ei oleks memmed ju mitte kuidagi teha suutnud.
„See hilbumaania ületab varsti kõik piirid, kas olete nõus?”
Poisid põrnitsesid tummalt enda ette.
„Noh, hea küll, rääkige, kus ja kuidas.”
Martin rääkis lühidalt kogu loo.
„Pea! Sa ütlesid, et andsid sõbra kätte oma koti, kus oli magnetofon, ja käskisid tal minema joosta.”
„Jaa,” kinnitas Martin. „Just nii. Ma kartsin, et äkki nad puistavad ja leiavad kotist maki.”
„Ja sina siis jooksidki. Kuhu?”
„Natuke maad edasi. Jäin seal passima… ootama. Martini kott oli ju minu käes. Me pidime koos muusikat ümber lindistama.”
„Miks sa ei otsinud kohe telefoni ega teatanud miilitsasse?”
„Seal… ee… eee… polnud ühtegi automaati.”
„Automaati, milleks? Seal söökla kõrval majas on juuksur. Kas sa arvad, et sul oleks keelatud niisugusel puhul helistada?”
„Ei arva… aga…”
„Nüüd on jah aga. Kui sa oleksid tegutsenud kiirelt, leidlikult ja maha surunud endas rumala arguse, et kuidas ma ikka võõrasse kohta helistama lähen, oleks sõbral praegu müts käes ja sulikamp kah kinni püütud.”
Margus istus kui hunnik õnnetust, pea norus.
„Vähemalt tänavalt oleksid võinud kellegi kaasa kutsuda ja koos temaga sööklasse tagasi sõbrale appi minna,” jätkas uurija Marguse noomimist. Ta oli asjade sellise käigu üle tõepoolest nördinud.
„Jah, tulevad need täiskasvanud appi küll! Ma ju kutsusin ettekandjat. Saatis pikalt!” Martin tundis, et peab praegu Margusele tuge pakkuma, ehkki uurija jutt oli sama, mida ta hinges oli isegi mõelnud.
„Ettekandjal ja täies jõus mehel on vaks vahet,” jäi hallisilmne naine endale kindlaks.
„Ja kui ma oleksingi miilitsasse helistanud, siis selle aja peale, kui jaoskonnast kohale jõutakse, poleks olnud poistest enam haisugi,” püüdis ka Margus ennast õigustada.
„Nimelt just nii on sellist avalikku vargust kätte saadud. Operatiivmasinatel on ju raadioside. Tuleb kõige lähemal asuv auto. Vahel on see ainult mõne minuti küsimus.”
Uurija silmitses poisse uuesti lahedama pilguga. „Mis teiega ikka teha, lorukesed. Siin on paber, kirjutage kõik täpselt, nagu oli. Kurjategijate isikukirjeldused ja kuidas müts täpipealt välja nägi. Kas sellel mõnd erilist tunnusmärki polnud?”
„Üks väike kudumisviga oli.”
„Pane see ka kirja.”
Kui Martini meelest oli ilmas midagi tõeliselt mõnusat, siis nägi see välja umbes nii: ei mingit õppimist, piimapoodi või taarapunkti. Tolmuimejast ja muudest mõttetutest kodustest toimetustest rääkimata. See pidi olema tõeliselt lahe õhtupoolik, kuhu kuuluksid makk, head stereokõrvaklapid, pead triiki täitvad lemmiklood, mida võid kuulata söömata-joomata. Kogu sellise superoleku juures võiks viibida ka hea sõber – näiteks Margus –, kellega siis ühe või teise pala kohta mõtteid vahetaks. Aga see poleks ka eriti oluline. Sest mõtteid vahetada nii väga polegi. Ega sellest, mis klappidest kostab ja kahe kõrva vahelise ruumi täidab, suurt rääkida oskagi. Selge see, et hullult meeldib, aga miks meeldib – katsu sõnadega öelda. Parem, kui seda sõnadesse ümber ei panegi, siis võid ime purustada. Kogu olemine muutub tavaliseks, kõigile mõistetavaks, sest oled seletamatu ära seletanud. Ja su lemmikloost ongi saanud äraleierdatud muusikatükk. Imestad ainult, kuidas see sind veel eile lollikstegevalt köitis.
