raputas pead, astus peegli ette ja korrastas osavate käeliigutustega oma juukseid. „Siis oleks see nagu topeltkohting. Parem kolmas ratas olla. Mõjusam.”
Vaatasin tema peegelpilti ja mu suu tõmbus pehmeks naeratuseks. „Ma armastan sind.”
Ta puhus mulle õhusuudluse. „Siis hoolitse enda eest hästi, beibi. See on kõik, mida ma vajan.”
MINU lemmiksoolaleivakingitus oli Waterfordi martiniklaasid. Minu jaoks oli see lihtsalt õige segu luksusest, lõbust ja kasulikkusest. Olin kinkinud komplekti ühele kolledžiaegsele sõbrale, kellel polnud aimugi, mis Waterfordi kristall oli, aga ta armastas õunamartinisid, ja ühe komplekti kinkisin emale, kes ei joo martinit, kuid armastab Waterfordi. See oli kingitus, mille hea meelega oleksin teinud isegi Gideon Crossile, mehele, kellel oli raha nii palju, et seda oli raske aduda.
Aga need polnud jooginõud, mida käes hoidsin, kui tema uksele koputasin.
Närvilisena tammusin jalalt jalale ja silusin käega mööda puusa alla, et kleiti kohendada. Lõin end pärast jõusaalist tagasijõudmist korralikult üles, võtsin aega, et vaeva näha oma Uue Eva soengu ja suitsuse lauvärviga. Kahvaturoosa huulepulk oli määrdumiskindel ja selga tõmbasin väikese musta kleidi, mis oli kukla taha kinnitatav, sügava drapeeritud dekolteega ja veel madalama seljaväljalõikega.
Lühike kleit paljastas jalad, mida rõhutasin lahtise varbaosaga Jimmy Choo kingadega. Kõrva riputasin teemantrõngad, mille olin välja valinud meie esimese kohtingu jaoks, ja sõrmes kandsin Gideoni kingitud sõrmust, silmatorkavat ehet – kokku põimitud ja X-dega kaunistatud kullast nöörjad ribad – ristid esindasid Gideoni, kes hoidis kinni minu erinevatest lõimetest.
Uks avanes ja ma kõikusin veidi jalgel, olles jahmunud, nähes, kui imepärane ja patuselt seksikas mees mind tervitama tuli. Gideon tundis end samuti ilmselt sentimentaalsena. Tal oli seljas sama must sviiter, mida ta kandis ööklubis, kus me esimest korda päriselt koos aega veetsime. See nägi tema seljas hämmastav välja – täiuslik segu vabast ja elegantsest seksikusest. Paaris grafiithallide viigipükstega ja paljajalu – selle mõju äratas minus puhta, hõõguva iha.
„Jessas,” urises Gideon. „Sa oled vapustav. Järgmine kord hoiata mind ette, enne kui ukse lahti teen.”
Ma naeratasin. „Tere, Tume ja Ohtlik.”
5
Gideoni suule ilmus hävitav naeratus, kui ta käe minu poole sirutas. Kui mu sõrmed tema peopesa puudutasid, krahmas ta minust kinni, tõmbas sisse ja surus huuled õrnalt mu suule. Uks sulgus mu selja taga, Gideon sirutas käe minust mööda ja lukustas selle, nii et jäime muust maailmast eraldatuks.
Pigistasin peotäie sviitrit oma rusikasse. „Sa kannad minu lemmikkampsunit.”
„Ma tean.” Järsku kükitas Gideon nõtkelt, võttis mu käe, mida ta hoidis ja pani selle endale õlale. „Teeme su olemise mugavamaks, mu inglike. Sa ei vaja neid kontsi, kuni oled valmis mind keppima.”
Mu sisemus tõmbus ootuses kokku. „Mis siis, kui ma kohe valmis olen?”
„Veel ei ole. Sa tead, kui õige aeg tuleb.”
Kui Gideon mul kingi ära võttis, kandsin raskuse ühelt jalalt teisele. „Kas tean? Kuidas?”
Gideon tõstis mulle otsa vaadates oma erksiniste silmade pilgu. Ta oli mu kingi ära võttes peaaegu põlvili, kuid kontrollis kahtlemata nii ennast kui mind. „Kui ma oma riista sulle sisse surun.”
