mujal. Noh, sina pole veel nendega kampa löönud?”
„Ei veel, mina võtan pikalt hoogu,” naeris Ülle. „Kas rõdule saab?”
Tädi vaatas selja taha võtmekappi. „Võtit pole mulle tagasi toodud, jo siis on uks lahti. Vaata, kui võti ripub ees, keera pärast kinni ja too võti mulle ära. Suur õhtu käes, kesse sinna enam läheb.”
Ülle noogutas lubavalt ja viipas teisi. Nad läksid üles. Rõduuks oli kergelt irvakil ja võti kõlkus, nagu valvur arvanud oli, ukse ees. Rõduks kutsutu oli imeväike, mahutas vaid kümmekond tooli. Lisaks oli siin pime ning toolideni tuli jõuda käsikaudu. Ka saal oli pime, ent laval helendasid valgusesõõrid. Seal istus grupp tüdrukuid. Nende kõrval seisis mustas liibuvas dressis naine ja seletas ägedalt:
„Pole jutt ega midagi, et ei sa! Peab saama! Pole siin midagi võimatut. Tuleb ennast natuke pingutada ja liigutada, laval magades muidugi ei saa.”
Treener ajas enda sirgu, tõstis käed õlgade kõrgusele ning viskas pea uhke liigutusega selga. „Vaadake veel kord! Üks, kaks, üks, kaks, ja – kolm, neli!” Kiired lühikesed sammud panid musta saleda keha punakas valgusvihus kaunilt lainetama, „Jäi meelde? Alles kolm, neli – vahetab teine rida esimesega kohad.”
Ta plaksutas käsi ja tüdrukud olid välkkiirelt oma kohtadel. Ka nemad olid tumedates retuusides ja ülisaledad. Treeneri käeviipe peale lõi mängima vali rütmimuusika ja diskotantsijad panid käed-jalad-puusad selle taktis liikuma.
Poisid vaatasid võlutult. Nende meelest tegid tüdrukud kõike imehästi. Poisid ise olid harjunud kossutrennis liitrite kaupa higi valama, kuid ei võinud aimatagi, et diskotants nõuab samuti hullult vaeva ja sajakordset viimistlemist.
Lõpuks jäi treener tantsijatega rahule ja laskis piigad priiks. Saali laetuled lahvatasid põlema. Ülle lehvitas rõdult alla. Üks diskotüdruk tõstis käe: signaali oli märgatud. Nüüd, kus ka rõdukökats oli täies valguses, märkasid poisid, et nad polnud siin ainsad tantsutüdrukute imetlejad. Kõige varjatumast sopist tõusis prillidega kolge ja läks koridori.
„Jeerum,” sosistas Ülle, „See oligi Kent, Sirli poiss. Magedasti kukub välja, kui me nende trehvunksi ära rikume. Aga noh… isegi hea, Kenti meil ju vaja ongi.”
Margus teadis, et nüüd igatahes peab ta oma plaani teoks tegema, muidu jääks oma sõbrakohustustes lootusetuks soss-sepaks. „Muidugi, just teda. Paneme nüüd ruttu alla, muidu kaovad veel käest,” kiirustas ta teisi tagant.
„Sirli ei kao kuhugi, ta nägi mind,” oli Ülle kindel. „Aga Kent võib küll ära aurata. Ilmselt sai ta mu vehkimisest aru, et oleme kogu kambaga Sirlile vastu tulnud.”
„Jookseme siis!” Margus keeras rõduukse lukku ja tormas kõige ees trepist alla.
Kent polnud kuskile läinud. Ta seisis fuajees ega heitnud trepist laskujatele pilkugi. See oli sileda välimusega pikk noormees, just selline, kes teab täpselt oma väärtust. Praegu luges ta tõsise pühendumusega kuulutustetahvlit, kus peale harjutustundide plaani polnud midagi pilkuköitvat.
„Kas sina teda lähemalt ei tunne,” päris Margus Üllelt sosinal.
Tüdruk raputas pead. „Kord on meid tutvustatud, aga… Arvestage, seda teie asja mina talle rääkima ei hakka. Las Sirli räägib, kui… üleüldse tahab rääkida.”
Sirli juba tuligi. Kõigepealt läks ta siiski joonelt oma poisi juurde, vahetas sellega paar sõna ja seejärel otsis pilguga Üllet. Ülle astus Sirlile vastu, tõmbas ta varrukast natuke kõrvale ja omavahel vaikselt rääkides kaugenesid piigad kaugemasse koridorisoppi. Kent jätkas tunniplaani uurimist.
Ilmselt polnud Ülle jutt Sirlile meeltmööda. Tüdruk raputas mitu korda pead, kuid Ülle ei lasknud sõbranna varrukat lahti, vaatas talle tungivalt otsa ja aina rääkis, rääkis… Lõpuks tulid tüdrukud hämarast nišist lagedale. Ülle kiirustas poiste juurde, Sirli Kendi kõrvale. Poiste küsivale kulmukergitusele vastas tüdruk kerge käeliigutusega, mis pidi ütlema: kannatage, olge rahulikud!
Et kuulutustetahvli juures jutlejaid mitte häirida, läksid ootajad kaugemale. Tahvli juures ei paistnud jutt samuti lihtsalt laabuvat. Kord keeras Kent oma tüdrukule koguni selja ja paistis, et läheb minema. Kuid siis kasutas Sirli naeratust nr. 3, nagu Ülle teadja inimesena kommenteeris, ja hetk hiljem viipaski tüdruk kutsuvalt.
Jah, Kent oli esinduspoiss selle sõna parimas tähenduses. Prillid sobisid talle oivaliselt, juuksed olid lõigatud viimase moe järgi. Ta noogutas tervituseks Üllele ja puuris mõlemat poissi läbitungiva pilguga.
„Okay,” ütles ta siis ja pöördus esimesena ukse suunas.
Tükk aega mindi sõnatult mööda tänavat. Sirli ja Kent ees, Margus, Martin ja Ülle mõned meetrid taga. Lõpuks jäi Kent seisma ning ootas teisi järele.
„Kumma pibo see oli?” küsis ta. Poisil oli mahlakas, madal hääl. See ka veel, mõtles Martin endamisi. Kendile oli jagatud kõike, mis mehelikku meeldivust annab, ülearu.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
