mulle oma armsamat tema laheda meheliku elegantsi ja julge, valitseva stiiliga. „Anna andeks,” ütlesin ma grimassi tehes. „Ma olen totu.”
Gideon tõstis mu käe oma huultele ja suudles sõrmenukke. „Mina ka, aeg-ajalt.”
See sundis mind naeratama. „Ma arvan, et Mark ja Steven on teineteise jaoks täiuslikud, kuid Markil on teooria, et meestel tekib tung abielluda, aga see kaob, kui selle põhjal piisavalt kiiresti ei tegutseta.”
„Ma pigem arvan, et asi on rohkem õiges partneris kui õiges ajastuses.”
„ Hoian pöialt, et neil kõik laabuks.” Võtsin veiniklaasi kätte. „Tahad telekat vaadata?”
Gideon toetas selja vastu diivanit. „Ma tahan vaid sinuga olla, mu inglike. Pole tähtis, mida me teeme.”
KORISTASIME õhtusöögijäljed koos ära. Kui ma sirutasin käe loputatud taldriku järele, mille Gideon mulle nõudepesumasinasse panemiseks ulatas, pettis ta mu ära. Ta võttis hoopis mu käest kinni ja asetas osavalt taldriku letile. Ta haaras mul talje ümbert ja kukkus tantsides keerutama. Elutoast tabas kõrv ilusa laulu, mida esitas naise puhas, meeliköitev hääl.
„Kes laulab?” küsisin ma, juba hingetu, tundes Gideoni võimast keha enda vastas liikumas. Iha, mis kogu aeg meie vahel hõõgus, lõi lõkkele, muutes mind erksaks ja elusaks. Iga närvilõpe muutus tundlikuks, oli valmis Gideoni puudutuseks. Kihk hakkas kuumas ootuses kerima.
„Pole aimugi.” Gideon juhtis mind ümber köögisaare elutuppa.
Andusin tema meisterlikule juhtimisele, mulle meeldis, et tantsimine oli kirg, mida jagasime, ja olin rabatud puhtast rõõmust, mida Gideon tundis lihtsalt minuga koos olemisest. Sama lust pulbitses minus ja muutis mu sammud kergemaks, kuni tundus, et liugleme. Kui me helisüsteemile lähenesime, muutus muusika valjemaks. Kuulsin laulus sõnu tume ja ohtlik ning komistasin üllatusest.
„Kas liiga palju veini, mu inglike?” õrritas Gideon mind lähemale tõmmates.
Aga mu tähelepanu oli naelutatud muusikale. Laulja valule. Piinavale suhtele, mida ta võrdles vaimu armastamisega. Need sõnad meenutasid mulle päevi, mil uskusin, et olin Gideoni jäädavalt kaotanud, ja mu süda hakkas valutama.
Tõstsin pilgu Gideoni näkku. Ta jälgis mind tumedate, sädelevate silmadega.
„Sa näisid nii õnnelik, kui isaga tantsisid,” ütles ta ja ma teadsin, et ta tahtis meie vahele taolisi hinnalisi mälestusi.
„Ma olen ka praegu õnnelik,” kinnitasin talle, kuigi mu silmad hakkasid kipitama, kui nägin tema igatsust, intiimselt tuttavat ihalust. Kui hingi saaks soovidega paari panna, siis meie omad oleksid lahutamatult ühte seotud.
Panin käe Gideoni kukla taha ja tõmbasin tema suu alla oma huultele. Kui need kokku puutusid, tema tantsurütm vääratas. Ta jäi seisma ja kallistas mind nii kõvasti, et mu jalad tõusid põrandalt üles.
Erinevalt murest murtud lauljast ei olnud mina armunud kummitusse. Ma armastasin lihast ja verest meest, kes tegi vigu, kuid õppis neist, meest, kes üritas end kõvasti minu jaoks paremaks muuta, meest, kes tahtis sama meeleheitlikult kui mina, et meie suhe toimiks.
„Ma pole kunagi õnnelikum kui siis, kui olen sinuga,” ütlesin Gideonile.
