisesid – ja siin puude varjus ju õiget tuult ei olegi. Kui uue välisukse ka saaks, muu on juba tühiasi,” arvas Salli. Nagu naised ikka nägi tema rohkem konkreetseid vigu, muidugi eriti neid, mis otseselt teda olid puudutanud. Ja esimesel tuisusel talveööl oli tuulekotta läbi uksepragude koguni põlvekõrgune hang tekkinud. Uks oli lengiavas lihtsalt väikeseks jäänud, kas siis vajunud, kokku kuivanud või olid lengipuud tappidest lahti läinud. Anton püüdis küll seda parandada, paraku aga oluliste tulemusteta.
„Küll ma uurin, kust saab uue ukse odavamalt tellida. Nüüd peab iga väljaminekut hoolega kaaluma, ega me paljast pensist ju midagi ehitada ei jõua. Ja eks ma olen ehitamise alal tasapisi targemaks saanud, oskan üht-teist ka ise… Enam ei taha suurt raha välja anda,” rääkis Anton, ise vastumeelselt kujutledes, kuidas Salli hakkab, kui rahapuudus kätte jõuab, nende kergemeelset autoostu kahetsema: oli meil seda ikka vaja, vana auto oleks veel küllalt käinud… Aga selle koha pealt naine õnneks vaikis, kas siis delikaatsusest või arusaamisest, et uus auto oli ikkagi mugav ja vanast palju kindlam sõiduvahend.
Väljaotsal oli palju niisuguseid muresid, mis ainult Antonit vaevasid, sest Salli ei osanud neile rõhku panna. Näiteks kaev – ilmselt samal ajal talu rajamisega kaevatud kaev oli seestpoolt suurte munakividega vooderdatud ja vett leidus selle põhjas vaid meetri võrra; oli karta, et mõnel põuasel suvel võib seegi sealt kaduda. Lisaks oli Antonit esimesel suvel üllatanud priske konn, kes seal rõõmsalt ringi ujus ja alles suurte pingutuste järel ämbrisse püüda õnnestus. Pärast seda oli Anton kaevule uued rakked teinud ja need hoolega tihendanud, aga munakividest voodri vahelt võis sinna sattuda mis või kes tahes. Väljaotsal jätkus nii mutte kui ka vesirotte, kes õue ilusale rohukamarale alatasa mullahunnikuid kuhjasid.
„Puurkaev, ainult puurkaev aitaks! Oleks kindel värk ja puhas vesi, praegu ei või ilmaski teada, mis kaevust ämbrisse satub,” seletas Anton tusaselt Sallile, aga too oli palju leplikum.
„Ega konnast siis mingit nakkust ei tule. Vanasti olevat just öeldud, et kui konn kaevus, siis on vesi puhas.”
„Just-just!” osatas mees. „Vanasti öeldi seda ka, et solgisurma ei olevat keegi surnud, ja kui keegi surebki, siis pole see puhas solk! Ma pean uurima, mis puurkaevu tegemine maksab.”
Uuriski, helistas mobiiltelefoniga mitmesse firmasse ja läks aina süngemaks.
„Kuradi vereimejad! Nad tahavad puurimisest juba kaks tuhat krooni meetri pealt saada ja öeldi, et alla kahekümne meetri pole mõtet kohale sõitagi. Ja kuskilt tuleb veel luba hankida ka… Nelikümmend tuhat krooni, see on peaaegu minu terve aasta pension!”
Salli oskas niisuguseid asju üllatavalt rahulikult võtta ja väitis muigamisi:
„Ära muretse, kui meil krooni asemel ükskord euro tuleb, siis on number palju väiksem.”
„Ah, mine sa oma jutuga… Aga puurkaevule on kindlasti veel pumpa ja torustikku vaja, et vee tuppa saaks. Ja kanalisatsiooni on vaja, kaua ikka solgivett sinna sirelite taha ämbriga kantakse! Kui me selle kõik ükskord valmis saame, siis peab juba hakkama surnukuuri poole astuma, ega me igavesti ei ela!”
„Kuule, Anton – sa oled justkui pessimistiks hakanud või kuidas?” torkas Salli õrritavalt. „Sa tahad äkki linna tagasi kolida?”
Anton heitis naisele etteheitva pilgu, aga muigas siis mõrult.
„Linna ei taha, aga seda ma arvasin küll, et pensionipõlv on kuidagi lihtsam! Nüüd pole muud, kui üks töö ajab teist taga. See rahavärk on muidugi kõige hullem, muudkui maksa.”
Salli astus mehe juurde ja tegi talle lohutava pai.
„Niikaua kui me kahekesi oleme, elame pensionist lahedasti ära. Üksinda oleks siin muidugi raskem, kõik need maamaksud ja talvepuud ja bensiin auto jaoks… Palju seda ju ei lähe, aga ilma ka ei saa. Sellepärast peab korteri rahast natuke ikkagi alles jätma. Mustade päevade jaoks, nagu öeldakse,” seletas Salli rahulikult ja Antoni hinge tulvas soe tänutunne. Arusaajaid naisi ei pidavat maailmas eriti palju olema, aga tema oli osanud ühe nendest üles leida.
„Ja täna õnne,
