ettekandja püstijalu oma taldrikutäit suppi ja kergitas ähmis poissi nähes küsivalt kulme.
„Mul varastati… ee… tõmmati müts ära. Just praegu siin, teie söökla ees trepil.”
„Noh?” küsis ettekandja.
„Ühed poisid olid… võib-olla sõid nemad ka siin.”
„Ja mida mina teha saan? Ega mina süüdi ole, et garderoob ei tööta. Pole vaja oma riideid lohakile jätta.”
„Ma ei jätnud lohakile! Nad tõmbasid mütsi mul peast ära. Vägisi! Nad jäid siia trepikotta,” hingeldas Martin.
„Ja siis?! Mina pean neid nüüd püüdma minema või?” ettekandja nägu lahvatas pahameelt täis. „Ole lahke. Jookse hommikust õhtuni laudade vahel, oma supitilga söömisekski pole aega, ja siis lippa veel poiste sabas!”
Üleelatud ehmatus, hirm ja lisaks teadmine, et tegelikult ei lähe sa oma hädaga kellelegi korda, ajas ka Martini harja punaseks.
„Kas te olete täiskasvanu? Kas ma tulin teie käest abi saama?”
„Olen. Aga kas te seda märkate, noormees, et olete minust pea jagu pikem? Teie ei saanud neist võitu ja nüüd mina peaksin saama! Pean ma neile läbi lumelörtsi, nii nagu ma siin olen, järele jooksma?”
Öeldu toonitamiseks tõmbas naine käega üle kleidi külge nööbitud valge põllenatukese ja keeras Martinile otsustavalt selja.
Poiss tundis, kuidas teda haaras täielik apaatsus. Ta lonkis läbi söögisaali trepikotta, kus polnud enam hingegi.
Ühiselamu voodi oli võõras ja madrats ära vajunud. Kodus, oma toas, tuli uni kotiga, kuid siin ei saanud sõba silmale. Kodust ikka paremat paika ei ole. Laur küll ei teadnud, et oleks. Eriti veel, kus tal nüüd oli seal oma tuba. „Sinu katusekambrike, sinu ärklitoakene,” narritas õde. Selles naermises oli tsutike kadedust ka, sest õel endal ärklitoakest polnud. Siin oli leidnud kinnitust aine jäävuse seadus. Et midagi ei teki mitte millestki. Tema tuba oli tekkinud tööst. Vanast pööningust, tavalisest kola täis katusealusest, sai aeganõudva ja raske tööga nägus toake. Üks seintest oli kaldu – ja mis sest! Aken väike – mõni viga! Seeeest oli kõik, välja arvatud uks, aknaraamid ja mustast lainelisest plekist ahjumürakas, oma kätetöö. Isaga koos tehtud, muidugi.
Möödunud aastal läks Laur uude kooli – tehnikumi. Siis oli vastne oma tuba olnud veel nii arutult armas, et kuidagi ei raatsinud kooli ühikasse võõravõitu kaaslaste seltsi elama minna. Ja terve talve käis ta kodunt. Aga pikk koolitee oli tüütu ja raske. Bussiga sai küll võrdlemisi ruttu, ent peatus oli kaugel. Lauri kodu asus põlises maakohas, põldude keskel. Kui öösel võttis kätte ja tuiskas kõik kohad umbe, katsu siis varahommikul maanteeni kahlata, harkideni lumes. Teise kursuse sügisel sai Laur tehnikumi ühiselamusse koha ja oli nüüd ühe väljaveninud põhjaga koiku õnnelik omanik.
Poiss teadis küll, miks kodu tal praegu nii kangesti meeles mõlkus. Ta lihtsalt soovis oma mõtteid juhtida millelegi heale. Halb pressis iseenesest ligi. Halb oli heast tugevam, nagu elus tihti. Miks see küll nii on, ei tea teadjadki. Ja taas trügis halb külje alla, lükkas helged kodumõtted väevõimuga kõrvale. Silme ees hakkasid tantsisklema justkui lumeräitsakad. Valgete seas oli ka siniseid, punaseid, halle, nagu vanavanaema kindakirjas. Laur teadis, kuhu see välja viib. Värvilised räitsakad kogunesid värvilaikudeks ja need väänlesid pildiks.
Ja siis nägi Laur taas ja taas, nagu juba kümneid kordi tänase õhtu jooksul, kuidas nad pärastlõunal sööklatrepist riburada alla jooksid. Volts ja Jack ees ning nemad Muruoruga järel.
