siis veel aimu ega hoolimist. Puhusid uued tuuled ja tulid uued huvid. Nii jäigi. Aga hiljem on see mulle korduvalt meelde tulnud. Ja siis olen asjatult otsinud. Paganama hea, et lõpuks lagedale tuli!”
Isa kadus pärast koristustööde lõppu oma kiirköitjaga mitmeks tunniks silmist. Ja nüüd, siin, sauna kaminatoas, oli ta oma kirjatööd pojale lahkelt lugeda pakkunud. Seda ei lasknud Karl-Erik endale kaks korda öelda.
„Kas on ka põnev lugu?” tahtis poiss teada.
„Loed, siis näed. Aga kui ma ütleksin, et ei ole põnev, siis ei loeks või?”
„Loeks ikka. Juba see, et sinu kirjutatud, on mulle põnev. Elu seeski poleks arvanud.”
„Näed siis, kui vähe me teineteist tunneme,” muheles isa. „Aga ära pärast lugemist oma arvamust ainult enda teada jäta. Ole heatahtlikuks kriitikuks, loojad on ju õrna hingega. Ja arvesta ka seda, et lugu pärineb oma paarikümne aasta tagant. Päris tänast päeva ära sealt otsi.”
„Okei. Nüüd oled mu juba nii põnevusse ajanud, et mina viskan riided selga ja… lähemate tundide jooksul palun ohtratele küsijatele vastata, et mind pole kodus.”
Karl-Erik võttis kaminasimsilt kiirköitja, millel olid venekeelsed trükikirjad: Skorosšivatel ja DELO No. Ja sinise pastakaga maalitud „SUUSAMÜTS”.
Seekord võttis trenn täiesti võhmale. Alati polnud see nii. Eriti, kui võimlas oli hea dušš. Leemendad ja süda taob, keerad mõnusalt jaheda vee lahti, ajad pea kuklasse, suu pärani ja lased tugevatel veejugadel pahinal vastu suulage. Dušivesi pole küll suurem asi joogikraam, aga pärast trenni on sellel pagana hea maik. Lisaks trummeldab jahutav vesi mõnusalt vastu keha ning tunned, kuidas lihased lõtvuvad.
Täna see niiviisi polnud. Koondise treening toimus tehnikumi võimlas. Põrand oli halb: sobimatu värviga või mingi möksiga üle tehtud. Igatahes keha oli kogu aeg ülemäära pingul, vigu tuli palju ning Margusega kokku põrgates sai koss igavese tou. Kõigele krooniks, muidugi mõista, ei töötanud dušid.
Selg õhkas senimaani kuuma, ehkki mängust sai mööda juba tund. Martin sõi isukalt makarone ja pruunika kastmega lihatükikesi, tuntud rooga, millele sööklate menüüs oli välja mõeldud mitu erinevat nimetust, kuid mis kokkuvõttes tegi välja ühe ja sellesama. Võistluste eel ja nende ajal tavatseti neid toita siin kesklinna odavas dieetsööklas. Poisid laekusid alati tohutu hundiisuga, seetõttu polnud kokkadel vaja eriliselt pingutada.
Martin oli juba söömise lõpetanud ja ootas. Sõber limpsis veel teist magustoitu. Hommiku- ja õhtusöögi talongid jäid neil tavaliselt alles, sest siis söödi kodus. Aga nende eest võis lõuna ajal lubada endale mõne lisaportsu, kui aga kõhtu mahtus. Reeglina mahtus. Ja kui lõpuks veel mõni toidutalong üle jäi, sai võetud peoga nätsu – muud polnud puhvetipidajal pakkuda.
Homme pidi kemmas olema kontrolltöö, kuid õppimine tuli öötundidele lükata, sest õhtupoolikuks olid poistel teised plaanid. Martini spordikotis lebas higimärgade trenniriiete ja käteräti vahel kassetikas „Vesna”. Täna, just täna pidid nad mõned kassetid enda jaoks ümber võtma. Makk oli selleks otstarbeks ühelt klassivennalt laenatud. Ja lubatud ainult tänaseks õhtuks. Niisiis – tööle, tööle, seltsimehed! Ei mingit istumist, mõnusat jalgade suristamist ja leiba luusse laskmist.
Poisid tõusid, võtsid toolileenilt oma joped-mütsid – gardekas, nagu enamasti, ei töötanud – ja läksid söögisaalist välja koridori.
Trepimademel seisis punt suuremaid poisse. Ilmselt oodati kedagi, sest mõned hilised lõunastajad sõid veel. Martinile paistis, et teda silmitsetakse kuidagi eriti tähelepanelikult. Ta tundis puurivate pilkude all ebamugavust ja vaatas, kas äkki ootajate seas pole juhtumisi mõnd tuttavat. Ei paistnud. Kõik näod olid võõrad. Popid kutid, jõudis Martin mõelda. Pealaest jalatallani firmakates. Sealsamas mõte seiskus.
