Kätes oli närvlik kohmetus. Siis see avanes. Kats vaatas üle õla, ja märganud Kaarinat, pöördus. Tüdrukud seisid sõnatult, vaid silmadega teineteist mõõtes. Perenaine ei palunud külalist tuppa, ka teine ei astunud kutsumata sammugi trepist üles.
Vaikus muutus juba piinlikuks.
„Said mu kirja?” küsis lõpuks Kaarina.
Kats noogutas. Küsimus oli olnud täiesti mõttetu.
„Ma tahtsin öelda, et mina sind…” alustas Kaarina uut mõttetut lauset.
„Jah, ma tean…”
Vaikus.
„Kas keegi… teatas sinu kohta…?” Kaarina ei tahtnud ennast uudishimulikuna näidata, kuid samas soovis ta väga teada saada, mis seis Katsil parasjagu oli.
Sõbratar raputas pead. „Ma tõesti… usu… ma tõesti ei… ma olin ainult temaga kaasas. Ma…” Kats ajas selja sirgu, „…ma käisin ja andsin ennast ise üles!”
Kaarina tundis, et tal hakkas äkitselt külm, ehkki väljas oli hilisele tunnile vaatamata mahedalt soe. Keha kattus kananahaga.
„Ja Vitja..?”
„Tema… on kinni võetud, on siiani. Isa tuli mulle Gonsiori tänavale järele… tema jäi… nendega.”
Vaikus.
„Mul on külm,” ütles Kaarina.
„Ma… Mul on kahju… oleksin pidanud… tead, Kaarina…” pomises Kats.
Kaarina põördus ümber. Tal oli tõesti nii külm, et hambad plagisesid. Tüdruk astus esikusse ja jättis välisukse avatuks. Ta ei vaadanud seljataha, kuid kikitas kõrvu, nii et need ähvardasid pea küljest eralduda. Trepil oli kuulda kerget liikumist, ent võimatu oli ära arvata, mis suunas sammud läksid. Nüüd ei pidanud Kaarina enam vastu ja vaatas üle õla tagasi.
Sõber seisis uksekünnisel.
Laur nägi peaaegu kristallselgelt mitme aasta taha, kuidas suured väikemehe kangi alla tirisid.
SUUSAMÜTS
KRIMINAALNE LUGU
„Kasva veel vaksa jagu.”
Kaminatule paistele lohistatud lamamistool raksatas, kui sinna vajus ligi sajakilone mees.
„Tervet vaksa ei kasva ma enam mitte mingil juhul. Kõige rohkem paar senti.” Karl-Eriku häälest kostsid selged solvumisnoodid.
„Noh, pikkust on sul parasjagu. Ma pidasin silmas seda teist kasvamist.” Isa koputas sõrmega vastu otsaesist.
Selgitus ei vähendanud poja allasurutud pahameelt. Pigem vastupidi.
„Rommi isa, näiteks, ütles, et just vanemad ise peavad andma oma lastele… juua, noh, kas või õlut… et oma kodus ee-ee… teada saada… ja tunda, et mis see… noh veits purjakil olla on ja…”
„Ahah, et kohe peavad …!”
„Ei, muidugi mitte, ei pea… aga et oleks parem, kui esimest korda…”
Isa kohe oskas. Ikka nii, et su kindlus kaoks ja lõppkokkuvõttes jääd lolliks. Ja üleüldse, mis ilgelt kiviaegne paps on talle sattunud! Muidu, vaatad, igati normaalne, aga sihukestes… elulistes küsimustes, täiesti mööda.
„Nojah, kui nüüd just niisugune kord on kehtestatud, eks siis edaspidi või mõned õlled koos libistada, aga enne katsu ikka see lisavaks kätte saada. Muuseas siin,” isa osutas kaminasimsil lebavatele pappkaantele, „tuleb ka sellest juttu. Võib-olla on sul seda tõesti päris huvitav ja… kasulikki lugeda.”
„Ah sellestsamast, et kodus…?” Karl-Erik ei saanud sotti, mida isa oma ütlemisega täpsemalt silmas pidas.