„Duran Duran” oli üks taolistest imedest. Martin oli selle enda jaoks mõni aeg tagasi ära seletanud ja tundis nüüd lemmikust juba kerget tülgastust. Kuid Margus oli parasjagu lummuses kinni. Just tema pärast saigi kassetikas muretsetud ja lindistamine ette võetud. Üleüldse oli tänane olemine ihaldatud jõudehetkest kaugel. Õppimata kontra koormas alateadvust ja mütsilugu varjutas päeva sünge pilvena. Ees terendas ebameeldiv kõnelus isaga.
„Aitab,” ütles Margus ootamatult ja lülitas maki otsustava klõpsuga välja.
„Miks aitab? Pool alles võtmata,” ei saanud Martin teisest aru. Iseenesest polnud tal lõpetamise vastu midagi, sest muusika ajas täna närvi.
„Okei, põhilood, mis ma tahtsin, on nüüd olemas ja tervet kassetti ma selle pundi alla kinni ei pane. Näen, et sul pole täna tuju. Mul endal ka.”
Martin noogutas. „Mis tühjast korrutada. Müts mütsiks. Seda ma enam ei näe, kindel värk. Ega see eluküsimus kah ole.”
„Minul on tunne, et sa saad kätte!”
„Mismoodi?”
„Ma ei tea, lihtsalt on sihuke tunne. Ja… üks mõte on veel.”
Martini kulmud tõusid ootavalt. Tegelikult tahtis ta oma mütsijama aina uuesti arutada. Sest mis suus, see südames. Või oli see vastupidi?
„Ma helistan Üllele. Tema sõbranna peika, olen kergelt kuulnud, on nurkapidi ärikatega seotud.”
„Kust sa võtad, et minu müts tema kambani jõuab?”
„Miks mitte? Mida varastatud kraamiga tehakse? Äritakse kiirelt edasi, et saaks oma käed puhtaks. Ma ei usu eales, et nad enda virutatud kraami ise kandma hakkavad. Varga peas põleb müts, oled ju kuulnud?”
Margus oli hoos. Pritsis vanasõnu ja proovis olla igatpidi abiks, kui mitte jõuga, siis vähemalt nõuga. Teda oli täna uurija noomimine hinge põhjani puudutanud, ta tundis end argpüksi ja saamatuna, kellest semul polnud raskel tunnil kopika eest abi. Nüüd tahtis ta kogu väest oma sõbraseisust päästa.
„Noh, kui selline ime juhtub, et minu müts tõesti ärikate ja nimelt nende ärikate kätte satub, ega nad seda mulle niisama lihtsalt kätte anna. See tuleb vaat et paari kümpi eest välja osta.”
„Noh… ei tea… Siis saame ehk kusagilt abi. Või äärmisel juhul… ma aitan sind. Mul on peedipõllust veel nats järel. Eks ostad, kui muidu ei saa. Igatahes on sul siis oma müts käes ja kodused pahandused ka olemata.”
Martin ei osanud selle peale midagi kosta, kuid enesetunne läks kergemaks. Hea, kui sul on sõber, kes pakub abi ja muretseb sinu muretsemisi.
Margus helistas Üllele.
„Sirli on praegu trennis,” teatas poiss, kui oli toru ära pannud. „Lähme sinna.”
„Kuhu?”
„Sõidame linna. Üll tuleb ka. Sirli trenn on mingis majavalitsuse klubis.”
„Ei tea… kuidas me teiste trenni trügime. Ja ma peaksin… ammugi juba kodus olema.”
„Kas sa ei öelnud, et täna lindistame?”
„Vanaemale ütlesin. Aga… miilitsas läks ka ports aega.”
„Helista koju ja ütle, et läheb veel natuke. Minu arust praegu viivitada ei tohi. Niisugused asjad