Nõksti! käis poisi pea taha. Esimesel hetkel ta ei mõistnud, mis toimus. Kas löödi? Siis nägi, kuidas müts, isa kingitud „Adidas” võõra poisi sini-punase jope hõlma alla kadus. Martin libistas kontrollides käega üle pea. Sagris juuksed puudutasid peopesa. „Jookse!” kähistas ta ammulisui vahtivale Margusele ja surus oma trennikoti sõbra kätte. Too lippas uksest välja. Vähemasti makki nad ei saa!
Poistekamp hakkas omavahel poolihääli vestlema, justkui poleks hetk tagasi siin söökla trepikojas midagi juhtunud.
„Andke mu müts tagasi,” ütles Martin mõõdetult-aeglaselt ja imestas isegi, et ta selle nii rahuliku hääletooniga öeldud sai.
„Missugune müts?”
„Oled palliga pihta saanud või?”
„Kuulge, vennal käivad vist kolme ja nelja vahel hood peal.”
Poistejõuk naeris mürinal. Ilkujatest oli moodustunud ring ja Martin lükati selle keskele.
„Anna müts siia!” surus Martin läbi hammaste. Ta polnud argade killast ja teadis, et temalgi on korralikud musklimügarad. „Sina…!” Ta proovis sini-punase jope hõlmu laiali kiskuda. Ent nüüd haarasid Martinist mitu kätepaari ning talle oli selge, et kõigi vastu korraga ta siin ei saa.
„Müramisel pole mõtet. Kelleks sa meid pead? Sa oled kokku juhtunud intelligentsete inimestega.” Kamba juht oli pikk, kuid kleenuke. Ülahuult kaunistas tärkav tume vuntsiviirg. Suured silmad vaatasid lapselikult ja ilma erilise vaenuta. „Ah et mütsi tahad. Mütsist, kahju küll, ei tea me midagi. Aga kui sul on kell, elektronkell näiteks, siis selle võiks küll mõne mütsi vastu vahetada.”
Martinile hakkas kohale jõudma, et asi kipub võtma vägagi halba pööret. Kas see võib tõesti võimalik olla, et jumalast keset päeva, kesklinnas, söökla fuajees, röövitakse sind paljaks? Kus siis muud inimesed on? Keegi ometi peab ju appi tulema. Karju, kutsu abi! Mõistus käskis nii, seda küll. Aga kui oled viisteist ja poiss pealekauba, teeksid kõike muud, kui linnasööklas appi karjuksid.
Martin taganes selg ees. Taganemistee polnud pikk, aken tuli vastu. Juhusliku mööduja pilk poleks tabanud siin midagi iseäralikku: tavaline poistesumm aknaorvas vestlemas. Veel minutit paar – ja ta on ka oma kellast ilma. Kell aga tähendas sadu meetreid peedipõldu, kõrvetavat päikest, ohakaid, rakvere raibet ning mahlast maltsa, mis kuivast suvest hoolimata oma kasvujõudu polnud kaotanud. Imelik, et äreval hetkel just peediread nii ilmekalt silme ette kerkisid. Ja esimesed rakud kätel. Eriti nood teise päeva omad, mis olid katki hõõrutud ja niisuguses kohas, kus plaastrid peal ei püsinud. Vastikud kõplavarred!
Jah, päikesest narmendavad õlanukid ja rakkus käed olid selle kella hind. Terve eelmise talve oli Martin kõik ajalehtede servad ja vabad paberitükid kellade sihverplaate täis joonistanud. Üks oli teisest toredam. Enda välja mõeldud ei jäänud siit-sealt nähtutele alla. Tema kellale olid suured nõuded: see pidi näitama õiget aega, tiksuma helkival numbrilaual sekundeid, andma teavet nädala- ja kuupäevadest, kuulutama piiksudes tunde ning hommikuti äratama oma peremeest. Lõppude lõpuks tõidki suvised peediread, heinapallid ja rohujahukotid ihaldatu randmele. Tõsi, mitte selle kõige toredama, vaid pruugitu, komisjonikauplusest, veidi kraabitud klaasiga. Kuid ikkagi päris oma, suure vaevaga teenitud, enda maitse järgi valitud.
Ei!!! Seda nad ei saa! Kella kaotamise hirm võttis hetkeks röövitud mütsigi meelest. Martin raius, õlg kiiluna ees, poistesummast välja. Ja ega teda eriti kinni hoida püütudki. Müts põles varga põues ja poisid tahtsid oma hämarad toimetamised suurema lärmita lõpetada.
Kui Martin piiramisrõngast