„Ah, Eva.”
Tema suudlus tegi mu hingetuks.
„See oli poiss,” ütlesin ma.
Gideoni sõrmed joonistasid mu naba ümber ringe. „See oleks veider.”
Lösutasime täies pikkuses diivanil, vaadates minu lemmikpolitseisarja. Gideon oli kõveras mu selja taga, lõug mu õlal ja jalad minu omadega segamini.
„Nii need asjad käivad,” ütlesin ma talle. „Šokiefekt ja muu taoline.”
„Ma arvan, et see oli vanaema.”
„Oi, issand.” Keerasin pead, et talle otsa vaadata. „Ja arvad, et see poleks veider?”
Gideon irvitas ja vajutas musilaksu mu põsele. „Tahad, veame kihla?”
„Ma ei vea kunagi kihla.”
„Ah, ole nüüd ikka.” Tema sõrmed olid harali vastu mu kõhtu ja hoidsid mind paigal, kui ta küünarnukile tõusis, et mulle otsa vaadata.
„Eip.” Tundsin Gideoni oma tuharate vastas, tema tugevat, rasket peenist. See ei olnud erekteerunud, kuid sellest hoolimata äratas mu tähelepanu. Uudishimulikult panin käe meie vahele ja võtsin selle pihku.
Tal läks koheselt kõvaks. Üks must kulm kerkis. „Kabistad mind, mu inglike?”
Pigistasin teda õrnalt. „Nüüd olen ma kuum ja vaevas ega saa aru, miks mu uus naaber ei ürita midagi enamat.”
„Äkki ta ei taha, et asi liiga kiiresti kaugemale läheb, muidu ta hirmutab su ära.” Gideoni silmad sädelesid teleka valguses.
„Ongi nii või?”
Ta nuhutas ninaga vastu mu oimukohta. „Kui tal vähemalt pool aju olemas on, ei lase ta sul minema pääseda.”
Ah… „Äkki ma pean ise esimese sammu tegema,” sosistasin ja põimisin sõrmed Gideoni randme ümber. „Aga järsku arvab ta siis, et ma olen liiga kergemeelne?”
„Ta mõtleb ainult sellest, et küll tal ikka veab hullult.”
„Noh, sel juhul…” Keerasin end ümber, näoga Gideoni poole. „Terekest, naabripoiss.”
Ta tõmbas sõrmeotsaga üle mu kulmujoone. „Tere. Mulle meeldib see vaade.”
„Külalislahkus pole ka halb.”
„Ah nii? Palju käterätikuid?”
Tõukasin vastu tema õlga. „Kas sa tahad tatti panna või mitte?”
„Tatti panna?” Gideon ajas pea kuklasse ja hakkas naerma, rind minu vastas vibreerides. See oli lõbus, täiest südamest naer ja mu varbad tõmbusid seda kuuldes krõnksu. Gideon naeris nii harva.
Libistasin käed tema sviitri alla ja liuglesin üle sooja naha. Pühkisin huultega üle tema lõualuu. „Kas see tähendab eitust?”
„Mu inglike, ma hakkan kohe imema iga su kehaosa, kuhu suuga ligi pääseb.”
„Alusta siit.” Pakkusin talle oma huuli ja ta võttis need vastu, vajutades suu hellalt minu omale. Ta vedas keelt üle huulte liitekoha, siis kaevus mulle suhu, lakkus ja õrritas.
Liibusin Gideoni vastu, oigasin, kui ta end mulle pooleldi peale nihutas. Paitasin tema selga mööda üles ja alla, jalg konksus üle tema puusa. Haarasin tema alahuule hammaste vahele ja silitasin seda keeleotsaga.
Gideoni oigamine oli nii erootiline, et see ajas mind märjaks.
Tõmbasin selja kaardu, kui tema käsi mu T-särgi serva alt sisse hiilis, palja rinna vallutas ning nibu pöidla ja nimetissõrme vahel rullima hakkas.
„Sa oled nii pehme,” pomises ta. Ta suudles mu nägu kuni meelekohani ja mattis seejärel oma näo mu
