valkjaid õisi lehvitab ja kuidas marjad sügise poole algul oranžiks, hiljem aga punaseks muutuvad. Antonit oli vallanud kummaliselt luuleline meeleolu, aga piisas vaid kiirpilgust Salli näole, kui hinges ärganud poeesia imekiiresti närtsis. Lisaks hakkas seespool pinisema tüütu hääl, mis ütles, et sa tead küll, et tahaksid seda kõike rääkida just sellele naisele, mis ta nimi oligi… Sigrid, jah? Ja omavahel!
„Kas teie ka olete siin elamisega rahul?” pöördus Sigrid nüüd otse Salli poole. Anton tõmbas ebalevalt pea õlgade vahele ja jäi pingsalt ootama, kuidas naine reageerib. Salli näoilmest oli karta, et sealt võib tulla mis tahes. Aga Väljaotsa perenaine vaid nihutas end toolil, kinnitas pilgu akna taga hõljuvale kaseoksale, rüüpas lonksu kohvi ning mainis seejärel mittemidagiütleval toonil:
„Anton rääkis – meie elame vaikselt ja… üksmeeles. Kohalikega me ei seltsi ja külalisi meil ei käi.”
„Just!” Mees ruttas naisele appi. „Siin on vaikne, siin on kuulda vaid loomade ja lindude hääli. Täna hommikulgi veel kägu kukkus, kuigi ta peaks juba vait jääma, jaanipäev on möödas. Aga selle eest siristavad pääsukesed kogu päeva.”
„Ja rotid krõbistavad lae peal kogu öö,” täiendas naine irooniliselt.
„Mis sa jälle nendest, siin on ilusamaid loomi ikka ka! Eile kuulsin, kuidas sokk raba pool möirgas,” seletas Anton innuga.
„Sokk möirgas? Mina arvasin, et ainult lõvid möirgavad,” imestas Sigrid.
„Küll te varsti ise kuulete, siin metsas on kitsi ja sokkusid palju! Ärge ainult kartma hakake, soku hääl on hirmus. Päris uskumatu, et see arg ja ilus loomake niiviisi möirgab,” seletas Anton vist liigagi abivalmilt, sest nägi, kuidas Salli näost jälle rahulolematuse vari üle libises. Aksel Lasila aga istus endiselt nagu vahakuju, tardunud naeratus näol, ja see ebakõla hakkas Antonit järjest rohkem häirima.
„Teil on nüüd Eesperes vist tööd laialt? Kas tahate kõik ümber ehitada?” küsis ta otse Aksli poole pöördudes ja too kohmetus veel enam.
„Ega mina ei ole ehitusmees… Meil teeb firma kogu töö ära.” Ta vaatas abiotsivalt naise poole. „Sigrid räägib, mis firma seal on.”
„Jaa! Meie otsustasime, et kui me sisse kolime, olgu töö tehtud, maja puhas ja lilled laual! Me saime hea firma, teevad väga kena tööd ja… Võib-olla tahaksite ka lasta nendel midagi ehitada, kui nad juba kord siinkandis on?”
Selles küsimuses peitus teravik, mida vist ainult Salli tunnetas: teil pole ju raha, et nii teha! Sigrid Lasila aga vaatas uurivalt ringi, nagu püüdes leida, millest Väljaotsa ümberehitamisel alustada tuleks. Siin oli tema arvates kõik sedavõrd vanaaegne, et oleks pidanud alustama lammutamisest: kõigepealt minema see jube roheliseks värvitud pliit ja soemüür…
„Aitäh, aga meie saame ise hakkama,” ütles Salli vahele. „Minu mees oskab kõiki töid ise teha.”
See oli ootamatu ja peaaegu teenimatu kiitus, justkui abistava käe sirutamine, ja Anton tundis end hoobilt kindlamalt.
„Jaa, minule on ehitamine siin lausa hobiks saanud. See on tore tunne, kui midagi oma kätega valmis teed.”
„Nojah, eks te oletegi teistmoodi kui minu mees, tema ei oska isegi naela sirgelt seina lüüa,” asus Sigrid ootamatult Akslit kritiseerima, nii et too nagu lööki kartes pead liigutas. „Aga me saime õnneks selle ehitusfirma odavalt, ainult kolmesaja tuhandega teevad kogu töö ära! Selle raha eest ei saa isegi korralikku autot osta!”
