pärast,” ütles Gideon. „Sul on midagi muud meeles.”
Otsustasin Bretti viimaseks jätta. „Mul on laupäeval tüdrukute õhtu.”
Gideon vaikis. Võib-olla keegi, kes ei tundnud teda nii hästi kui mina, poleks kinni püüdnud seda peent, teravat valvsust, kuid mina tabasin selle. „Mida see tüdrukute õhtu täpselt sisaldab?”
„Tantsimist. Joomist. Nagu ikka.”
„Kas see on meestejaht?”
„Ei.” Lakkusin oma kuivi huuli, olles hüpnotiseeritud muutusest Gideonis. Ta oli keeranud intiimselt vallatult intensiivselt keskendunuks. „Me oleme kõik koos. Vähemalt ma arvan nii. Ma ei ole kindel Megumi toakaaslase osas, kuid Megumil on kutt ja sa tead, et Shawnal on tema kokk.”
Gideon oli järsku väga asjalik, kui ta ütles: „Ma teen mõned korraldused auto, juhi ja turvalisuse osas. Kui te piirdute minu klubide ringiga, jääb teie turvamees autosse. Kui tahate hargneda, tuleb ta koos sinuga sisse.”
Pilgutasin üllatusest silmi ja ütlesin: „Okei.”
Köögis hakkas ahju taimer piiksuma.
Gideon tõusis istuvast asendist püsti, mina kätel, ühe võimsa graatsiline liigutusega. Ajasin silmad suureks. Veri hakkas soontes kohisema. Põimisin käsivarred talle kaela ümber ja lasksin tal end kööki kanda. „Mulle meeldib, et sa oled nii tugev.”
„Sulle on lihtne muljet avaldada.” Ta asetas mind ühele baaripukile ja suudles mind kaua, enne kui ahju juurde läks.
„Sa ise tegid süüa?” Ma ei tea, miks see mõte mind üllatas, aga nii see oli.
„Ei. Arnoldo laskis valmis tehtud lasanje ja salati kohale tuua.”
„Kõlab ahvatlevalt.” Teadsin staarkokk Arnoldo Ricci restoranis söömise põhjal, et sealne toit on tapvalt hea.
Haarasin klaasi ja raiskasin imehead veini, kulistades selle julguse kogumiseks alla, mõeldes, et oli aeg Gideonile öelda seda, mida ta kuulda ei taha. Tegin otsustava sammu ja ütlesin: „Brett helistas mulle täna töö juurde.”
Minuti või paar arvasin, et Gideon ei kuulnud mind. Ta libistas pajakinda kätte, avas ahjuukse ja tõmbas lasanje minu poole vaatamata välja. Alles siis, kui ta panni pliidi peale pani ja mulle otsa vaatas, teadsin kindlalt, et ükski sõna polnud talle kaduma läinud.
Ta viskas kinda letile, haaras veinipudeli ja tuli otse minu juurde. Rahulikult võttis ta mu veiniklaasi ja valas selle uuesti täis, enne kui rääkima hakkas. „Eeldan, et ta tahab sind näha, kui järgmisel nädalal New Yorgis on.”
Pidin end koguma, et jälle hingata ja vastata saaksin. „Sa teadsid, et ta tuleb tagasi!” kaeblesin ma.
„Muidugi teadsin.”
Kas see oli sellepärast, et Bretti bändil oli sõlmitud leping Vidal Recordsiga või sellepärast, et Gideon hoidis tal silma peal, ma ei teadnud. Mõlemad põhjused olid täiesti usutavad.
„Kas te leppisite kohtumise kokku?” Gideoni hääl oli ühtlane ja vaikne. Ohtlikult.
Ignoreerisin närvide võdinat kõhus ja vaatasin talle otsa. „Jah, et minna uue Six-Ninthsi muusikavideo esitlusele. Cary tuleb minuga kaasa.“
Gideon noogutas, jättes mind ärevusse ja teadmatusse tema tunnete osas.
