enda vanavanaisa aga mobiliseeriti esimesel sõjakuul ja saadeti kohe väljakutse päeval ida poole teele nii, et ei lubatud enam oma kodust korrakski läbi tulla ja hüvasti öelda. Tema jäi Velikije Lukisse. Sinna, kus langes lademes eesti sõdureid. Ei medalit, ei teada olevat hauakohtagi.
Kaarina sõrmed libisesid jälle klahvidele
See, mis juhtus datšas, seal naabrite veeaugus, ja seda, mis sa minu heaks tegid, ei unusta ma iialgi. Sa olid siis ja üldse kõik see aeg mulle väga (Kaarina valis sõnu) lähedane inimene. Ma tahan sulle seda praegu ilmtingimata öelda. Võib-olla me ei näe ega kõnele omavahel enam iialgi. Ja ma soovin, et sa seda teaksid.
Jaa, nad olid Katsiga nagu kaksikõed. Aga miks nad lahutati? Seda mäletas Kaarina hästi.
Esimest korda hargnesid nende teed kuuenda klassi eel. Katja vanemad, eeskätt isa, leidsid, et tütrel kipub oma rahvuse ja juurte tunnetus unarusse jääma. Kodu oli loomulikult igati toeks, siin hoiti oma keelt ja meelt. Väiksena on laps pesa küljes turvaliselt kinni, siis saab kõike hoida ja seada. Ent Babu põllepaeltest oli pisihaaval hakatud lahti laskma ja oli selgelt näha, et neiuhakatisel muutuvad koolikaaslased ja sõbrad järjest tähtsamaks. Eesti keel, see siinmail vajalik, oli tütrel titeeast saati suus. Mis paljudele komistuskiviks, polnud tema jaoks mingi küsimus. Selles osas oli piiga tulevikutee sillutatud. Nüüd aga, arvasid isa-ema, oleks lapsel küll viimane aeg põhjalikumalt oma – Puškini, Tšehhovi, Dostojevski kultuuri süveneda. Nõndaviisi tavatseti seda toonitada, viimasel ajal ikka enam ja enam. Vähemasti nendes ringkondades, kus liikus isa, ja neis infokanalites, mida tema jälgis.
Oi, Kats ajas alul sõrad vastu. Jätta kool ja sõbrad kus seda ja teist! Liiati veel säärane pop-tüdruk, nagu ta omas koolis oli. Aga noh, millal enne on väeti laps saanud vanemate voli vastu! Eriti vastu isa tahet, ja selles peres oli perekonnapeaks kindla peale isa, kellele isegi Babu pidi aeg-ajalt alla vanduma.
Kaarina proovis Katsi lohutada, kuidas oskas. Elasid nad ju endiselt kõrvu, saalisid teineteise vahet ja sõbranna võttis osa peaaegu kõigist vana kooli üritustest. Õppimises läks ta küll alguses kõvasti tagasi. Mis sest, et keelt valdad. Kuid sa pead seda oskama nii kõnes kui ka kirjas. Selle viimasega jagaski Kats puid ja maid. Ometi oli ta jõuludeks juba üle oma varju hüpanud.
„Õppimisega mul enam probleeme pole,” pihtis ta sõbrannale, „aga üldiselt on seal koolis ikkagi vähe… imelik. Papsil on vist õigus, et mu juured on närtsinud, noh, need põhijuured, saad aru? Tead, ma mõtlen nagu teisiti… teistmoodi… nagu sina… mõistad?”
Kaarina noogutas, ehkki tundis, et ega vist mõistnud. Varemalt polnud ta arutlenud selle üle, kuidas ta mõtleb, ehk kas võiks seda ka mingil teisel moel teha.
Tantsimas, kus tüdrukud käisid endiselt koos, kõneldi ükskord pikalt ja põhjalikult rahvariietest. Kuna lähenemas oli koolinoorte laulu- ja tantsupidu, oli see teema aktuaalseks muutunud. Leiti, et nende rühm peaks valima kindlasti Harjumaa mõne kihelkonna traditsioonilised rahvarõivad. Et iga piirkond tulgu ikka omades. Olgugi et paljudele tunduvad Saaremaa riided eriti kaunid, just need plisseeritud seelikutega.
„Täitsa põnev, kui niimoodi täpsemalt kõigest teada saad. No näiteks, et paljude rahvarõivaste juurde ei kuulu pluus, vaid hoopis käised! Naljakas, et käised polegi ainult varrukad, hoopis sihuke lühike pluus, tikand ja pits allääres. Igatahes kihvt on teada, ja vaatad hoopis teise pilguga, et kust need ja need riided pärit on ja…” arutles Kats. Mõni aeg hiljem teatas ta: „Oskad sa ette kujutada, need seal (ta pidas silmas oma uusi klassikaaslasi) ei tea eesti rahvariietest tuhkagi. Mitte hiirepoegagi! Mõni imestab, et miks neid rõivaid küll nii palju ja erinevaid on – ja kogu moos. Neil pole aimugi, et igal piirkonnal olidki kohe omad riided.”