Tekkis hetkeline vaikus. Aksel Lasila istus endiselt, silmad oma kohvitassile naelutatud, aga tardunud naeratus oli ta näolt kadunud. Ta oleks tahtnud õiendada, et naine valetab, naela oskab ka tema seina lüüa, oskab rohkemgi, aga selline väide oleks praegu võõraste juuresolekul ohtlik olnud. Ja ometi läks väikese mehe hing sedavõrd pahempidi, et ta ei saanud naist parandamata jätta:
„Ei olnud kolmsada, lepingus on sada seitsekümmend kaheksa tuhat.”
Aksel sai Sigridilt hävitava pilgu.
„Sina ei jaga neist asjadest! Ja kõigile on teada, et ükski ehitamine ei ole alguses kokku lepitud hinnaga välja tulnud. Ei tule meiegi!”
„Küll on hea, et meie perel niisuguseid rahasid ei ole maksta,” ütles Salli ja see kõlas otse südamest öelduna. „Muidu läheksime ka meie omavahel pahuksisse, aga meil on õnneks kõik korras.”
Väljaotsa perenaine oskas lause lõppu eriliselt rõhutada, nii et kõlama jäi alltekst: minu ja Antoni vahele ei pääse mitte keegi, seda ei tasu üritadagi! Ja niiviisi öelduna jõudis sõnum ka Sigrid Lasilani. Jõudis rohkemgi – meist sinuga ei saa mitte kunagi sõbrannasid!
„Väga tore, et nüüd oleme oma tulevased naabrid ära näinud,” ütles Sigrid toolilt tõustes ja see oli märguanne ka Akslile: hakkame minema! „Oli väga meeldiv kohtumine,” lisas naine, vaadates seejuures mitte Salli, vaid hoopis Antoni poole. Ikkagi kena mees see Väljaotsa oma… Hea näide, et õige mees ei vanane! Aga naine on tal küll täiesti mööda…
„Just-just, meeldiv kohtumine,” pomises ka Aksel ukse poole nihkudes. Lahkumisel ei käteldud, Eespere emand pillas ainult moka otsast, et nüüd ollakse naabrid ja eks hakatakse sagedasti kohtuma.
Kui külalised olid autosse istunud ja minema vuristanud, jäid Väljaotsa omad teineteisele nõutult otsa vaatama. Anton küll veidi süüdlase pilguga, sest ta aimas, mis nüüd järgneb.
„Mis see nüüd siis oli?” küsis Salli.
„Naabrid käisid külas, muud midagi.”
„Naabrid…” osatas Salli torisevalt. „Sa rääkisid, et on kena naine – kuidas su maitse nii alla on käinud?”
„Ma siis vaid korraks nägin. Ja ega ta välimusel ju viga pole.” Anton püüdis täiesti neutraalset tooni leida.
„Jumal küll, kui pime sa oled! See üleslöödud vuhva on su nii ära teinud, et mul on sinu pärast häbi. Vana mees, aga läheb arust ära nagu poisike!”
„Ah, jäta lollused! Ma püüdsin vaid külaliste vastu viisakas olla, muud midagi. Ja sina võiksid ka arvestada, et nendest saavad meie naabrid!” andis Anton vastu, aga tundis, kuidas veri näkku tulvab. Salli oli ikkagi ära tabanud rohkem, kui arvata oleks osanud. Aga kuidas saakski seletada talle seda, mis endalegi sugugi selge ei ole?
4
„Imelik pererahvas seal Väljaotsal! Ei oska arvatagi, mismoodi nii erinevad inimesed on kokku juhtunud,” hakkas Sigrid arutlema kohe pärast seda, kui Aksel oli auto Eespere poole pööranud ja naabritalu selja taha jäi.
„Ja-jah, mina vaatasin ka, et… et niimoodi, jah,” oli mees nõus. Temale külaskäigud ei meeldinud, need olid alati seotud riskiga, et ta võõraste juures poolkogemata midagi sobimatut ütleb ja koju jõudes sellepärast Sigridiga pahandus tuleb. Naine tavatses alati enne igasuguseid külaskäike toonitada, et Aksel võõrsil olles liiga palju ei räägiks, ja kuigi mees oma arust selle õpetuse järgi ka talitas, leidis naine hiljem alati midagi laita – kas oli ta öelnud midagi, mille oleks pidanud ütlemata jätma, või oli haigutanud või muidu sobimatult käitunud. Sellepärast oli Akslil alati hea meel, kui tal õnnestus järjekordsest küllaminekust loobuda. Varem, nooremana oli mees endamisi püüdnud selgusele jõuda, kas Sigrid valas niiviisi tema peale vaid oma halba tuju välja või oli tegemist hoopiski õilsama
