nii…” venitas Anton omajagu pettunult. Kuuldust polnud raske taibata, et uued naabrid olid teist masti inimesed kui nemad. Juba sellepärast, et Eespere ümberehitus algas laialt ja suure raginaga – iga päev seisis õuel paar kaubikut ja oli näha mitmeid töömehi tegutsemas. Mõelda, mis see töö niiviisi maksma läheb! Ja uhke maastur, mis praegu Väljaotsa värava taga seisis – juba see tõestas, et rahast seal peres puudust ei tunta.
„Just nii mul ongi plaanis. Mina olen eluaeg linnainimene olnud, ega vist oskakski aasta ringi maal elada,” sädistas Sigrid ja sättis käes olnud kilekoti lauale. „Me tõime natuke külakosti ka – ega’s külla tohi tühja käega tulla!”
Salli oligi juba rahutult nihelema hakanud, sest oli kahevahel, kas peaks ootamatult kaela sadanud külalistele midagi pakkuma või saaks ehk ka niisama läbi. Kui võõraid haruharva käib, ei saa ju nendele pakkumiseks mingit valvehõrgutist valmis hoida, aga võhivõõrastele lihtsat kodust võileiba pakkuda tundus ka sobimatu. Sigrid Lasila päästis olukorra, pannes lauale rosinatega pärgsaia, kuigi seda saatev žest ja öeldu toon Sallile ei meeldinud. Väljaotsa perenaine tundis end justkui alaväärsena, nagu oleksid rikkad Lasilad vaestele sugulastele külla tulnud. Või tuli see vaid selle naise vastu tekkinud eelarvamusest?
„Eks ma panen kohvi hakkama…” Salli ei suutnud seda küllaldase entusiasmiga öelda ja sai Antonilt laitva kõrvalpilgu. Mehele paistsid külalised tõesti meeldivat, vähemalt Sigrid, kes muudkui säras ja naeratas. Aksel Lasila seevastu vaid istus, pilgutas silmi ja püüdis kohmetult naeratades seltskondlik näida.
„Ja teie räägite meile senikaua, kuidas siinkandis elu on,” pöördus Sigrid Lasila nüüd otse Antoni poole, lisades öeldule jällegi kõige säravama naeratuse. Tema arvamus, et Väljaotsa peremees on tõenäolisest pensionärieast hoolimata igati meeldiv meesterahvas, sai järjest enam kinnitust. Sale, otsese silmavaatega ja mis peaasi – temast pea jagu pikem, mitte nagu Aksel, kelle väikese kasvu pärast oli naine pidanud isegi kõrgete kontsade kandmisest loobuma.
„Varikmõisas on ilus elada. Vaikne ja rahulik… Mitte nii nagu linnas, et muud polegi kui autode voorimine. Ja siin ei pane keegi kõrvalkorteris tümpsumasinat käima ega trambi lae peal,” seletas Anton poolmuigamisi, aga pliidi juures talitav Salli ruttas seda üsna lõikavalt kõlava huumoriga täiendama:
„Ära valeta, siin jooksevad lae peal rotid!”
Repliik oli ootamatu ja keegi ei osanud selle peale midagi öelda, kuid Antoni näole tekkis rahulolematu ilme. Kui on aastakümneid koos elatud, pole raske igasuguste ütlemiste allteksti tabada ja mehele oli juba naise toonist selge, et Sallile uued naabrid ei meeldi. Ja kahjuks vist ei hakkagi meeldima, sest naine ei püüagi neile heanaaberlikku muljet jätta. See tekitas mehes trotsi, sest tema arvates võis läbikäimine naabritega kõigiti meeldivaks kujuneda. See Eespere uus peremees oli küll tossike, aga tema ei huvitanud Antonit sel hetkel vähimalgi määral.
Ka Sigrid oli Väljaotsa perenaise ütlemises hoiatava lahkheli tabanud ja saatis Antonile mõistva, võiks isegi öelda et kaastundliku pilgu. Siis aga arvas Aksel Lasila heaks ka oma suu lahti teha.
„Mina töötasin kolmkümmend aastat laohoidjana. Seal sai ka rottidega janti näha, need tikkusid igalt poolt sisse. Aga lõpuks saime neist jagu, mürk võttis kõik maha. Peaasi on rotiaugud kinni panna, et uusi peale ei tuleks.”
„Siin mürk ei kõlba, pärast jääb mõni kuskile põranda alla terveks kuuks haisema, enne kui ära kuivab,” heitis Salli üle õla, ise kapist kohvitasse välja kraamides, ja Anton ütles nüüd tema poole, hääles etteheitvat tooni varjamata:
„Ilusa jututeema oleme küll leidnud. Naabrid arvavad, et on kuskile õudsesse rotipessa sattunud.”