„Noh, Eestit te ju ometi õpite, ma mõtlen maakondi ja…?” päris Kaarina.
„Seda jah, aga ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Väiksematest linnadestki ei tea paljud ööd ega päeva.”
„Võib-olla on alles hiljuti siia elama tulnud,” arvas Kaaria.
„Kus sa! Vanemadki juba siin sündinud. Igatahes Venemaast ja selle ajaloost, iidamast-aadamast alates, teatakse iga kell rohkem.”
„Ilmselt on tundides õpitud ka rohkem.”
„Vist küll, ma neid nooremaid klasse ei tea.”
Vahest sellest tulebki see teistmoodi mõtlemine, kui põhijuured, nagu Katsi isa ütleb, hargnevad siinsetel inimestel nõnda erinevalt, mõtiskles Kaarina hiljem endamisi. Et maad, kus elatakse, peavad küll kõik oma kodumaaks, aga põhijuured ei pruugi sugugi mitte kõigil just selle maa mullas kinni olla. Või vähemasti mitte ainult. Juurte päris lõpud, toitaineid ahmivad narmasjuured, võivad olla teab kus, sadade ja tuhandete kilomeetrite taga, klammerdunud hoopis teistesse oludesse, sootuks teistesse põhimõtetesse ja tõekspidamistesse ning ammutavad sealt kogu aeg siinsele kodule vastuvõtmatut ja võõrast. Katsiga peaks sellest pikemalt rääkima, otsustas Kaarina tollal.
Aga rääkimata see jäi. Tulid muud asjad ja jutud. Kats sai peika. Päris imelik, et selline elav ja sahmerdis, nagu ta oli, polnud tal seni veel kellegagi tõsisemalt susisenud. Ta oli lihtsalt liiga semu, kõigiga.
Aga siis ilmus – Vitja! Ei trennist ega uuest koolist. Sealtsamast Mustaka õuest. Kaarina seda poissi ei teadnud. Siis, kui ta veel vanas kodus elas, seda kutti nende kandis liikumas ei nähtud. Olevatki alles hiljuti kolinud.
Igatahes Katsi viis love täiesti rivist välja. Ja see, mida uude kooli minek nende omavahelistele sõbranna-sidemetele teha ei suutnud, tegi Vitja oma kantis lõua ja uduhabemega paari nädalaga. Just see rebiski sõbrannad otsustavalt lahku.
Kats ise ei paistnud sellest arugi saavat. Või vähemasti üritas mitte välja näidata. Oma poissi hakkas ta Vikiks hüüdma, kutsus teda igale poole kaasa ja aina püüdis Kaarinaga tuttavaks ja sõbraks teha. Kuid sellest ei saanud suuremat asja, sest Viktor, ehkki mõikas üht-teist eesti keelest, ei üritanud seda ometi sõnagi rääkida. Kaarina jälle oli selle põlvkonna laps, kes oli koolis vene keele tunde küll väheke nuusutanud, kuid temastki polnud mingit võõrkeeles rääkijat. Kuigi Kats mängis püüdlikku tõlki, muutus ometi säärane kooslus kõigile tüütult koormavaks.
„Pidid sa just selle otsa komistama!” turtsatas Kaarina kord nördinult, kui Kats järjekordselt nende omavahelise kokkusaamise Viki pärast ära jättis.
„Oled sa olnud armunud?” nähvas Kats vastu.
Kaarina nohises solvunult. Sõbranna teadis väga hästi, et sellist õnnistavat tunnet polnud Kaarinale veel kordagi kogeda antud.
Järgmisel päeval tuli Kats pärast kooli kohe Kakumäele. Kõigele vaatamata ei meeldinud tüdrukutel omavahel tülitseda, ja kui midagi juhtuski, püüdis süüdlane pool kohe asja klaarida.
„Tegelt, aeg-ajalt viskab mul Viks täiesti ära. Tead, ta on mõnikord säärane… vastane,” avameelitses Kats.
„Kelle vastane?” ei taibanud Kaarina. „Minu või?”
„Nojah… ka sinu ja…”
„Kujutad ette, mulle on sellest küll täiesti suva,” purskas Kaarina ärritatult naerma.
„Okei, noh, mitte ainult sinu.”
„Kelle siis veel?”
„Kõige, kogu siinse elu ja… korra ja…”
„Kui ei meeldi,