Nüüd nihelesin oma jalgel teisel põhjusel. Jah, palun…
End püsti ajanud, kõrgus Gideon taas mu kohal. Ta pühkis sõrmeotstega üle mu põse. „Mis sul kotis on?”
„Oih.” Raputasin vaimselt eemale seksuaalse lumma, milles Gideon mind hoidis. „Soolaleivakingitus.”
Ma vaatasin ringi. Ruum oli peegelpilt minu korterist, ning armas ja mõnusalt kutsuv. Ma olin osaliselt oodanud pooleldi sisse elatud ruumi, pooltühja, vaid oluliste esemetega. Kuid see oli vägagi kodu moodi. Valgustatud vaid küünaldest, mis valasid sooja kuldset kuma mööblile, mille ära tundsin, sest see oli Gideoni ja minu oma.
Pooluimas olles vaevu märkasin, kui Gideon mu käed kingikotist ja ridikülist vabastas. Paljajalu astusin temast mööda ja silmitsesin oma kohvilauda ja väikseid laudu, mis olid paigutatud Gideoni diivani ja toolide ümber; minu meelelahutuskeskust, mille peal tema dekoratsioonid ja raamitud foto meist kahekesi; minu kardinaid tema valgustamata põranda-ja laualampidega.
Seinal, kus minul lameekraaniga televiisor rippus, oli tohutu foto minust Gideonile õhumusi saatmas – palju suurem versioon pildist, mille talle olin kinkinud ja mida ta Crossfire’i kontoris oma laual hoidis.
Keerasin end aeglaselt, püüdes kõike pilguga haarata. Gideon oli mind niiviisi ka kunagi varem šokeerinud, siis kui ta oli taasloonud oma katusekorterisse minu magamistoa, kinkides mulle tuttava koha, kuhu põgeneda, kui asjad läksid käest ära.
„Millal sa siia kolisid?” Mulle meeldis see kõik. Segu minu kaasaegsest traditsioonilisest Gideoni vana maailma elegantsiga oli veidralt täiuslik. Ta oli kokku miksinud täpselt õiged asjad, et luua ruum, mis oli nagu… meie.
„Sel nädalal, kui Cary haiglas oli.”
Heitsin talle pilgu. „Tõsiselt räägid või?”
See oli siis, kui Gideon oli hakanud minust eemale hoidma, mind enda küljest ära lõikama. Ta oli hakanud uuesti Corinne’iga läbi käima ja muutus kättesaamatuks.
Ka selle korteri sisustamine hoidis teda ilmselt hõivatuna.
„Ma pidin su lähedal olema,” ütles Gideon hajameelselt ja piilus kingikotti. „Ma pidin kindel olema, et jõuan kiiresti sinu juurde. Enne Nathanit.”
Ma olin täiesti šokeeritud. Sel ajal, kui tundsin, et Gideon triivib minust üha kaugemale, oli ta füüsiliselt lähedal. Valvas mu üle. „Kui ma sulle haiglast helistasin,” – neelatasin kuivast klombist mööda – „oli keegi sinuga koos…”
„Raúl. Ta koordineeris kolimist. Pidin selle enne valmis saama, kui te Caryga koju tulete.” Gideon tõstis pilgu mulle. „Käterätikud, mu inglike?” küsis ta lõbustatult.
Ta tõmbas kotist valged käterätikud, tikitud jõumasinad peal. Olin need spordiklubist ostnud. Siis kujutasin ette, et Gideonil on tühi poissmehepesa. Nüüd tundusid need naeruväärsed.
„Palun vabandust,” ütlesin ma, ikka veel vapustatud uudisest korteri kohta. „Mul oli erinev ettekujutus sellest, milline su uus kodu välja võib näha.”
Gideon tõmbas rätikud eemale, kui tahtsin neist kinni haarata. „Sinu kingitused on alati läbimõeldud. Ütle, mida sa mõtlesid, kui need ostsid.”
„Mõtlesin, kuidas sind minule mõtlema panna.”
„Teen seda iga päev iga minut,” pomises Gideon.
„Luba mul selgitada: mina – kuum ja higine ja meeleheitlikult sinu järele igatsev.”
„Mmm… fantaasia, milles ma tihti mõnulen.”
Järsku tuli mulle meelde Gideon end minu duši all rahuldamas.