„Nüüd siva!” oli Volts sisistanud, kui poiss, kellelt Jack oli „Adidase” peast tõmmanud, söögisaali jooksis. „Kui märkate, et keegi hakkab taga ajama, siis paneme igaüks ise suunda. Koguneme kultuurimaja juures. Kui kedagi kätte saadakse ja see teistest iitsatab…” Lause lõpp oli kõigile niigi selge.
Tänav oli vaatamata argisele keskpäevale, mil kõik tööinimesed oleksid pidanud oma tööpostil olema, rahvast tulvil. Südalinn, mis sest rääkida. Poistel oli kohe selge, et trobikonnas joostes äratavad nad tähelepanu. Samas paistis, et keegi neid otseselt ei jälita. Võeti hoog maha, ja kui kogu kamp jälle koos, mindi kinno. Film oli möga, kuid pimedas saalis oli hea istuda. Pärast kino longiti kultuurimaja juurde. Jacki tuttaval plikal pidi lõppema sel ajal orkestriproov. Klubi juures kõõluti tubli pool tundi, plikat ei ilmunud. Selle asemel pudenes ukse vahelt õue hoopis üks algklassi junts. Tal oli seljas paljude tõmblukkudega jope ja peas igavesti kihvt „Karhu” firma punaste kirjadega suusamüts.
Volts pilgutas tähenduslikult silma. „See on minu oma,” ütles ta ja astus poisile vastu…
Jälle sädelesid Lauri silmade ees mitmevärvilised lumeräitsakad. Ta teadis, mis juhtub. Sedagi oli ta täna juba korduvalt oma vaimusilmas näinud.
Nii… nähtamatu teravustas pildi, nüüd oli see täiesti selge.
Puumajadega ääristatud tänav. Laternad põlevad üle ühe, kord süttides, kord kustudes. Puhub raju sügistuul. Mööda tänavat tuleb väike poiss. See on maapoiss, kes on koolivaheajal linnavanaemal külas. Praegu tuleb ta kinost. Äkitselt astub kangialusest välja kaks poissi. Nad on suured ja tugevad ning võtavad kinost tulijalt ära 28 kopikat. Rohkem väikesel raha pole. Laur näeb praegu kristallselgelt mitme aasta taha, kuidas suured väikemehe kangi alla tirivad, kuidas nad tassivad tal seljast jope ja seda tagurpidi raputades kopikad mudasele asfaldile kõlisevad. Ta näeb, kui hirmunud on väike poiss, sest ei tea, mida temaga veel ette võetakse. Aga ei tehta enam midagi. Jope visatakse tagasi ja suured lähevad oma teed. Väike pusib ärevusest lõõtsutades jope selga ning tormab, hõlmad vinges sügistuules loperdamas, vanaema kodu poole.
Laur teadis täpselt seda hirmu-, alanduse- ja nutukrambitunnet. See poiss oli olnud ta ise.
Nüüd keeras mälu mitu lehekülge edasi. Tänane, praeguseks õigupoolest juba eilne õhtutund. Klubi uksest astub välja too teise-kolmanda klassi poiss, peas punaste kirjadega valge „Karhu”-müts. „See on minu oma,” ütleb Volts ja läheb talle vastu. Kui teised, Laur niisamuti, Voltsile järele jõuavad, on viimane juba poisiga jutuhoos. Too seletab suure suuga, et tuli tantsuproovist ja elab siin lähedal, Kalamajas.
Jack kostab seepeale, et siis on neil juntsuga üks tee ja Volts vatrab edasi:
„Kas Ants käib ka sinuga koos?”
„Kus?”
„Rahvatantsus.”
„Missugune Ants?”
„Noh see… Veskimäe Ants.”
„Ei, meil ei ole ühtegi Antsu,” vastab väikemees ja vaatab usaldavalt temast poole suuremaid poisse, kes ootamatult tema tantsutunni vastu huvi ilmutavad. Parajasti on jõutud hämarasse tänavasoppi. Läheduses pole rohkem jalakäijaid. Vilunud liigutusega, nagu oleks see tema igapäevane töö (äkki ongi?), tõmbab Volts väikemehe peast mütsi. Ja siis jooksevad nad sörksammul mööda tänavat edasi. Kiiresti lipata pole vajagi, sest poisike seisab kui soolasammas. Sörkijaile jääb järele vaatama vaid kaks ehmatusest pärani silma.
Tõsi, poisi silmi Laur ei näinud. Oli pime ja vahemaa parajalt pikk. Aga kujutluspildis olid need väga selgelt. Sest samasugused olid olnud ka tollel teisel väikesel poisil, kellelt pommiti tema ainukesed 28 kopikat. Mis õigusega?! Tugevama õigusega.
Miks oli ta nüüd ise, ehkki