Isa raputas pead. „Ikka sellest, kui vaksajagu veel puudu jääb. Aga mine vaata, külmikus on paar purki alkoholivaba õlut, kui sul täna neelud nii väga selle märjukese järele käivad.”
Nüüd raputas poeg omakorda pead. „Vahet pole, ma niisama… võtan parem mahla.”
„Eks vanemad härrad ise tea,” muheles isa. „Ja ära lase leili korstnasse. Praegu peaks lava sinu maitse järgi just paras olema.”
Tänane saunakütja oli olnud Karl-Erik. Ta võttis ülesannet täie tõsidusega, et teha saun, millega isa sajaprotsendiliselt rahule jääb. Too pidas lugu põrgukõvast leilist. Õhkuv keris üksi ei aidanud. Tulitavatele kividele läigatati vett, kuhu oli tilgutatud aroomiõli. Lämmatavates eukalüpti- või männiaurudes higistada – see oli papsi jaoks ülim.
Ent Karl-Erikule säärane karvavõtmise-kuumus ei sobinud. Vahel ta küll katsus olla tasemel ja kükitada, turi särisemas, saunalaval esivanema kõrval, ent enamasti vandus alla. Õnneks ei pidanud isa sellepärast poega mingiks viletsaks vennikeseks. Ta võttis oma noosi kõigepealt ja siis võis järeltulev põlv minna ja nautida taltsamat leili. Ent puhkeruumis istusid saunalised ikka jälle koos, vaatasid kaminatuld ja ajasid tiba juttu.
Seekordset jutuajamist Karl-Erik päris ootas, sest ta soovis isa käest ühe huvitava leiu kohta täpsemat teavet saada. Täna olid nad vihtunud kõvasti tööd teha: koristati sauna lakka. See polnudki niisama lihtne. Vanad ajakirjad ja igasugu asisemad paberid tuli enne erinevatesse hunnikutesse ja kastidesse ladumist üle vaadata. Suurem osa pidi minema paberikonteinerisse, vanad kviitungid, arved ja muu säärane aadresside ja nimedega varustatud paberipahn läks tuleroaks. Sedagi, mis alles otsustati jätta, kogunes kenake kuhi.
Nende hulgas äratas Karl-Erikus erilist huvi klambritega koredate pappkaante vahele köidetud paks patakas kirjutusmasinaga täis toksitud lehti. Niipalju kui tal seda sirvida õnnestus, paistis tegu olevat mingi jutu või raamatu käsikirjaga. See oli üpris ootamatu leid mööblifirma direktori paberite seas. Loetud väike katkend tegi poisi igatahes väga uudishimulikuks.
Kui Karl-Erik leidu isale näitas, läks viimane nii rõõmsaks, et vähe polnud.
„Kust sa selle said? Ah siitsamast nende ajakirjade virnast. Oh sa poiss, küll ma olen seda otsinud. Arvasin, et kadunud, läinud… Noh, suur tänu leidjale, igavesti vahva!”
Poja uudishimuliku küsimuse peale seletas isa, et jah, see on tõepoolest üks jutt, pealegi veel tema enda kirjutatud. Et kooliajal olevat tal olnud huvi sedasorti asjanduse vastu. Eriti agaralt oli ta niinimetatud ilukirjandusliku loominguga tegelnud just tehnikumis, kus ta õppis pärast põhikooli, tollal pärast kaheksanda klassi lõpetamist. Tehnikumis oli neil kogunisti kirjandusring, mida juhendas üks nooremapoolne kirjanik. Sel ajal, olles pisut vanem kui Karl-Erik praegu, oligi ta selle loo kirjutanud. Juhendaja soovitanud seda isegi noorteajakirjale avaldamiseks pakkuda. Et vast sobib järjejutuks läbi paari numbri. Enne aga, oli ta arvanud, tuleks töö veel nagu kord ja kohus üle vaadata ja võib-olla mõni koht isegi uuesti kirjutada.
„Noh, ilmus siis või?” oli poeg kärsitu.
„Ei, kus ta…” lõi isa käega.
„Ei võetud vastu, jah?”
„Ma ei pakkunudki.”
„Kohendasid