Libistasin end pukilt maha ja astusin tema juurde. Ta pani mulle käed ümber ja toetas põse mu pealaele puhkama.
„Ma ütlen talle ära,” pakkusin ma kiiresti. „Ma nagunii eriti ei taha sinna minna.”
„See on okei.” Küljelt küljele kiikudes ja mind äiutades sosistas Gideon: „Ma murdsin su südame.”
„Mitte sellepärast ei nõustunud ma minema!”
Gideon tõstis käed ja tõmbas sõrmedega läbi mu juuste, kammides need otsmikult ja põskedelt kõrvale sellise õrnusega, mis tõi mulle pisarad silma. „Me ei saa lihtsalt niisama unustada viimaseid nädalaid, Eva. Ma lõikasin sulle sügava haava ja sa veritsed siiani.”
Siis tabas ka mind, et ma ei olnud valmis korjama üles meie suhte tükikesi, nagu poleks midagi valesti läinud. Osa minust kandis vimma ja Gideon taipas seda.
Rabelesin tema embusest välja. „Mida sa öelda tahad?”
„Seda, et mul pole õigust sind jätta ja sulle haiget teha – ükskõik mis põhjusel – ja siis eeldada, et sa unustad, mida tundsid ja annad mulle üleöö andeks.”
„Sa tapsid minu pärast inimese!”
„Sa ei võlgne mulle midagi,” kähvas Gideon. „Minu armastus sinu vastu ei ole kohustus.”
Ikka veel rebis see minust läbi kui kuul iga kord, kui Gideon ütles, et ta armastab mind, vaatamata sellele, kui tihti ta tõestas seda oma tegudega.
Mu hääl mahenes, kui ütlesin: „Ma ei taha sulle haiget teha, Gideon.”
„Ära siis tee.” Ta suudles mind südantrebestava õrnusega. „Sööme nüüd, enne kui toit ära jahtub.”
TÕMBASIN selga Cross Industries T-särgi ja jalga Gideoni pidžaamapüksid, mille sääred pahkluude kohal üles rullisin. Viisime küünlad kohvilauale ja sõime ristatud jalgadega põrandal istudes. Gideonil oli veel seljas mu lemmiksviiter, aga ta vahetas viigipüksid mustade pidžaamapükste vastu.
Lakkudes huultelt tomatikastme jälgi, rääkisin talle oma ülejäänud päevast. „Mark kogub julgust, et teha oma partnerile abieluettepanek.”
„Kui ma õigesti mäletan, on nad juba mõnda aega koos olnud.”
„Kolledžist alates.”
Gideoni suu kõverdus. „Oletan, et see on ikkagi raske asi, mida teha, isegi kui vastus on kindel.”
Hoidsin pilgu taldrikul. „Kas Corinne oli närvis, kui ta sinule ettepaneku tegi?”
„Eva.” Gideon ootas, kuni ma pika vaikuse järel pea tõstsin. „Me ei hakka sel teemal rääkima.”
„Miks mitte?”
„Sest see pole tähtis.”
Uurisin Gideoni nägu. „Kuidas sa end tunneksid, kui teaksid, et on keegi teine, kellele ma jaatavalt vastaksin? Teoreetiliselt.”
Ta heitis mulle ärritunud pilgu. „See oleks teistmoodi, sest sa ei ütleks jah, kui see mees sulle mitte midagi ei tähenda. Mida mina tundsin, oli… paanika. See tunne ei kadunud, kuni Corinne kihluse tühistas.”
„Kas sa ostsid talle sõrmuse?” Mõte sellest, kuidas Gideon teisele naisele sõrmust otsis, tegi mulle haiget. Vaatasin oma kätt, sõrmust, mille ta mulle oli kinkinud.
„Mitte midagi sellist nagu see,” ütles ta vaikselt.
Mu käsi tõmbus rusikasse, kaitses sõrmust.
Gideon sirutas paremat kätt ja pani selle üle minu oma. „Ostsin Corinne’ile sõrmuse esimesest ettejuhtuvast poest. Mul polnud