„Oh ei, ärge muretsege!” ruttas Sigrid Lasila vastama. „Eks maal on mõni asi ikka teistmoodi kui linnas, sellega peab harjuma. Hea, et ütlesite, ma räägin töömeestele, et nad rottidele kuskile ligipääsu ei jätaks.” Sigrid ütles seda lepitavalt, aga Salli oskas tema toonis ometi killukest võidurõõmu tabada: meie majas küll rotte ei saa olema, meie oleme teiesugustest igatpidi paremad ja rikkamad…
„Algul me võtsime lattu kassi, et vast püüab rotid kinni…” alustas Aksel jälle otsast, aga Sigrid heitis talle keelava pilgu ja jutt jäi pooleli. Kuid naine leidis mehe öeldust uue teema.
„Me kartsime tulles, et teil on äkki kuri koer. Kas teil koera ei olegi?”
„Ma ju ütlesin, et…” Anton hammustas keelt, sest Sallil polnud vaja seda teada. „See et – tahtsin öelda, et siiamaani ei ole. Oleme arutanud, et peaks võtma, aga ketis ei taha koera pidada, ja kui lahti hoida, läheb küla peale hulkuma, on seda pahandust vaja! Meil pole siin kindlat aeda ümber, mis koera kinni peaks,” seletas Väljaotsa peremees. See kõlas justkui vabandusena, nii et Salli heitis mehele rahulolematu pilgu. Tasse lauale seadvale naisele näis arusaamatu, miks tahab Anton selle teksastesse pressitud fuuria vastu eriliselt lahke olla. See oli hoiatav märk, sest juba ammu polnud ta mehe juures niisugust elevil olekut tähele pannud. Ja huvi tundus olevat vastastikune, sest see ootamatult külla tulnud naabrinaine vaatas tema meest lausa hüpnotiseeriva pilguga, sinna juurde pealegi palju… ei, Salli arvates koguni kõikelubavalt naeratades!
„Nii, lugupeetud külalised, kohv on valmis! Koort meil ei ole, aga piima on, kui keegi valget kohvi tahab.”
Salli valas kohvi tassidesse ja seisatas siis kannu käes hoides nagu kõhkleks, kas teistega koos laua äärde istuda või köögist külaliste juurest hoopiski minema kõndida. Naine oli end äkki ülearusena tundma hakanud, hing oli solvumisest pahempidi läinud ja talle tundus, et Antonile võib-olla oleks tema lahkumine meeldinudki. See kiusumõte aga tekitas trotsi ja sundis endast jagu saama ning Väljaotsa perenaine tõmbas vaba tooli lähemale, istus otse üle laua Sigrid Lasila vastu ja manas näole ükskõikse ilme.
Anton oli Salli olekut jälginud, see ei meeldinud talle sugugi. Mees heitis naisele süüdistava pilgu.
„Nuga on vaja, seda… et lahti lõigata.”
„Kas sina ei tea, kus meil noad on?” andis Salli vastu. Küll mitte tigedalt, pigem huumoriga, aga ometi aimatava pingega. Anton surus suu kokku, tõusis ja võttis köögikapi sahtlist lauanoa.
„Aitäh! Mina lõikan!” Sigrid haaras noa enda kätte ja hakkas rosinapärga viiludeks nüsima. Aksel istus nagu ennegi, tardunud naeratus näol, ja püüdis pererahvaga otsest silmsidet vältida, aga jälgis silmanurgast Sigridi tegevust. Salli avastas lauavakstu mustris seni märkamata jäänud kujundi, pisikese lille, Anton aga tundis, et tahaks tekkinud pahameele sedamaid välja valada – muidugi Salli peale, sest just tema naine oli asja ees, teist taga lausa äikese-eelse olukorra loonud.
„Nii, ongi lahti lõigatud! Ilusaid viilusid ei saanud, nuga oli nürivõitu…” Sigrid pani tööriista käest ja vaatas just nagu nõu küsides Antoni poole: mis edasi? Salli tabas selle pilgu ja suutis hädavaevu vait olla. Ta ei tahtnud lasta oma nördimust välja paista, aga need kaks, nii Anton kui ka too võõras paabulind, käitusid tõesti nagu ammused, pealegi lähedased tuttavad! Kuidas küll saab tema mees nii loll olla, et selle vuhva tühisust läbi ei näe? Niisugust reetmist – jah, just reetmist! – polnud Salli kogu nende abielu jooksul kogenud ega osanud kartagi, et see nüüd veel juhtuda võiks. Aga näe, Väljaotsale ilmub üks ülesmukitud naine, pealegi veel oma mehega – keda võiks küll rohkem kannupoisiks nimetada –, ja Anton Reemet, tema oma mees, on veel vanas eas justkui ära tehtud!
„Nojah, nii me siin elame… vaikselt,” püüdis Anton olukorda päästa, aga jutt ei hakanud jooksma. Mees tundis, et on kummaliselt kahestunud, põhjuseks oli Salli tõrjuv, õigemini lausa vaenulik hoiak. See tekitas
